Timm Rannu Lõuna-India mootorratta reisipäevik 2018

Mirjamiga, traditsioonilise ärasaatmiskohvi. Mirjam eelistas sinist makrooni. Meie sõime kiluvõileiba, mida ühed California reggae-tüübid nimetasid Saaremaa praami kohvikus suisa kalanahavõileivaks. Eks see ju tegelikult nii ongi. Aga meile,, Läänemere-äärsetele põliselanikele, kärab selline antipasti väga hästi. Enne kohvikut jõudsin ühe hooga ära teha seljakoti kiletamise ja pagasi äraandmise. Kiletamine on mõistlik juba seetõttu, et seekordsel reisil esmakordselt kasutan seljakotti ja kuna mul endal ei olnud, siis laenutasin selle. Ei taha Margus Saarele tagastada udupeent Fjäll Räveni seljakotti määrdunud, porise ja räbalana, sest reis on pikk ning mitmed pakihaldajad hakkavad seda raudselt loopima. Niisiis palusin koti kiletada. Kiletaja Geogori tegi lahkelt seljakotist vaglavastset meenutava kookoni, uuris seda tema jaoks uudissõna ja küsis 8€. Seljakott kaalus kõigest 12kg, kuigi kogu ja raskuse järgi oleks ise hinnanud pigem 18-20kg. Mul on tarvis hoida äraantavat pagasit alla 15kg, sest India kohalikul lennul on selline piirmäär. Finnairi on sama määr iseenesest 23kg.

Kell on 16:30. Jätsime hüvasti. Mirjam ütleb küll, et ta igatseb mind nulli jagu, aga tema kallistus reedab, et pigem ikka kõvasti rohkem. Läksin üle kollase piiri, mis eraldab reisijaid ja ärasaatjaid. Tollid ja muud toimingud läksid vahejuhtumiteta ja kiiresti.

Lennuk, mis Tallinna ja Helsinki vahel kulgeb, on väike propelleritega mürarikas tuub. Lend kestab vaevu pool tundi. Kõrvad on vahepeal lukus ja nende lahtilukustamiseks pean korduvalt neelatama. Tiirutame pimenenud Vantaa kohal ja juba kuulengi teliku avanemist kolksatusega. Maandusime kell 18:00. See oli küll kiire sutsakas. Väljudes nägin lennukis Peeter Võsu, kes on tuntud kui Gospelfestivali korraldaja ja suur Iisraeli sõber ning pühamaa reiside korraldaja. Tema reisisihiks oligi Tel Aviv. Rääkisime juttu ja muuhulgas sain teada, et ta peab Jerusalemmas enda 60ndat juubelit. Seekord ei tule sinna distantsi tõttu tema pojad Priit Austraaliast ja Joel Ekvadorist, kellest viimasega ma olen teinud koos ühte firmat ja aastaid hommikuti squashi mänginud. Seega pojad ei tule seekord enda peredega, aga teised on siis ilmselt kohal. Aga vaat kus eelpensionär, ta läheb sünnipäeva hommikul, so 09.03., jooksma veel poolmaratoni. Teda on ilmselgelt viimase viie aasta jooksul jooksuhullus tabanud. Ütlesin talle veel mõned julgustavad sõnad, et ta oma Iisraeli agendat ajades säilitaks usutlustes alati rahu ja ei lahmiks faktidega. Ta oli nendest sõnadest väga liigutatud. Jätsime hüvasti.

Tegin lühikese videokõne kodustele, sest lubasin neid enda liikumistest ja jõudmistest informeerida. Eks meelerahu pärast ikka. Istusin enda värava lähedal ühte jaapani kohvikusse ja jõin kohvi. Mul hakkab vererõhk tõusma, sest mu kõrval luristavad hiinlased miso suppi nii kõvasti, et ma ei suuda kuulda enam enda mõtteid. See on päris käsitlematu luristamine. Olen aru saanud, et selline luristamine on nende kultuuris täiesti kultuurne. Keskendu, keskendu. Ah panen pigem luristamist summutavad klapid pähe. Vähem stressi. Liikusin enda väravasse.

Väljalend venis ligi pool tundi. Kuna vaatan lenneõnnetuste uurimise sarja, siis loen lennunduses end eksperdiks ja märkasin, et meie lennuki tiibadel on 2-3cm lund. Selline lumi takistaks tiiva aerodünaamikat ja võiks olla isegi fataalse tagajärjega. Aga minu mure võeti kuulda ja varsti ilmusid meie seisva lennuki juurde tõstukiga pesijad, kes pritsisid survega keemilist vedelikku. Varsti oli tiib lumevaba ja valge tiib tõmbus sootuks roheliseks. Võigas keemia on teinud oma töö. Varsti alustasime hoovõttu ja kell 21:00 saime rattad maast lahti, kuigi oleks pidanud startima kell 20:25. Aga ettevaatusabinõud eelkõige ja küllap tehakse kaotatud aeg õhus tagasi.

Minu kõrval kaheses reas istub inglane Sam, kes on minemas kuu ajalisele India rännakule pärast seda, kui ta Berliinis kulbi nurka viskas. Nimelt lõpetas ta just ühe töösuhte Mehhiko restoranis Berliinis ja ta tahab veidi tuulutada enne uuele tööle asumist. Rääkisime elust ja muudest teemadest. Varsti serveeriti toitu. Vaatasin Borg’i tennisefilmi, kus näidati rootslase Borg’i ja ameeriklase McEnroe suurt vastaseisu Wimbeldonis 80ndatel. Päris põnev film oli.

Proovisin magada, aga kuidagi on lennukis magamine minu jaoks keeruline. Üks raskus on kindlasti ruuminappus ja sundasend. Ja taaskord oli minu lähedal üks beebi, kes puhkes lohutamatult nutma ja tegi seda umbes pool tundi. Ma olen ka varasemalt seda märganud, et kohaliku ema lahendus sellises olukorras on beebi raputamine või patsutamine nii, et nutt on konarlik ja vibraga. Ma ei ole seni mõistnud sellise meetodi tõhusust.

Teisipäev 13.02.2018

Oleme jõudnud India õhuruumi ja varsti maandume. Sõin ühe sämpylä. Lennuk maandus uduses India pealinnas Indira Gandi nimelisel lennuväljal. Horisondil oli näha ka apelsini meenutavat oranži tõusvat päikesepalli. Rattad puudutasid maad kell seitse ehk siis pool tundi hilinemist. Minule tähendas see kohe kiiret ratsutamist. Jätsin lennukis Samiga hüvasti ja kõmpisin pika maa tollini. Täitsin paberilipiku, kus muuhulgas kirjutasin, millistes riikides ma olen viimase viie päeva jooksul käinud. Kirjutasin Läti ja Soome. Mida nad sellise infoga peale hakkavad või on peamine hoopis see, et ma ei kirjutanud sinna Pakistan ja Hiina? Sain kiiresti läbi ja rühmasin kiiresti pagasit ootama. Pärast väikest ootamist leidsin lindil keerlemas enda valge kookoni. See oli terve ja suhteliselt vähe määrdunud. Vahetasin 200€ eest ruupiaid ja minu saak oli 14300 INR-i. Kurss oli seega nõks üle 73INR=1€. Läksin edasi ootesaali, et kiiresti teha e-Visa raames turisti SIM-kaart, aga putka oli veel kinni. Taksodiiler hakkas minule pakkuma teenust hinnaga 2000€, et sõita terminal 1. Olen varem sõitnud shuttle bussiga tasuta, aga seekord on mul tuline kiire. Läksin õue taksode juurde ja küsisin, kes neist on kõige kiirem. Sain ühe Tata putuka peale, mille juht oli väga keerulise nimega. Kahe terminali vahel ei ole otseteed, vaid peab sõitma mööda linnatänavaid. Taksojuht rallis, saalis autode vahel ja tegi lamavate politseinike juures korralike vilinaga pidurdusi ning hüppeid. Jõudsin kella kaheksaks terminali. Andsin 700INR-i, sest muuhulgas kujunes minu kuluks ka 150INR-i suurune lennujaama sisenemistasu.

Delhi õhk hommikul oli tuttava väävli aroomiga ja kuskil 15’C soe. Veel on ju hommik. Seegi lend hilines veidi õhkutõusuga, aga üldiselt on kõik hästi. Tegelikult oleksin ma ilma enda initsiatiivita jäänudki maha. Taaskord oli kasu, et ma olen valge turistiahv, mistõttu saan tihti erikohtlemist. Need IndiGo lennuki istmed tunduvad olema oluliselt kitsamad ja väiksemad. Mul oli pea osaliselt üle peatoe nii, et tukastades vajus seetõttu suu lahti. Ei saa ju olla pärani suuga lennukis, kus inimesed köhivad ümberringi. Mingit märkimisväärset und siiski ei olnud. Kell 12:00 puutusid rattad Bengaluru lennuvälja asfalti.

Lennuki trepist alla astudes tundsin mõnusat sooja briisi. Läksin otseteed invavetsu, et teha sanitaartoimingud, pesta veidi ja panna uus särk selga. Tavalises vetsus hästi ei kanna selliseid tegevusi teha. Varsti sain enda kookoni, mille sees oli must seljakott. Seekord oli koti ümber kile veidi räsida saanud. Läksin bussipeatusse, kus valitses tavapärane segadus. Siin on mingi 3-4 shuttle bussi, mis kõik lähevad kesklinna väikese erilise ringiga. Mulle pärast pikka seletamist soovitati KIAS-8 bussi, mis pidavat ka soovitud kanti sõitma. Richi, Danishi sõber, kelle juures täna ööbin, soovitas bussi 500D. Aga sellisest bussist polnud keegi midagi kuulnud. Noh, eks ma siis veidi seiklen. Valges mundris konduktor müüs mulle 254INR~2,5€ pileti. Ma jälgin siis kaardilt, kuidas me kulgeme ja kus ma peaks maha hüppama. Mahadevpura on minu peatus või vähemalt kant, kus peaksin maha minema.

