Kaks Rannut Inglismaal 2024

Eessõna

Ühel päeval leppisime 12-aastase pikaks veninud tesimelise volask-tütrega kokku, et vähemalt kord aastas teen temaga kahekesi reisi. Tegelikult see issikas tüdruk on harjunud minuga tegema reise Riiga ja Helsingisse ning ühel korral koguni Indiasse. Aga nüüd on uued seisud, sest minul on uus naine, ja selles olukorras on sellised kokkulepped ja reisid veelgi tähtsamad, et side lapsega ei katkeks või et temal ei tuleks ennasthävitavaid süüdistusi selles osas, miks vanemad lahku läksid. Ilmselt kõige tõenäolisem oleks siiski õelutsemine ja konkureerimine uue naisega. Aga eks aja möödudes suhted siiski laabuvad.

Mida ootame reisilt?

Meil on koolivaheaeg planeeritud veeta kõigepealt Londonis ja selle äärelinnas Paju perega ja teine pool reisist Põhja-Inglismaal Yorkis, kus elab minu õde. Mirjam ja Paju on tegelikult sõbrannad juba lasteaia-aegadest ja kuidagi on neil siiamaani koos olemine klappinud. Paju isa on kolmeaastasel sõjaväelisel lähetusel ja kogu pere on seetõttu uues keskkonnas. Minu õde Ööle ostis maja Yorki äärelinna, mida ma polegi näinud. Õigupoolest pole ma näinud ka õe väikest tütart.

Minu jaoks on see reis alles teine veidi põhjalikum reis Inglismaal. Varem olengi käinud Ööle ja Joe pulmas Oxfordi lähedal. Mirjam aga pole kunagi käinud sellel maal. Ega suuri plaane pole me teinud ja proovime olla paindlikud. Rongireis Londonist Yorki on plaanis kolmapäeval, aga veel ei ole pileteid ostnud. 

Päevik

Laupäev, 20.04.2024

Pärast squashiturniiri Tondi tennisekeskus sõitsin korra Koidu tänavalt kodust läbi ja siis Tondile tagasi Mirjami koju. Mirjam jooksis õues klassivend Oskariga ümber maja. Nägu õhetas tal tugevalt, sest valgete kiharad lehvisid karges õhtus. Tegelikult oli õhutemperatuur kõigest nulli ringis ja aprilli lõpus langes õhkõrnu lumehelbeid. "Marss tuppa ja müts pähe!" käratasin lapsele, "tahad sa reisil haigevoodis lebada?". Mirjam tõi vastuvaidlemata toast mütsi ja oli kuni seitsmeni veel õues. Hiljem sõime ja panime kokku viimased asjad. Jaanika tuli koju. Oli vaja veel tohterdada kass Ülot ja siis varsti oligi aeg sõita lennujaama. Kell 21 olime peaaegu tühjas lennujaamas, kus järjekorrata saime muuta pardakaarte nii, et nüüd on Mirjam minu kõrval. Alustuseks öeldi, et ma pean selle eest raha maksma, aga ütlesin vaid, et ma pole harjunud, et lapsevanem ja laps eraldi paigutatakse. Lisasin veel, et ilmselt hakkab laps paanitsema õhku tõusmisel ja maandumisel. Pärast kohmitsemist printis noormees Mirjamile uue pardakaardi ja suva koht asendus minu kohaga kõrval ilma lisatasuta.

Jätsime Jaanikaga hüvasti ja läksime läbi turvakontrolli. Tiksusime veidi mugavatel tugitoolidel. Mirjam suhtles sõpradega ja skrollis Tik-Toki lõputuid videojuppe. Mina kirjutasin päevikut. Varsti tuli teade, et väljalend hilineb 45 minutit. Põhjuseks toodi asjaolu, et mingi eelmine lend hilines ja kuna Ryanair lennukid on enamasti õhus ja nende graafikud on viimase minutini täis pikitud, siis iga väike venimine toob kaasa päeva lõpuks suure hilinemise. Aga ma olen otsustanud mitte viriseda ja seetõttu võtsime chillilt. Mirjam mängis iPadiga ja suhtles Snapchatis sõpradega. Siis kamandati meid järjekorda ja varsti seisime juba alumisel korrusel. Lennuk aga alles saabus. Lõpuks saime õhku südaöösel.