Kuna 3G plaan läks mul vastu taevast, siis pean ilma netita esialgu hakkama saama. Bengaluru on suuruselt kolmas megacity Indias. Siin elab üle 10 miljoni inimese. Linnapildis on näha kõrgete korterelamute ehituse buumi. Samas on uute majade kõrval väikesed kilekatusega uberikud, mis on veel ajutisemad kui slummid. Ilmselt seal elavad pered, kes teevad tööd ehitustöödel. Buss sõitis Lõuna-Bengalurusse, kus ühes peatuses aeti mind maha. Pidavat olema Mahadevpura. Konkreetne peatus oli küll rehvivahetuse ja autoremonditöökodade rajoonis. Liikusin edasi, keset teed mööda kitsast ohutussaart ja leidsin ühe söökla, mille nimi on FootPanda.

Sõin karriga kana ja riisi. Juurde anti koorekastet rohke sibula ja kurgiga. Sain söökla pealikult wifit tema telefonist, et kaardil aru saada, kui kaugel ma õigupoolest olen Richi majast. Selgus, et suisa 1,1 km kaugusel. Samuti sain mõned Watsappi kõned teha Danishile ja Richile. Danish on veel Thenis ja jahmerdab seal mootoratta matkakastidega. Tundub, et need kastid viibivad veel mõned päevad. Richi tuli minule järgi. Tuleb välja, et ta nägi mind jalutamas bensiinijaamast mööda. Eks pikk valge mees suure musta seljakotiga paistab ikka välja.

Sõitsime tema motikaga tema koju. Tal on korter piirkonnas, mis on kõik arendatud 20 aastat tagasi. Enne olid siin põllud. Linn on lihtsalt nii palju paisunud. Richil on korralik paari toaga korter, mis tegelikult on renditud tema tööandja poolt. Nimelt on ehituspeatöövõtu firmal koguni siin linnas neli sellist korterit, kus projektijuhid vastavalt objektidele roteeruvad. Pakkisin asjad laiali ja käisin pesus. On hea olla jälle inimene. Otsustasime sõita sööma suhteliselt lähedale. Sõime kana kebaabi ja salateid.

Richi ei ole väga õnnelik tööl ja ta leiab, et ta on alamakstud. Tema õde on abiellumas augustis Dubais. Sellest tuleb suur ja oodatud pidu. Jutt läks sobitusabieludele ja sellega seotud temaatikale. Tuleb välja, et Richi koos teiste sugulastega vedasid kogu projekti. Tänapäeval käib asi nii, et tehakse vastavasse portaali konto ja pruut täidab põhjalikult enda profiili. Siis täidavad enda profiilid ka lähisugulased. Siis läheb valimiseks ja finalistidega kohtutakse. Aga nendest ei saanudki asja, sest mõned olid liiga vanamoodsad ja nõudsid teksadest loobumist ning üks kutt oli liiga rutakas kohtuja. Siis aga ilmus õige kutt ja temaga ta siis abiellubki. Tuleb välja, et muude kriteeriumite hulgas on ka religiooni tõsisus, kultuuriline ühisus jne. Samuti tuli jutuks see, kas reaalselt makstakse pruudi eest vanematele raha. Indias on olnud aastasadu ka hoopis vastupidine traditsioon Dowry, mis sisuliselt tähendab seda, et pruudi vanemad maksavad poisi vanematele raha. See on justkui elatisraha ühe lisasuu kulude katteks aastateks ette. See komme on aga valmistanud palju pingeid ja see jääb järjest harvemaks.

Sõime kõhud kõvasti täis ja asusime liikuma. Ma jõin veel lisaks maasika- ja granaatõuna lassisid. Arve võtsin enda peale, so 650INR~7€. Sõitsime veidi linnaosa keskuses ringi, kus peatusime Bata poes. Nimelt ma otsin plätusid, aga ma otsin kummitallaga hahast plätusid. Siinne valik oli lai, aga kõik olid plastist libeda tallaga. Kiivripoes leidsime mulle paraja kiivri. Selle ostab ehk homme ära. Sõitsime koju. Richi läks tuppa ja ma tegin väikese tiiru tema rattaga. Sõitsin samadel tänavatel, et mitte ära eksida. Pildistasin väikesi lapsi, kes emade ja isadega sõidavad rolleritel, kusjuures ilma kiivrita. Siin on kiiver heal juhul juhtijal. Samuti poseerisid minule linnaelu elavad koerad, kanad ja lehmad.

Päris kodutänaval mängisid lapsed, kellele väga meeldis, et neid pildistatakse. Nad olid nagu kunagi Eesti lapsed - lihtsalt sõitsid jalgratastega tänaval. Nüüd on ka India suurlinnades väga levinud meilgi tuntud kodus arvuti ees passimine ja mängimine. Ühel tüdrukul oli seljas uhke kollane lai kleit. Lapsed olid väga rõõmsad. Sõitsin veidi edasi koju. Siin reisil ma nimetan koduks ilmselt ka telki, kui ma selle olen püstitanud ja seal ööbin.

Richi ootas mind juba ukse juures. Selgus, et kohe, kui ta motika võtmed minule andis, mõistis, ühtlasi andis ta ka kodu võtmed. Ta tegi lähedal mõned tiirud poes ja jõudis teha isegi ühe õlle. Rumal olukord, aga ta võttis seda väga rahulikult või siis näitles hästi välja, et kõik on cool. Toas olid taustaks India Bollywoodi filmid. Varsti hakkas India ja LAV vaheline kriketi võistlus, mida tuli vaatama veel üks kutt - Nassiir, kes elab kõrvaltoas. Ma ei saa selle mängu punktide lugemisest ikka midagi aru.

Käisin veelkord pesus ja sättisin varsti magama, sest kumuleeruv unetus hakkab mõjuma nii, et silmad vajuvad lihtsalt kinni. Tegin videokõne kodustele ja neil oli kell just kuus õhtul. Minul oli juba pool kümme. Magamine oli siis lahendunud nii, et mina magasin toas, kus oli kaks voodit. Richi magas suures toas madratsil ja minu kõrvalvoodis oli hoopis mingi kolmas tüüp väga keerulise nimega.

Panin kõrvatropi kõrva ja magasin nagu beebi.

Tema rääkis selle nelipühikiriku iseärasustest ja seletas, et nende konservatiivsus on põhjendatud osalt apostel Pauluse vastavasisuliste juhistega ja teisalt fookuse hoidmisega vaimulikel teemadel. Seega siinsed ligi 300-liikmelise koguduse naised ei muki ega kanna uhkeid ehteid, et säilitada vagadus. Nähes tänaval naisi, kellel on käed ja jalad täis kuldseid ja kõrisevaid rõngaid ning ripatseid, on Johnil siin kindlasti mingi point olemas. Samuti rääkis ta enda naisest, kes suri 2005 a. ja kahest pojast, kes aitavad teda kirikus. Üks poegadest on abielus ja teine on kirikus muusikateenistuse juht. Altari juures olid mitmed tablad ja džembed ning isegi elektritrummid. Lisaks kitarrid ja süntesaator. See kirik on aastaid tagasi aidanud orbe, kusjuures üks beebitüdruk jäigi nende juurde elama. Nad on suutnud Down’i sündroomiga tüdruku saada pikapeale koos spetsialistidega jalgadele ja kõndima. Nüüd töötavad nad rääkimisega. Kaheksane Smily tuli meie juurde ja tõesti on rõõmsameelne nagu viitab tema nimi. Tegin temast mõned portreed ja saadan need Johnile. Rääkisin ka endast ja meie pere loost. Samuti rääkisin India reisidest ja sellest, kuidas ma Indiat enda jaoks mõtestan. John uuris Eesti ja muuhulgas selle kohta, kuidas Eestis võetakse vastu Indiast pärit inimesi turistina ja kaasmaalasena. Lõpuks palvetasime koos. Jätsime hüvasti ja jalutasin sisuliselt kõrvalmajja, kus ma olen öömajal.

Läksin üles. Danish ei olnud veel tulnud. Rääkisime Richiga juttu. Tuleb välja, et ta on pärit perest, kes on tõsiusklikud katoliiklased. Tal on õhtul kirikus tseremoonia, kus meenutstakse tuha sümboliga, et inimene on pärit põrmust ja elu lõpus saab selleks taas. Mida nad seal koosolekul täpselt tegid ja mis nad täpselt tuhaga tegid, sellest ma ei saanudki aru. Vahest läheb osa teksti aksendiga kaduma ja ei taha ka kogu aeg paluda korrata. Richi hakkas kala praadima ja varsti oli ukse peal Liliya. Nad olid kesklinnast jõudnud koos kolme kohvriga lõpuks siia.

Danishil on vist tõsisem suhe selle venelannaga. Liliya on venelanna, aga lisaks ka ukrainlanna ja serblanna. Seega pigem kuumavereline ja täielik vastand Danishile, kes on vaikne ja tagasihoidlik. Esmapilgul tundub mulle, et Liliyale on see ajutine eksootiline ja pigem asendussuhe, sest ta on just Moskvas lahutamas enda senisest mehest. Me saime rääkida temaga vene keeles ja see oli nagu salakeel, et Danish ei saaks aru. Liliya oli sisuliselt kuu aega Danishi juures Vattakanalis ja oli alguses täiesti masendunud, kuidas keegi üldse saab nii elada, et ei oska isegi toorest muna poolitada noaga ja tuba on täis toiduriismeid ning musta pesu. Liliya näitas pilte kraamitud toast ja see oli hoopis teine tera, kui mina seal juunis käisin. Juunis oli see ikka lihtne safehouse. Eks näis, mis sellest suhtest välja tuleb. Pigem olen skeptiline, sest mõlema lähtepunkt ja ootused on väga erinevad. Liliya tahab rahulikku pereelu ja lapsi. Vaevalt, et Danish tahab end lasta raamistada ja hipi-elust loobuda, sest seda ju tema vanemad pikisilmi ootavad ja neil on isegi pruut valmis vaadatud, kes peaks täpselt sobima nii Danishile, aga peamiselt sugulaskonnale. Igatahes huvitavad arengud.

Sõime Richi, kelle pikem nimi on Richard, tehtud kala ja riisitoitu. Tiksusime veidi ja noorpaar sai olla veidi omapäi. Lõppude lõpuks on ju sõbrapäev. Poole viie paiku sõitsime Richiga Royal Enfieldi töökotta, kus rattale tehti viimane ketiõlitamine ja lapikesega nühkimine. Esimese hoolduse kulu oli 1050INR~11€. Sõitsin 4km lääne suunas ja jõudsin lääneski tuntud vabaajakaubamajja Decathloni, kust ostsin esialgu konksudega kumminöörid ehk banžii’d ja magamisaluse. Ilmselt ostab sealt veel telgi ja võib-olla veel mingit kola. Tagasiteel olid korralikud ummikud, aga mootorratas on nagu viskoosne ollus, mis voolab takistustustest mööda ja läbi. Sõitsin kiivripoodi, kus ostsin musta Ninja 3D kiivri (1850INR~20€), millel käib molu üles ja muudab motikasõidu palju mugavamaks. Tänaval oli üks puuviljakaupmees müümas enda kraami ja mul jäi silma see, kuidas tal väikese veoauto furgoon oli puuvilju täis laotud. Olid kolm värvi ja seega kolm erinevat puuvilja, mis ei olnud millegagi eraldatud, vaid viljad olid lihtsalt laotud üksteise kõrvale. Väga ilus.

Jõudsin koju ja minu järel jõudis kirikust tagasi ka Richi. Toas oli Liliya jõudnud lõpule pakkimistööga. Tiksusime veidi ja varsti oli Olaga tellitud takso ees. Tegime veel pildid ja siis läksid Danish ja Liliya lennujaama. Tegime Richiga väikese tiiru teed jooma ja apteeki, kust ma sain valuvaigisteid ja tablette lahtise kõhu vastu. Hetkel on ainult peavalu ja kondid valutavad, aga reisile ette mõeldes on hea, kui need tabletid on olemas. Jõudsime tagasi. Käisin pesus ja keerasin magama. Paari tunni pärast tundsin end palju paremini ja und ka väga ei olnud.

See keerulise nimega kutt, kes magab minu toas, on tegelikult Muthaiyah, kellega ajasime pisut juttu. Ta rääkis Lõuna-Indiast läbi koloniaallinnade ja varsti ka Põhja-Indias levima hakanud võõrusundite ning hinduismi vastuoludest. Tema ise luges end hinduistiks. Tark noormees. Aga sarnaselt varasemate kokkupuudetega nägin, et taustaks peab olema mingi muss või telekas. Võimalik, et inimesed, kes on harjunud elama müra sees, ei oskagi korraga vaikust taluda. Siis jõudis koju Nassiir ja tema järel vilksas suurest toast läbi Nassiiri tuppa mustas burkas naisterahvas. Kes ta oli? Naine, õde või sõbranna - ikka veel sõbrapäev, seda ei saagi teada. Danish jõudis ka lõpuks tagasi. Läksin magama.

Tuli uhke matkamehe ratas ja Eesti lipu torkasin ka lehvima. Plaan on nüüd selline, et Danish tuleb bussiga Ooty’sse ja mina jõuan reedeks sinnasamasse linna. Laadisin Google Mapsi kaartidest suure tüki Lõuna-Indiast enda telefoni. Nüüd peaks kaardiga ok olema, sest nett on mul kaunis aeglane. Danish andis enda teise SIM-kaardi. Mulle tuleb sisse muuhulgas rida India kõnesid. Ühele Bhopalist tulevale kõnele suisa vastasin, kuna teadsin, et see on vist Danishi ema. Aga meie vestlus oli konarlik, sest ma samal ajal sõitsin ja eks müra tuli kõrvaklappidest sisse. Aga proovisin talle selgitada, et olen Danishi sõber Timm ja Danish on teisel numbril kättesaadav.

Linn tundub otsatu. Telefon andis otsad ehk pani pildi kuumuse tõttu kotti. Mootoratta termomeeter näitas 45’C, aga ilmselt varjus on 35’C. Ilmselt telefonile ei meeldi olla paagikotil kile all. Tegin pausi ja võtsin bensiini. Paak mahutab 15liitrit ja mul läks bensiini praegu peaaegu 10 liitrit. 750INR~8€. Liitri hind on ligi 1 euro. Pärast 2 tundi sõitu jõudsin linna serva ja suured majad lõppesid. Lubasin endale preemiaks eduka linnadžungli läbimise eest ühe mokka jäätise (150INR~1,7€). Vahetult enne India reisi, so. nädal enne, lasin välja tõmmata ühe hädise laguneva hamba. Haav on paranenud, aga jäätis või mõni külm jääga jook tuletab mulle meelde puuduvat eelviimast hammast lõualuus.

Andsin naisele ja Danishile teada enda progressist. Nüüd on tee ääres juba põllud ja karjamaad ning tee ääres on iga teatud aja pärast nö. kiirtee puhkekeskus. Saksamaa ja Eestiga pole tegelikult mõistlik võrrelda, sest siin tähendab see pigem putkasid, kus müüakse chipse ja ilmselt valmistatakse Maggit, mis on sisuliselt surnujuuksed ehk Ching Ming ehk tüüpiline odav tudengi nuudliroog vürtsidega. Siin on peamised sööjad rekkamehed. Teel nägin, kuidas väikese rolleriga veeti elusat kana, lihtsalt hoiti pooleldi minestunud kana jalgadest kinni ja tehti pai. Samuti nägin ühte meest sõitmas nii, et tema jalge ees ja süles oli mägi kokkuköidetud kookospähkleid, mida võis olla mingi 30 tükki. Rolleriga kõiksugu asjade vedamine on siinkandis täiesti normaalne. Nägin ükskord, kuidas veeti telekat, 3-4 meetrist metallist sarrusvarraste kimpu või elusat kitse.

Päike hakkab sooja maha keerama ja vaikselt vajuma taamal kõrguvate mägede taha. Tee läbib mitmeid väiksemaid linnu. Karjakasvatajad hakkavad enda karju koju karjatama ja siin tähendab see seda, et nad utsitavad neid hoidma tee ääres kitsast formatsiooni. Korraga oli keset teed tohutu lambakari ja siis see tõmbus ühele poole teed, et buss mööda saaks. Samuti on teel näha suurte valgete pikasarveliste härgadega paarisrakendiga raskeid kaarikuid. Maapiirkondades on näha vaesust rohkem ja ilmselt siinsed noored tahavad siit plagada esimesel võimalusel ja mitte teha rasket ning vähetasuvat põlluharimis- või loomakasvatuse tööd.

Kilomeetrid venivad ja vaikselt hakkab hämarduma. Kilomeetrites ei tundugi reis midagi erilist, so. 145km, aga ajas on 4 tundi. Jõudsin Bharachukki jugade juurde. Väravad on kinni juba. Liikusin mööda aia äärt kruusateel kuniks leidsin avause, mille kaudu sain jalgsi minna territooriumile. Tegelikult oleksin isegi mootorrattaga saanud sealt läbi pusida, aga see oleks teinud pimeneval vaiksel maastikul palju kära. Tuleb välja, et joad on kaugemal ja siin on vaateplatvormid ja autoparkla. Seega korralikult korraldatud massiturismi punkt. Otsisin enam-vähem mõistliku telkimiskoha. Siin on väga riiakad eriti teravate ja pikkade ogadega põõsad, mis võtavad telgiriidest või teksasäärest kõvasti kinni. Pusisin päris pikalt telgi püstitamisega. Maapind on nagu Eestis loopealne, hästi kivine ja põdura taimestikuga. Pealambiga oli väga mugav telki püstitada. Taustaks kuulsin ritsikate ja konnade laulu. Vahele musitseeris üks paabulind ja taamal tegid kakofooniat paar haukuvat koera. Ka mõned tüütud sääsed on pinisemas. Aga endiselt on soe, kuskil 24’C. Kolisin asjad telki ja kirjutasin päevikut. Magamiskotti ei kannata ronida, sest on võrdlemisi palav ja teisalt läheb siis küljealune vähem pehmemaks. Väga kõva, nagu magaksin betoonpõrandal.

Trepp viis järveni, kus loivasid mind mittemärkavad ahvid. Nad nagu vaatasid minust läbi. Väga ülbed. Siin on üks 30-40 isendiga ahvikoloonia. Esimene järv ei olnud väga kutsuv, sest selle põhi oli madal ja mudane. Turnisin ja hüppasin kividel, et jõgi ületada. Suurel kosel proovisin leida looduslikku kausikest, kus visata pikali, aga sellised kohad olid liiga kõrgel. Ma veidi ronisin, aga siis pöördusin tagasi. Rohelisel vetikal libastumisel tuleb pikk vastlaliug ja see lõppeb pärast korralikku kukkumist all järves. Seega uitasin edasi ja leidsin sobiva kose aluse, kus läksin paljalt ujuma. Vesi oli leige ja see sobis hommikuseks supluseks hästi. Jalutasin treppidest tagasi üles ja nautisin veel vete monotoonset müha ning soleerivat linnulaulu. Jalutasin tagasi telgini. Pakkisin asjad ja kuulsin, kuidas esimesed autod väravast sisse sõitsid. Pääsesin ametniku peapesust ja sõimust. Treppidel olid ka mitmed kaamerad, aga ma ei usu, et sellise väikese pättuse pärast hakkaks mind otsima Interpol.

Teel ostsin kausikese arbuusi ja kausikese ananassi (kokku 50INR~0,6€) ja vahetasin riided uuesti sõiduriiete vastu. Siin kõrval on Sri Vaidhyanatheshwara tempel, aga seda vana templit ma ei jõua enam vaatama minna. Sõitsin pika maa läbi põllumajandusmaade. Siin nägin, kuidas koristati maisi ja kõik koguti kokku. Puitunud varred lähevad kütteks. Nägin, kuidas mehed käsitsi kaapisid suure kõplaga mättaid ja ehitasid nendest riisipõllu ääres veekanalit, et niisutus oleks kontrollitav.

Metsavahel oli mõnusalt jahe, sest olin kaitstud otsese päikese eest. Sisenesin Kerala osariiki ja sellesse ossa, kus kasvatatakse teed, kardemoni ja Arabica kohvi. Arabica kohvitaimedele sobib hästi keskmäestik, kuid siin on tõtt-öelda madalad mäed. Igal juhul millegipärast just siin kasvatakse India kohvi. Mets sai otsa ja jõudsin taaskord riisipõldude ja järvede vahele. Siis hakkasin uuesti sõitme mägedesse. Danish oli hommikul soovitanud sõita läbi Edakkal’i koobastest. Mul ei olnud üldse aimu, mida ees oodata. Koobaste juurde viiv tee oli päris äge mägitee ja lõpus väga kitsas ning järsk. Jõudsin lukustatud väravateni kell 17:30 ja kell viis oli just vaatamisväärsus suletud. Tegelikult on siin näha haruldased kaljujoonistused. Pole hullu.

Sõitsin nüüd otseteed Kalpetasse, mis on tegelikult äravahetamiseni sarnane teiste selliste linnadega. Oli juba väga hämar ja linnas tärkas uus elu ning tunglemine/tuututamine. Google’i tädi juhatas mu linnast läbi väikesele teele, kus korraks jäin seisma ja mind märkasid kaks tüüpi motikal. Nad juba teadsid ja ootasid mind ning juhatasid mind eriti järsust kruusateest öömajani. Danish oli juba kohal, sest ta buss jõudis viie paiku. Need kaks tüüpi olid tegemas välitöid ümbritsevate metsade põlisrahvaste juures. Nad peamiselt uurivad toidujulgeolekut, looduse jätkusuutlikust ja üldist kultuuri elujõulisust. Pakkisin rattalt asjad tuppa, kus oli kolm voodit. Maja ongi kolledži tudengitele, kes teevad teadustööd. Maja kõrval kasvavad Arabica kohvitaimed ja saagilõikus oli just äsja. Üks mees tegeles minu paberitega ja vajas minu passi ja viisat.

Vahepeal jõudis Sibi Alappuzha linnast, mida inglased nimetasid Alepiks, mis on omakorda tuntud back waters ehk kergelt soolase veega siseveekogude tõttu. Ta alustas enda 500km sõitu juba varahommikul. Sibi, kes kohtus Danishiga Kodaikanalis CoachSurfingu kaudu, on päris doktor, see tähendab lõpetas just arstiõpingud ja töötab arstina. Tema liitub meie reisiga. Hüppasime ratastele ja sõitsime ametniku järel kolledži kontori ette, kus ta tegi minu passist ja viisast koopiad. Lisaks andsin allkirjad. See kõik oli vajalik, et saaksin välismaalasena ööbida sellises ametlikus kohas. Sõitsime edasi Kalpettasse sööma. Sõime veiseliha, riisi ja nuudleid. Sõitsime tagasi koju, kus sain käia pesus. Teel võtsin bensiini, sest motika arvuti näitas, et paak on tühi.

Kirjutasin päevikut. Olen kohati kirjutamisega maha jäänud. Taaskord oli tühjas toas mängima pandud mingi kohalik film, kusjuures mitte kedagi ei olnud selles ruumis. Jälle hea näide sellest, kuidas telekas on vajalik lihtsalt fooniks. Rääkisime juttu ja pidasime reisiplaane. Otsustasime veidi muuta Kerala plaane ja mitte sõita üldse Kochisse, vaid võimalikult palju sisemaal ja mägedes, sest rannikul on lihtsalt põrgulikult kuum. Eks näis, mis meil täpselt õnnestub teha. Ilmselt läheme Sibile ka külla. Tal on ka paat, millega me saaks minna sõitma.

Jalutasime tagasi ja alustasime sõitu Ootysse, mis on umbes 120km teekond, hõlmates ka pooles osas aeganõudvaid serpetiine. Mina ei soovi ka järjest uhada ja pigem soovin teha foto- ja teepause. Ühes külas ostsime puuvilju. Viinamarjad, arbuus ja mandariinid läksid kokku 150INR~1,7€. Tegin väikese teepeatuse ühes väikeses külas, kusjuures Sibi ja Danish sõitsid minust mööda. Ma vist ei tüdine kunagi ära mägedest nähtavatest maalilistest vaadetest. Mingi valgete õitega põõsas on külvanud õhu üle magusa lõhnaga. Mõlemal pool mind on lõputud erkrohelised teepõõsastega kaetud kuplid. Tegime peatuse ja teed müüv mees pakkus meile musta teed. Danish tahtis minu rattast teha ilupilte ja ajas ratta murulapile, mille taga laiusid teeistandused ja taamal suur mäemürakas. Tegin kodustele kõne ja tabasin neid kiirelt hetkelt ehk vahetult enne hommikust tennisetrenni. Seega teemade ring on konkreetne - pese hambad, pane riidesse. Tore oli Mirjami häält kuulda. Ta väitis, et väga ei igatse mind ja tal ei olegi kaisus mõnda minu riidehilpu.

Ühes lõigus nägin tee ääres peatuvat rollerit, millel oli taga suurem kast ja sellest müüdi kolmele tee ääres seisvale lapsele jäätist. See oli selline lahtise jäätise lahvka. Igati lahe. Lastel on mõnes osariigis ka laupäeval koolipäev, sest ilmselt tahavad saada targemaks kui teised. Metsa vahel sõites oli kohati päris rõske ja jahe. Panin jope selga.

Jõudsime mägikuurort Ooty’sse. Täitsa linna südames peaks asuma meie hotell, aga Google peksab segast ja kohalikud ei tea. Oleme kellatorni juures ja Danish proovib telefoni teel selgust luua, kus see paganama hotell siis asub. Päike lõõskab, aga juba mõnusalt 18’C ja mitte 40’C. Ooty’s nägin juba esimesi eurooplasi jalutamas ja apteeki väisamas. Lõpuks leidsime hotelli, mis asub täitsa linna südames.

Päeval tuli jutuks üks fenomen. Nimelt on üks lill õitsemas iga 12 aasta tagant kõrgetel niitudel. Tegelikult meenub mulle, et eelmisel reisil käisime just sellistel mägedel kaardistamas ühe linnu (Nilgiri Pipit) elupaiku. Nilgiri tähendab tamili keeles sinine mägi. Kui kõik Strobilanthes kunthiana taimed hakkavad õitsema, siis on kogu mägi lillakas-sinine. See võiks olla võimas vaatepilt, aga see liik on hävimisohus koos selle linnuga, sest neid mägesid tahetakse raha teenima panna. Seal kasvab hästi tee või kasvõi puit, näiteks eukalüpt. Aga õnneks on need mäed osaliselt kaitse all.

Varsti selgus, et meie restoran ja hotell asuvad kõrvuti ja neid eraldab ainult ühe põiktänava jagu maju. Tegime mingi uhke ringi. Peatänaval ostsin endale pikade varrukatega õhukese särgi, mida kanda sõidu ajal ja blokeerida nii päikest kätele. Tulime hotelli ja ma käisin selles askeetlikus vannitoas õhtuseid toimetusi tegemas. Vetsupaberit siin ei ole ja pole ka mõtet oodata. Selle jaoks on bidee tüüpi dušš vetsupoti kõrval. Kuigi sooja vett ei lubatud meile tänaseks, siis boileri juures ühte punast nuppu vajutades sain vee leigemaks. Tulin tuppa. Me oleme kolmekesi laias voodis. Kirjutasin ja samal ajal Sibi rääkis enda tüdruksõbraga, kelle isaga ta läheb varsti esimest korda kohtuma. Ja loomulikult lisas Sibi enda kõne lõppu kõik musi-musid ja kalli-kallid. Samal ajal Danish sonis unes vahele: “I’ll call you later”. Ilmselt peaks ta Liliyale helistama ja alateadvus annab sellest märku. Tegin enda naisega kõne ja läksin ka magama.

Täna sõidame Kerala rannikule ja meil seisab ees 200km. Pusisime veidi linnas, et otsida õiget teeotsa. Lisaks võtsin rattale bensiini ja endale teed. Olime teel taas pärast poolt kümmet. Sõitsime läbi teeistanduste, mis ulatuvad siit Munnari. Erkrohelised kuplid on mõlemal pool teed ja ma näen neid nii kaugele kui silm võtab. Samuti on äge, kuidas põõsastevahelised käigurajad moodudstavad koos põõsastega põnevad mustrid. Peatusime ühe suure tammi peal. Kuivaga on jõgi päris ojaks kahanenud ja nii on tammi ees pisike lombike, tegelikult ikkagi järv, aga selgelt on näha kallastel jälgi kunagisest suurest paisjärvest.

Malakkapparas jõime teed. Sõitsime veidi edasi mööda kitsaid ja käänulisi teid kuniks meid peatati. Need oli Idamalayari metsareservaadi ametnikud. Selgus, et peame paar kilomeetrit eespoolt taotlema läbisõiduload. Sõitsime tagasi ja saime load vihmametsa läbimiseks kahe tunniga, kusjuures loale märgiti isegi mootorratta mootori number. Nägin tee peal mitmeid elevandi junne, aga mitte elevanti ennast. Nägin hoopis inimesekõrgust emahirve tee ääres. Tal olid suured ja armsad silmad. Ilmselt tahtis ta üle tee minna, aga veidi kõhkles ja lõpuks läks tagasi võssa. Ühe suure tehisjärve kalda ääres vees nägin mõnulemas vesipühvleid. Metsas sõites oli mõnusalt jahe ja veidi isegi rõske, aga pidev varjude ja ereda päikeselaikude vaheldumine teel hakkab lõpuks silmadele ning kaob veidi valvsus kurvilistel teedel. Õnneks ühtegi metslooma üle tee ei jooksnud. Tee oli väga kitsas, sisuliselt ühe auto laiune ja siis tuli kurvides signaalitada, et veenduda, et teisel pool kurvi pole teist sõiduriista, halvemal juhul bussi.

See on päris suur metsamassiiv, mille läbimisel jõudsime Keralasse. Merepoolselt nõlvalt allapoole serpentiinitades tundsin, kuidas õhk muutus korraga soojaks föönisahmaka sarnaseks - kuiv ja kuum.

Jõudsime platoole ja ühtlasi lõpututesse linnadesse. Me suundusime Kerala finantspealinna ja suuremasse sadamasse Kochisse. Aga ühes väikeses linnas enne Konnakuzhy’t tegime põike läbi palmisalu jõe äärde, kus kohalikud mehed olid kümblemas kaelast saadik vees. Liitusime seltskonnaga. Tuli välja, et viis meest, kõik olid kergelt ülekaalulised vuntsikandjad, on pärit Kerala rannikult ja on väga lõbusas meeleolus. Üks mees tegi lausa nii, et võttis viskiklaasiga jõest vett ja valas plastikpudelist kangemat kraami peale. Nad pakkusid meile ka napsu, ma leppisin piprase veiseliha sakuskaga. Aga üks kaaslane magas veidike ülesvoolu nii sügavalt, et isegi norskas. See oli uskumatu vaatepilt. Lihtsalt mees magas sügavalt, ise selili vees lebades ja hulpides. Sõbrad tahtsid teda äratada, aga ei viitsinud minna tema juurde. Lihtsam oli visata sõbra suunas mõni kivi. Aga vaatamata kivide sulpsatustele päris tema lähedal, magas mees sügavat und edasi. Lõpuks läks üks Kerala jõmmidest ja raputas sõbra raskest unest üles. Kui Danish oli video teinud enda kaameraga, siis üks mees ütles väga tungivalt, et see video ei tohi kuskil Facebookis olla nähtav. Ega me ju ei tea, mis inimestega me sulistasime Chalakkudy jões. Igal juhul väga tore karastus ja täpselt selline ehe kogemus, mida ma olen ikka otsinud. Paar kilomeetrit ülesvoolu on Charpa kosk, kuhu tuuakse turiste busside kaupa ja siis kõik marsivad vaateplatvormile. Ei, massiturismist proovin ära hiilida.

Whatsapp rakenduses on võimalik jagada üksteisega live view’d ehk ma näen, kus Danish parasjagu sõidab. See on päris mugav võimalus, sest Kochi eeslinnades juhtus seda pidevalt, et me kaotasime üksteist silmist. Teed on head, aga väga palju on liiklejaid. Kiirteel on fooridega ristmikud iga mõne aja järel ja siis koguneb sinna korralik ummik. Aga mootorrattad valguvad kõikide autokolonnide vahelt ikka kõige ette. Nii ka mina. Viieks jõudsime Kochi kesklinna. Tegelikult ei pidanud me üldse Kochisse tulema, sest see on suhteliselt mõttetu suurlinn. Mul tuli mingi mõte, et kui me siin juba oleme, kas me äkki vaataks üle Kochi kindluse. Mina ja Sibi olime kindlad, et me peaks lähenema lõuna poolt ja ületades mõned sillad peaksime jõudma poolsaare tippu, kus on Kochi Fort. Danish leidis, ilmselt tuginedes Googlile, et saab ka põhja poolt ja see on lühem tee. Hakkasime liikuma läbi ummikute põhja poole. Tegime söögipausi, kus Sibi ostis putkast meile kana biryanit, mida me sõime mere ääres. Meie kõrval kõrguvad korterelamute tornid, millesse ostavad jõukad inimesed kortereid rendileandmiseks. Ületasime mitmeid sildu ja jõudsime lõpuks kaile, kust kahjuks edasi enam ei saanud. Samuti tuli välja, et otsitud forti ei pruugi ka olla. On olemas Fort Kochi beach, aga kindlust ennast ei olegi. Selle eest nägime sadamasse sisenemas üüratusuurt konteinerlaeva. Ma pole kunagi näinud nii suurt laeva.

Jõudsime Alappuzha ehk Alleppy’sse. Danishi valitud hotell osutus siiski pigem trellidega ja aknata vangikongiks ja asi oli vist isegi nii hull, et ma ei pidanudki seda tuba vaatama minema. Danish otsustas minu eest, et see ei meeldi mulle. Ta ütles, et see koht ongi nagu vangla upgrade. Danishil oli tuttav tüdruk Divya (Nomads hostel) siin samas lähedal pubis. Liitusime tema ja ühe inglasest vanema daamiga, kes olid siin tipsutamas juba kella viiest. Inglise naisel oli käel elevanditätoveering ja ta oli pikemal India tuuril. Mõlemad naised olid väga purjus, piinlikult purjus. Inglise naine lõi Sibile külge ja oli väga huvitatud Sibi pruudist. Divya tahtis hirmsast maksta kõigi eest arvet, et muuhulgas panna pauk šovenismile. Ta maksis ja pärast nõudis veelkord arvet, sest ta ei mäletanud, et oli juba seda korra tasunud.

Pärast kümmet sättisime minekule. Talutasime naised treppidest alla. Inglanna läks taksoga enda pere juurde, kelle juures ta siin ööbib. Divya läks Danishi taha motikale ja Sibi tuli minu motikale, kusjuures istus minu magamiskoti otsa, mida pidas väga mugavaks ja pehmemaks kui sadulat. Jõudsime pärast väikest sõitu ühtede väravateni, mille taha jätsime rattad ja jalutasime koos kompsudega umbes 200 meetrit. Liikusime ühe kanali ja aia vahel ning ootasime paati. Järsku komistas Divya puujuurika taha ja prantsatas maha. Ma ehmusin täitsa ära, sest ma eeldasin teda püsti ajades, et ta nägu on verine, aga kokkuvõttes oli verine ainult põlv. Meile oli vastu tulnud kitsuke gondel, kuhu panime ettevaatlikult asjad ja istusime ka ise. Väikese öise sõidu järel jõudsime Divya hostelisse, mis on ühel saarel. Saime kolme voodiga toa, kuhu tassisime enda kotid. Perenaine läks magama. Käisin pesus ja mõtlesin veidi järele kogu õhtusele pubiolmele. Veidi kurblik toon on sellel, kui kaks naist on üksi pubis ja joovad end täis. Siin on mingid huvitavad väikesed sääsed. Malaariaohtu siinkandis ei ole, aga sääsed võivad kanda denget või mõnda muud viirust. Istusin veel terrassil ja siis läksin magama.

Nüüd on päike juba kõrgel ja ma olen 2 tundi olnud võrkkiiges. Minust on möödunud kümneid kohati kilpkonni meenutavaid lembelaevu. Kaks kanget Indias saade oli ka siin salvestanud romantilise paadisõidu episoodi. Peamiselt sõidavadki nende paatidega inimesed, kes on mesinädalatel või tähistavad pulma-aastapäeva. Aga samas satuvad nendega sõitma ka lihtsalt sõpruskonnad. Väga vahva hommik võrkkiiges. Järjepanu on ärganud nüüd kõik. Koerapoeg maadles ühe kilpkonna kilbiga ja näris seda. Tuleb välja, et kilpkonnad tulevad siia saarele ja liivasele hosteli territooriumile munema. Ja siis ühel hetkel on terve aed ja tihti ka hosteli põrand täis ukerdavaid väikseid kilpkonni. Aga koera mänguasja päritolu on selguseta ja see on suure konna kilp.

Veidi ekslesin saarel ja pidin kasutama telefonis kaarti, sest läksin mingil hetkel vales suunas. Astusin ühest hoovist läbi, kus parasjagu värviti mustaks nii seest kui väljast ühte plastist kanuud. Jõudsin tagasi hostelisse. Kõik olid leboseisundis.

Pakkisime asjad ja ootasime veidi paadimeest, kes võttis meid trepilt peale koos meie kompsudega. Siis, kui me hakkasime Divyaga rääkima rahast, juhtus varasemalt nähtud tsirkus. Divya ei taha raha vastu võtta, kuigi me olime arvestanud 1500INR~17€-ga, aga ta punnis vastu. Lõpuks väevõimuga saime jätta raha lauale. Nimelt on siin kandis komme, et sõpradelt tasu ei võeta. Jätsime hüvasti. Koerad olid tulnud ka meid saatma. Sadamakailt vedasime kompsud hoovi, kus paigutasime need jälle ratastele. Sõitsime lõuna poole. Ilusad veeväljad jäävad meist vasakule poole.

Thottapally juures suundub Pampa jõgi merre. Seesama jõgi alustab teed Divya juurest suurest järvest. Jõgi on kuhjanud suure liivaluite randa. Sõidame randa ja me saame kinnitust ideele, et rannas ööbimine võib olla täitsa võimalik. Põikasime suurelt teelt vasakule vahetult enne Kollamit, et minna Sibi ema Elizabethi poolt valmistatud hilisele lõunale. Lõuna oli korraldatud vanema õe suures majas, kus nägin tema väikest kaheaastast tütart Isabelle’i, tema meest, kes oli töötamas naftaäris Nigeerias ja oli kolmeks nädalaks koju lastud, ning Sibi ema. Toit oli väga vürtsine ja maitsev. Jõin palju vett. Kala oli vürtsidega praetud. Maja taga oli nagu botaanikaaed, mis on kõik õe looming. Siin nägin elus esimest korda papaiapuud, mis meenutas tokki, mille külge on riputatud papaiad ja ladvas on palmipuhmast meenutav tuust, ja mööda kaevu voolikut siblivaid termiite.

külasid, mis on mere piiril või isegi madalamal. Sõitsime ja lõpuks põikasime ühe moššee kõrvalt mere äärde, kus sõitsime mööda liivast rada laevakuurideni. Liikusime kuuride vahelt randa ja meie ees laiub tohutu äge rand. Ühes kuuris oli üks kalamees. Palusin Sibi malayalami keeles mehega rääkida ja küsida, kas me võime tema juures oma varikatuse all magada. Mees lubas ja oli nii lahke, et kui me soovime, siis võime isegi tema kuuri tulla magama. Ta läheb kell neli hommikul enda kanuuga ilmselt võrke panema.

Hakkasime varikatust püstitama, mis alguses ostus keerukaks, aga siis saime kamba peale mõelda välja lahenduse, sest muidu on komplektis ka telgi osa, aga seda me praegu ei soovinud kasutada. Üks kohalik mees tuli meid hoiatama, et me kindlasti võtaks ratastelt kõik asjad enda telki, et midagi ära ei varastataks. Rand on nii pime, et vaevu näeb kuuvalgel vahutavaid laineid. Tegin ettepaneku minna lainetesse paljalt ujuma. Alguses Danish ja Sibi veidi kõhklesid, sest nad ei oska ujuda ja teisalt on neil teine suhe alastusega kui minul. Nemad sisuliselt pole kunagi teiste juuresolekul olnud alasti. Aga nad said enda kohmetusest üle ja liikusime vaikselt lähemale suurematele laintele. Mõni laine oli parajalt nii suur, et vastu keha prantsatades lõi meid pisut kõikuma ja vett pritsis vööni. Aga mõni laine paiskas meid suisa pikali või pritsis täiesti märjaks. See oli väga lõbus. Kuivatasin end ja jäin trussikute väel varikatuse alla pikutama. Danish on leidnud endale ühed sõbrad, kellega ta praegu räägib. Kirjutasin ja varsti jäin magama rannaliival.

Jõudsime pärast lühikest sõitu Varkalasse, mis on väga populaarne Euroopa turistide rannakuurort. Parkisime rattad ühe hosteli hoovi, kus me tegime väikese lauatennise trenni Danishi ja Sibiga. Tegelikult oli see üks kapp, millele oli paigaldatud pinksi võrk. Laudis oli kohati ebaühtlane ja seetõttu sai igasugu armsaid pallipõrkeid. Kohalik hostelis töötav volentäär tuli meiega kaasa Varkala kalju serval ainukesele teele, mis on ühtlasi mõeldud ainult jalutajatele ja mida ääristab ühelt poolt kaljuserv ja teiselt poolt poed ning restoranid. Euroopa turiste ja lastega peresid on siin palju, sest see paik on väiksem ja kompaktsem kui Goa ning rand on kalju ja merega ümbritsetud. Sõin omletti ja nautisin kohvi. Vaade on tõesti suurepärane ja tõik, et siin teel autosid ja motikaid ei sõida ja ei tuututa, on ikka suur väärtus. See vaikus muudab selle koha eriliseks. Hakkasime treppidest allapoole astuma ja üks tädi palus aidata tema kahte hiigelkotti ananasside ja kookospähklitea rannale tassida. Need olid rasked kotid, mille Sibi ja Danish kandsid randa. Läksime otsekohe lainetesse hullama. Vesi on soe ja lained murduvad päris ranniku servas. Proovisime body surfingut, aga tänased lained väga ei kandnud. Loputasime end kaljust voolava allikaveega ja jalutasime tagasi rataste juurde. Sõitsime ära ja minul on kuidagi teadmine, et varsti tulen siia tagasi koos perega.

kivist istumispukki, millel mehed pesevad ennast enne teenistust vastavalt riituse reeglitele. Pesemine algab kätest ja lõpetatakse jalgadega. See ei ole veega lödistamine, vaid austusavaldus Allahile selle eest, et mul käed, silmad jne. Basseinis sulistasid kuldkalad ja nö põhjakoristajad.

Vaibaga kaetud palveruumi praegu ei läinudki, sest parasjagu ei olnud palvust. Minuga vestlesid mitmed mehed, aga Mohammad Taha rääkis kõige rohkem ja mingil hetkel tahtis ta teada, mis on minu jaoks islami põhiolemus. Oli see vast pauk. Hakkasin jahuma kogukonnast ja headest tavadest ning siis lisasin usu ka. See viimane sobis. See minuvanune mees on abielus ja lapsi veel ei ole. Mehel oli seljas valge särk, valge seelik, peas valge müts ja lõuaotsas must keskmise pikkusega sassis habe nagu suurel prohvetil olevat olnud. Ta võetakse selliselt raudselt lennujaamas rajalt maha.

Aga siis tegi ta ettepaneku minna koos lõunatama mošee kõrvale sööklasse. Otsustasime minna. Sööklas sõime veiseliha biryanit. Vestluseks tuli see, et naised peaksid olema kodus, sest kodus on nii palju kodutöid. Enamik tänapäeva naisi läheks selle jutu peale marru. Sibiga arutasime seda sama teemat hiljem ja ta leidis ka, et kui naine tahab ja saab rakendada enda hariduslikku ettevalmistust, siis on naisel võimalik kogeda eneseteostust, finantsilist sõltumatust ja lõpuks võib ka osaliselt palgata koduabilise, mille kulu ei ole siin ka keskklassile suur. Samuti ütles Sibi, et siis austab mees naist ka rohkem. Aga eks see on osa moslemite mõtlemisest, mis omakorda lähtub 1500 aasta tagusest kirjapandud perekonseptsioonist. Mõnes mõttes saab ju naist allutada lihtsamini enda tahtmisele, kui tal puudub oma raha. Kõht sai kõvasti täis. Kokkuvõttes oli see meeldiv peatus ja mul on hea meel, et meil õnnestuvad sellised kontaktid. Üks küsimus tekkis mul küll - kuidas mittemoslemst ülemus saaks siin tolereerida tõsiuskliku töötaja palverütmi ja tööaja konflikti. Viis korda päevas on palveaeg mošees, kaks neist on väljaspool tööaega. Tegelikult on ju siis iga paari tunni tagant töökatkestus ja mošeesse minek/tulek, pesud ja palve. Ilmselt keeruline.

Tegime ühe kookosesöömise pausi kookospalmide istanduse juures. Need on rohelise ja veidi punakas-kollaka varjundiga pehmed kookospähklid, mida naine osavalt ginžalliga töötles nii, et sellest moodustus auguga anum, kuhu torkasin kõrre sisse. Jõin selle tühjaks ja siis sain veidi süüa kookoselöga ehk pähkli sisu lusikaga, mis omakorda oli tehtud sama hooga kookosekoorest. Meie poodides on müügil tavalised kookospähklid ja need sisaldavad rohkem vett ja on oluliselt pruunima koorega ning on karvased.

Jõudsime valges Kanyakumari linna, kus leidsime kiiresti ühe lihtsa hosteli, mis maksis meile 600INR-7€. Sõitsin kohe Sunset Beachile vaatama loojuvat päikest. Danish ja Sibi läksid otsima ilmselt maha pudenenud telefoni. Siin on kohalike turistide kõrval ka palju Euroopa turiste. Sain parkida ratta täitsa ranna äärde, kus võtsin madratsi ja viskasin pikali, et nautida päikeseloojangut. Kohalikud turistid olid väga huvitatud minu säärasest reisist. Rääkisin mitmetega juttu. Varsti jõudsid ka Danish ja Sibi minu juurde. Danish oli silmnähtavalt murtud, sest ta ei leidnudki enda telefoni. Päike lihtsalt kadus enne veepiirile jõudmist ära ja varsti oli pime. Sõitsime hostelisse ja pakkisime end sisse.

Teised jäid toimetama ja mina sõitsin veidi edasi, kus avastasin ühe hotelli ja selle koosseisus massaažikoha, kus tugev Bhutani naine käis mu korralikult üle, et veidi kosutust anda suurele sõidule. See oli kallis koht, hind oli suisa 1800INR-20€. Sõitsin edasi kesklinna ja suundusin ühte riidepoodi, kus pika mõõtmise (vaatasin reaalselt mõõdulindiga kleiti ja seda, kuidas mu tütar sinna mahub) ja kaalumise järel ostsin naisele 2 pikemat poppi India disain T-särki ja tütrele ühe kulti ehk Tamil Nadu traditsioonilise roheka lühikeste varrukatega kleidi, millel on igasugused pärlikesed ja lipsukesed.

Sõitsin hostelisse ja võtsin Sibi rattale ning sõitsime sööma. Danishil oli pikk kõne tüdruksõbraga. Sõime paneeri juustu, grillitud kana, mis oli olnud eelnevalt masala marinaadis ja kananuudleid. Sõitsime läbi hilisõhtuse linna hostelisse ja varsti magama.

Jõudsime Thenisse ja sõitsime otsejoones Royal Enfieldi teenindusse, kus minu rattale paigaldati küljekastid ja põlvekaitserauad. Sibi andis ka enda ratta hooldusesse. Läksin Sibiga tuk-tukiga kesklinna fotostuudiosse, kus laadisin Dropboxist eelmise aasta mägiküla lastepildid alla ja palusin nendest teha A5 formaadis fotod. Kokku 30 pilti. Plaan on need täna neile külla viia sinna kõrgele mäe otsa. Eelmisel reisil, kui me sinna külla sattusime ja ma seal pildistasin lapsi, siis sai säärane lubadus antud. Pildid on imeilusad.

Sõime ja Sibi rääkis enda õdede mehelepanekust Kerala moodi ehk Dowrist. Nimelt Sibi vanemad ei ole väga rikkad ja töötasid palehigis, et tütarde eest maksta Dowrit ehk nad pidid andma kaasavaraks suured summad raha. Vanem õde ja ta mees otsustasid selle eest osta elamukrundi, kuhu nad hiljem ehitasid selle uhke maja, kus me sõime. Igal juhul väga huvitav komme. Võimalik, et Eesti taluühiskonnas oli ka midagi sarnast, sest tütar anti ju võõrasse majapidamisse. Marju Kõivupuu teaks ilmselt öelda seda. Samuti on Sibi teinud enda vanematele ja pruudile selgeks, et tema pruudil Dowrit ei tule ja ta on sellise nähtuse sügav põlastaja.

Sõitsime tagasi motikahooldusse. Minu rattale oli paigaldatud põlvekaitserauad, kohvrite raam ja kohvrid ise. Palusin ühe juhtmete lahenduse ringi teha, sest see oli soperdis ja oleks esimese vihmaga lühisesse läinud. Nüüd on ratas ikka kohe päriselt maadeavastaja matkaratas. Sibi ratas sai ka valmis. Pakkisin asjad kohvritesse ringi, puhastasin kiivri vesiiri ja asusime taas teele. Kohe läheb pimedaks ja muidu ei näe vastutulevate tulede pimestuse tõttu läbi määrdunud klaasi midagi. Õhtu Thenis on veel päris soe, aga kohe, kui hakkame tõusma mägedesse, muutub õhk jahedaks ja rõskeks.

Sõitsime läbi mangoistanduse mööda vingerdavat asfaltteed mägiküla poole, kuid metsateenistus keelas meil edasi sõita. Peame selleks loa taotlema, aga kell on kuus läbi ja tõenäoliselt me ei saa täna seda luba. Danishil on see luba olemas, aga meie ei saa siit edasi. Danish proovis veel enda ülemuse ülemust moosida, aga asjata. Jube kurb. Me olime teinud just selle küla laste portreedest suured pildid ja nüüd saab Danish need neile viia alles märtsi alguses.

Keerasime otsa ringi ja sõitsime Kodaikanali, mis on tegelikult kahe tunni tee kaugusel. Linnulennult on vahemaa Vattakanaliga ehk Kodaikanali selle osaga, kus Danish elab, üle läbimatu vihmametsaga oru kõigest 5-10 kilomeetrit. Pimedas on kohati mööda serpentiini sõites täiesti võimatu öelda, kas ma laskun või tõusen, vahet saab teha vaid sidurit lahutades, et näha, kas ratas aeglustub või hakkab koguma kiirust. Vastu tulevad suured vilkuvate tuledega üleööbussid, millega kurvis kohtudes tuleb aupaklikult ruumi jätta ja kurvis veel signaali törtsutada. Kodaikanalis proovisin leida uhkete hotellide piirkonnas massööri, aga kõik olid juba suletud ja tegelikult väga kallid. Tagumik on taaskord küljest kukkumas, sest tegime ligi 400 kilomeetrise sõidupäeva. Tuttavas Cloud Street kohvikus tegin ühe tee ja suundusin Vattakanali. Viisin asjad üles Danishi tuppa. Danish lõdised teki all ja Sibi rääkis rõdul telefonis tüdruksõbraga. Käisin pesus ja soe vesi tegi külmadele kontidele head. Nüüd magama, sest pikk päev on selja taga.

Danish sebis linnapeal ja muuhulgas väisas politseijaoskonda, kus täiustas enda avaldust, mille ta tegi lõunatipus Kanyakumaris. Nimelt linna sisenedes sõitsime üle lamava politseiniku ja Danishi mobiil pudenes asfaldile ning keegi ilmselt korjas selle kohe üles. Danish isegi proovis telefoni veidi jälitada, sest sellel oli veel aktiivne Whatsappi kaart, aga siis kadus signaal. Häda on SIM-kaardis, millega ühendatud panga kontod ja Google sisselogimised, kontaktid ja pildid. Loomulikult ei kasuta ta back-up teenuseid. Tegelikult ei usu vist keegi, et telefon või kaardid kunagi kätte saab. Seega kurb muuhulgas nendest piltidest, mida Danish tegi sellel reisil. Loodan, et ta õpib sellest ja hakkab pilveteenuseid kasutama.

Sõitsime metsateenistuse kontorisse, mis on Kodaikanali väga kenas ja vaikse õhustikuga piirkonnas. Ma sain esimest korda juhtida Bulletit, kusjuures olen proovisõitu teinud varem 1959 aasta Bulletiga, aga Sibi ratas on palju uuem. Mõneti on põhiolemus ja disain jäänud samaks. Mootor on pidevalt uuenenud ja karburaator on asendunud sissepritsega. Samuti ei pea uusi rattaid jalaga käima lööma ehk kick starting. Danish ootas meid. Võtsin enda ratta ja sõitsin läbi linna Ayur Veda massaaži, kus sain muuhulgas tagumikule erikohtlemist ja tugevalt. Seekord oli massööriks tugev Bengali tädi. Hind on Kodaikanalis päris krõbe, so 2000INR~22€.

Sõitsin tagasi kontori aeda ja võtsin veidi päikest. Kuulsin naiselt Facetime’i vahendusel, et Tallinnas on lumi maas ja pakast on ööseti suisa -20’C. Danish proovib osta meile pühapäeva õhtuks Bengaluru bussi pileteid. Sõitsime kesklinna tänavatoitu sööma. Alustasime supiga, siis munaga dosa, siis veel omlett ja lõpuks šokolaad. Danish ja Sibi sõitsid Vattakanalisse ning mina läksin veel tiksule Cloud Street kohvikusse. Minuga koos oli kamp ameeriklasi. Kirjutasin ja jõin teed ja sidruni mahla. Tänaval proovis karjane karjatada Gatu Madu ehk kohalikke piisoneid, kes on siinkandis looduskaitse all, kuidagi linna serva sööma. Kaks suurt, vast 500kg kaaluvat täiskasvanud looma ja vasikas ei tahtnud üldse, et neid kuhugi suunatakse. Ja nii nad põgenesidki kohviku kõrvale kõrgemale rohulapile. Sain neid tegelikult metsikuid suuri loomi lähedalt vaadata, aga pilti ei suutnud fotokas teha, sest oli liiga pime ja ainuke valgusallikas oli ka luminofoor. Sensorid lihtsalt ei saanud hakkama. Tore episood. Tegelikult olen ühte isaslooma eelmisel reisil näinud lausa 1,5 meetri kauguselt, kui ta enda emasloomalt korvisaamise frustratsiooni posti peale välja elas ja tugevalt seda sarvedega rammis. Ma olin selle posti taga. See juhtus Danishi kontori varikatuse all. Sõitsin koju ja varsti magama.

Sõitsime Bobi juurde veidi Vattakanalist Kodaikanali poole. Väraval tuli meile haukudes vastu vana labradoriproua, kes kuni meie minekuni hoidis meil silma peal ja oli väga kahtlustav. Koera nimi on Zappa ja teadagi, kelle järgi pani inglane koerale sellise nime. Bob on lesk ja hakkab vaikselt oma elu korda saama. Kohtusin temaga juunis ja siis oli ta nii kehvas seisus, et eelkõige meenutas ta mulle halbade päevade Arvo Kukumäge. Nüüd on Bob joomist ja suitsetamist kõvasti suutnud kärpida. Praegu mässas ta Danishi juhendamisel arvutis mingite kontaktidega ja oli väga häiritud sellest, et see tal ei õnnestunud ja et meie taustal rääkisime.

Suundusime Sibiga uhkesse kasvuhoonesse, mis on majast mitmeid kordi suurem ja väga kenasti sisustatud. Kõiki taimi, käiguradasid ja veesilmi hooldab kokku viis inimest. Siin on muuhulgas palju orhideesid ja kaktuseid. Bob ja tema kadunud naine Tanya on bioloogid ja nad on pühendanud oma elu selle kandi sholale ehk vihmametsa taimestiku mitmekesisuse hoidmisele. Bob sai arvutis konkreetse ülesande tehtud ja siis ta läitis saavutuse puhul sigareti. Tegin temast mõned portreed. Mulle meelib pildistada suitsetavaid inimesi, sest ma saan pildile siis inimese ja tema mõnutunde hetke. Jätsime Bobiga hüvasti ja sõitsime edasi.

Varsti aga selgus, et Sibi ratta tagumine rehv on tössuks läinud. Nujah, lahendus oli siis selline, et Sibi ratta jätsime tee äärde ja meie jalutasime mäest alla sööma. Danish läks linna, otsis rehviparandaja ja juhatas selle Sibi ratta juurde rehvi parandama. Sõime Sibiga erinevaid omlette ja jõime teed. Sain kõned naiselt ja Poojalt. Poojaga, keda ma tean esimesest India reisist, oli plaanis alguses kohtuda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tal on praegu doktoritöö vaja lõpuni kirjutada. Võimalik, et ta tuleb hoopis Tallinnasse külla.

Danish jõudis tagasi ja viis Sibi enda ratta juurde. Varsti kohtume sakslasega, kes on Saksamaalt siia sõitnud mootorrattaga. Michael on tema nimi. Plaanis on sõita ilusa järve äärde. Michael saabus. Ta alustas oma reisi Saksamaalt juba oktoobris ja ta läbis muuhulgas Türgi, Iraagi, Iraani ja Pakistani. Tal oli plaanis jõuda Goasse jõuludeks. Samuti tegi ta läbi korraliku kokkupõrke jalgrattaga keset kiirteed. Jalgrattur viidi haiglasse ja Michael pääses tänu heale varustusele põrutustega. Ratas remonditi ka kenasti ära.

Hakkasime end sõidule sättima, kui selgus, et Michaeli ratta tagumine rehv samuti tühi. Kaks katkist rehvi kahe tunni jooksul. Michaelil oli see esimene auklik rehv, aga ta oli selleks valmis. Nimelt oli tal kummiparandamise komplekt, millega sisuliselt saab kummi remonditud 10 minutiga kohapeal. Kõigepealt peab korgitsaga augu suuremaks tegema ja siis koos liimiga vahanööri auku pressima. Michaelil oli ka kompressor, millega rehv uuesti täis pumbata.

Alustasime sõitu lääne poole. Tee oli väga lahe mägine ja kurviline. Tegime pilte maalilistest vaadetest. Astmelised põllud ja nende juures grupiti värvilised majad. Kauguses kõrguvad metsaga kaetud mäed. Jõudsime kenade järvede juurde ja kohani, kus ma olin olnud eelmisel reisil. Siit läheb vihmametsa kahepäevane matkarada ja Danishi sõnul on siin mõned vaated isegi vingemad kui Himaalajas. Danishi sõber Babu oli meid ootamas ja me käisime läbi neli elamumaa tükki, kus on nii kena vaade kui ka lihtne ligipääs. Ühel maatükil oli ka oja, aga joogivee peab kõikjal kaevuga lahendama. Ma täpselt ei tea, mis mõtted Danishil on nende maatükkidega. Aga huvitav oli neid vaadata igal juhul.

Jätsime hüvasti ja sõitsime imetlema Mannavanur’i päikeseloojangus oru vaateid. Sõitsime tagasi Kodaikanali kesklinna sööma vege restorani. Tähistasime EV100-t. Minul oli au maksta arve ja see tuli 900INR~10€. Sõitsime Danishi kontorisse, kus maailmarändur sai panna enda pesud masinasse. Edasi sõitsime Vattakanali ja seekord peame mahutama voodisse lausa 4 meest. See on nagu vürtsikilud karbis. Varsti läksime magama.

Nüüd on mul seljakotiga reisimise aeg. Kott tundub olema kergem kui siia tulles. Viisin seljakoti Danishi kontorisse ja sõitsin linna veel viimaseid suveniire ostma. Sõitsin tagasi Billy ehk Beaulah Kolhatkari juurde, kes elab Danishi kontori kõrval. Kell üks on meil lõuna. Lõuna oli korraldatud Billy poolt ja alustasime snäkkidega nende maja terrassil. Üks snäkkidest oli suvikõrvits karriga. Kolmejalgne koer Trepod oli väga õnnelik, et ma teda paitasin ja kõhu alt kõhvisin. Billy mees jõudis tagasi töölt haiglast, kus ta teeb südameoperatsioone. Meiega lõunatas veel sakslane Andreas, kellel ma olen varem käinud külas. Samuti oli lõunalauas perepoeg. Ja siis meie neljakesi, sealhulgas sakslane Michael. Sõime karrikastmes kana, riisi, kartulit ja kastmeid. Kõik oli väga maitsev. Sõime õues päikese käes, kusjuures päike on väga terav ja pidin hoidma varju, sest nägu on mul päris põlenud.

Talle kui metsa eest võitlejale meeldis see väga. Tegin Billyst portree, kusjuures teda on millegipärast väga raske saada hästi pildile, ilmselt ei ole väga fotogeeniline. Näitasin talle väljaprinditud külaelanike portreesid, mille peale ta ütles, et see on parim, mida läänlased võivad siin teha. Raha ja asju pole mõtet kohalikele anda. Nad müüvad need asjad maha. Kallistasime ja ma ütlesin talle, et ta on väga eriline daam ja mul on hea meel, et Danishil on selline ingel. Jalutasin tagasi kontorisse.

Kell on juba pool kuus ja Danishit ikka veel ei ole. Ei tahaks bussist maha jääda, sest see käivitaks ahelreaktsiooni, mille lõpus ma ei pruugiks ka Euroopasse saada. Danish tuli ja hakkas kiiruga kotti alles pakkima. Selgus, et buss väljub kell 18:15. Sõitsin Michaeliga bussijaama. Meie bussi veel ei ole trepis ja seetõttu ostsin pudeli vett ja palusin teha pool liitrit värsket ananassimahla. Jätsime hüvasti ja läksin Danishiga bussile. Buss on tegelikult päris tore. Danish sai viimased lamamiskohad, millele on võimalik ette tõmmata kardinad. Liigume läbi Kodaikanali ummikute. On just päikeseloojangu aeg. Buss keerutab mööda mägiteid allapoole Palani suunas. Mul on kohati okse maitse suus ja ananassimahl tahab kangesti välja tulla. Kui kaks bussi kurvis kohtuvad, siis tihti teevad nad viisakusvestluse, kusjuures teised sõidukid lihtsalt ootavad. Buss on liikluse toiduahela tipus ja ta lihtsalt võib endale seda lubada. Kohalike jaoks on sellise bussiga sõit ikka pigem kallis. Pilet maksis 1000INR~11€. Rong on kõige odavam viis reisimiseks.

Nägin bussiaknast Palani templit, mis on kaljunuki peal. Selle templiga on lugu selline Shiva ja Parvati chillisid niisama. Nende lapsendatud elevandinäoga poeg Ganesha oli ema-isa juures, kui bioloogiline poeg Karthik tuli vanemate juurde ja küsis, kumba poega nad armastavad rohkem. Shiva olevat siis andnud neile ülesande, kes kõige kiiremini teeb tiiru ümber maailma, seda nad armastavad kõige rohkem. Karthik olevat võtnud siis enda paabulinnu ja kihutanud sellega ümber maailma. Ja kui ta tagasi jõudis nägi ta enda ebameeldivaks üllatuseks, et Ganesha on juba tagasi. Selgus, et Ganesha oli teinud vaid tiiru ümber enda vanemate. Karthik lendas siis segastel asjaoludel just siia mäe otsa. India ja hinduismi legendid on alati väga ootamatud ja täis üllatavaid nüansse. Eks Kreeka jumalad tegid ka kõiksugu lollusi ja lubasid endale asju, mida tavaline surelik ei saanud endale lubada.

Buss tuli nüüd hetkega rahvast täis. Palanis tundsin uksevahelt juba kuumust ja niiskust. Me oleme jõudnud platoole. Mul oli ilgem põiekas mahlast ja veest, mida ma enne sõitu jõin. Iga lamava politseiniku ületamisel oli tunne, et nüüd lasen end korralikult täis. Dharapuramis saime lõpuks peatuse ja sain vaeva lahendatud kohviku vetsus. Võtsime teed. Läksime bussi tagasi. Tundub, et megalinnade ümber toimub sarnaste magamisbussidega tohutu migratsioon, et esmaspäeva hommikul minna tööle. Proovisin magada.

Meil on imeline vaade linnale. Varsti läksime hommikusööki otsima. Tellisime saiaga omletid ja teed. Danish läks tagasi tuppa ja mina jalutasin edasi. Võtsin suuna ühte massaažikeskusesse. Liikusin eemale suurest teest ja sattusin täiesti uude maailma, rikaste inimeste maailma. Siin elavad Bengaluru rikkad inimesed, kelle uhkeid maju ja autosid sain veidi imetleda. Seda väikest klikki teenindab 2-3 korda suurem teenijaskond, kes on teenusepakkujad nagu aednikud, kokad, koristajad jne. Nemad kõik koos enda peredega elavad rikaste rajooni lähedal slummis.

Minu matk oli kokku kuus kilomeetrit. Kuuma on 34’C ja ma hoian võimalusel viludasse. Massaaž oli väga hea. Teel tagasi ostsin viinamarju, valget redist ja arbuusi. Sõime koos Danishiga katusel ja nautisime elu. Danishil seisab ees märtsi alguses motikamatka juhtimine malaislastega. Tee viib neid New Delhist Shimlasse ja sealt veel edasi mägedesse ja lumme. See saab olema üks raske matk ja ilmselt palju lume sees kaevamist. Malaislased tahavad hirmsasti lund näha.

Tegime Abishekiga videokõne ja arutasime motika teemasid. Tal ei õnnestunud tulla Bengalurusse, sest ta on just avamas Bhopalis motikatöökoda ja on sellega seoses väga hõivatud. Danish läks linna ja otsib arsti, kes talle teeks tervisekontrolli, mida ilmselt on vaja enne mägedesse sisenemist. Olen katusel ja naudin varsti loojuva päikese soojust.

Taksojuht on põline linlane ja elanud siin suures linnas 15 aastat. Sisuliselt on ta näinud, kuidas iga aastaga üks miljon linlast lisandub. Linn on kohati väga pime ja ilmselt tänavavalgustus on rikkis. Teises kohas on jällegi väga valge ja kõik valgusreklaamid ja fassaadivalgused säravad. Kuumus on järgi andnud ja enam ei ole palav, pigem selline tavaline Eesti suveilma soojus. Prahi põletamise kirme, ja sealhulgas plastmassilebra, täidab õhku kvartalite kaupa.

Jõudsime lennujaama ja see pooletunnine sõit läks mulle maksma 700INR~8€. Liikusin vaikselt läbi tavalise takistusraja ja olin väravas 21:30. Minu lennukile on minemas kirev seltskond. Väikesed nõudliku nutuga lapsed, budha mungad punakates rüüdes ja siis tavalised reisijad. Sain lennukisse pärast väikest bussisõitu kell 22:40. Suur Airbus oli viimase kohani välja müüdud. Minu kõrval istusid Chandigarh’i automüüja ja Kathmandu riidekotitehase omanik. Viimase nimi on Pankaj ja tema tuli Bengalurusse tegelikult palverännakule. Siin on äärelinnas üks tohutu suure iidoliga ehk kujuga tempel, kus tehti mitmeid ohverdamisi. Kõik ohverdused seisnesid mitteloomsete ainete piserdamises, valamises või puistamises selle kõrge kuju pea peale. Näiteks lilleõied, sandlipuu tolm jne. Samuti pidi ta tegema rahvasummas paar tiiru ümber selle kuju. Aga see pikk tseremoonia oli kulminatsioon ja sellele eelnes mitmepäevane paljajalu rändamine. Tegelikult nägin selliseid palverändureid mägedes ja kõik nad olid paljajalu ning tihti oli neil käes oksast tehtud matkakepp. Ta näitas mulle tseremoonia pilte enda telefonist. Tundub, et see oli temale väga oluline palverännak. Proovisin veidi magada.

Turvamees lasi mu pärast väikest arutelu väljuvate lendude alale sisse. Tema argument oli see, et ma olen liiga vara terminalis, aga ma ei taha minna sinna ootesaali, kus ma kükkisin eelmisel korral, kui ma jäin Euroopa lennust maha. Võtsin kohvi ja istusin ühte nurka maha. Kell saab kohe kolm öösel. Passisin peale vabadele toolidele ja varsti sain istuma. Minu kõrval oli Londonis elav Punjabist pärit keskealine daam Cocshite, kellega lobisesime.

Tegin veel ühe kohvi. Kaheksa läksin check-in’i leti äärde ja andsin pagasi ära. Liikusin läbi turvakontrolli väravasse. Õues on valge, korraks oli isegi päikest näha, aga nüüd on jälle kõik hall. See ei ole udu, vaid sudu ehk reostatud õhu ja udu segu.

Lennuk väljus enam-vähem õigel ajal. Proovisin magada ja tegelikult, kui ma panin pähe mürasummutavad klapid, õnnestus täitsa teha paaritunnine uinak vaatamata sundasendis istumisele ja röökivale imikule, kes oli minust kaks rida tagpool. Lendame just üle Moskva ja varsti olen Vantaa lennuväljal. Jalutasin mööda pikki koridore transfeerlendude keskuse suunas. Õues on lumi ja -16’C. Appi, tahan kohe tagasi sooja! Mul on seljas ka ainult lühikeste varrukatega triiksärk ja soojad riided on pagasis ning need on teel Tallinna. Saan need kätte alles Tallinnas. Vetsus vahetasin särki ja pesin hambaid. Veidigi inimese moodi tunne. Tellisin ühest kohvikust supi ja suure võileiva. Vaatasin veidi tööasju ja jõin veel kohvi. Seekord imelikul kombel Aasia lennul ei pakutud peale muffini midagi. Sinnasõidul oli õhtusöök. Varsti lähen Tallinna lennukile ja siis kohtungi oma tüdrukutega.

Igatsusega on olnud nii, et Indias oli mul kogu aeg tegemist ja koduigatsust ei tulnud peale. Aga pikal tagasikulgemisel on tunne, et võiks olla juba kodus. Kodustel on olnud ka kogu aeg omad tegemised ja seetõttu ei usu ma ka, et kahe nädalaga tekiks mingi suur minu igatsus. Pealegi me saime peaaegu iga õhtul üle videosilla suhelda.

Tore aeg on olnud ja varsti ma lähen jälle Indiasse tagasi. Sellel maal on mingi kummaline tõmme.