Tellisime hommikusööki, mida valmistas ja serveeris meile rumeenia perekond. Meie kulu oli 20GBP~23€. Jalutasime veidi edasi ja sisenesime metroojaama. Paju isa Taavi oli meile broneerinud Briti Muuseumi piletid. Aga enne ostsime ühest suveniiripoest internetti, mis oli lihtsalt SIM-kaart 60GB 25GBP~29€ eest. Ei pidanud ma täitma vorme, passist koopiat tegema ega mingeid SMS-e saatma. Lihtsalt sisestasin SIM-kaardi telefoni ja nett hakkas tööle. Uskumatult lihtne võrreldes Aasiaga. Aga enne ostmist pidin veidi ootama, sest poe peremees ja ainuke müüja oli ametis palvega. Ootasin viisakalt ja rahulikult kuniks ta sai palvega ühele poole ja rullis pisikese palvemati kokku. Vitriinidel oli ka muuhulgas müügil tantsivad kuninganna kujud. Midagi muud peale interneti me siiski ei ostnud.

Jalutasime suure hoonete kompleksi juurde, mille ümber oli meeletult pikk järjekord, mis lookles ümber kvartali. Muuseumi külastus on tasuta, aga Taavi oli aegsalt broneerinud meile piletid, mistõttu me liikusime teise väravasse, kus oli oluliselt lühem järjekord. See on hiigelmuuseum, millest me otsustasime vaadata üle ainult ühe sektsiooni. Taavil oli eeltöö tehtud ja me läksime vaata Egiptuse, Pärsia ja Inglismaa vara-keskaja perioodi. Mind huvitasid Inglismaa maadeavastajate ja uurijate kokku varastatud esemed. Loomulikult 200 aastat tagasi ei pidanud keegi häbiväärseks Egiptusest muumia või seina või obeliski eemaldamist ja kodumaal suveniirina näitamist. Eks hinnangud muutuvadki ajas. Teisalt oleks oleksid need esemed segaduste ajal laiali tassitud. Pealegi, inglased ja prantslased tundsid end Egiptuses peremeestena. Muumiad ja vanad-vanad esemed oli tõesti huvitavad, aga varsti olid lapsed surmani tüdinenud.

Samas, kuidagi peab lasteni kultuuri viima, aga see on sigaraske. Kell 13 oli meie jõud lõplikult raugenud ja me lõime laagri lahti vetsude juures muuseumi põrandal. Vetsusaba tüdrukutele oli omajagu pikk ja siis oldi ka näljased ja janused. Kadri lõputust käekotist ilmusid lagedale batoonid, küpsised ja marjad. Alles tunni pärast astusime muuseumist välja ning jalutasime kesklinnas.

Sõitsime mõned peatused metrooga ja jõudsime Camden Gardenisse. See kant on väga äge Telliskivi loomelinnaku moodi suur ala, kus on palju värviliste fassaadidega maju, tänavakaubandust, tänavamuusikuid ja tänavatoitu. Päike tuli välja ja tegi olemise rõõmsamaks, aga siiski kimbutasid meid kohati külmad tuulehiilid. Kanalil nägime kitsaid paate ja lüüside toimimist. Tänavatoidust sõi Mirjam kanafileed friikartuliga ja mina tellisin Indiapärase kana-paneer juustu wrapi. Kadri tellis krevettidega toidu ja lastel olid vist nuudlid. Hiljem sai Mirjam veel magustoiduks minipannkoogid maasika ja kondenspiimaga. Jalutasime tiiru selles keskkonnas, kus mitmel korral tüdrukud hüppasid sisse kas Jaapani või nahktoodete poodi. Ühes lõigus oli palju värvilisi vihmavarje riputatud tänava kohale, mis tekitasid huvitava meeleolu ja värvide mängu.

Tagasiteel ostis Mirjam ühe musta pusa, millele oli valgega mingi sigrimigri kirjutatud. Ega keegi osanud seda kirja lugeda ja jäigi selgusetuks, mis seljale oli kirjutatud. Aga see pusa oli Tik-Tokis populaarne ja seetõttu tuli see ilmtingimata  30GBP~35€ eest osta. Mirjam pidi enda varudest maksma 20 naela ja mina toteteerisin 10 naelaga. Aga laps oli üliõnnelik. Sõitsime taas metrooga ja Kings Crossis tegime ümberistumise. Huvitav süsteem oli see, et ma sain tasuda ja valideerida väga lihtsalt pangakaardiga. Ega ma täpselt kulu ei teadnud, sest kord oli kaardilt maha võetud 2€-i, aga ilmselt midagi võetakse veel järgmistel päevadel. King’s Cross on ühtlasi meie Londoni perioodi viimane paik, sest just sellest rongijaamast sõidame rongiga Yorki. Vaikselt hakkab mulle ka selgeks saama Londoni maa-alune rongide maailm. Aga lepime kokku, et see on kohati mõttetult keeruliseks aetud. Tuubidega ehk metrooga sõitmine on ainuke mõistlik viis kulgemiseks, sest see on kiire ja odav. Autoga kesklinna ei taheta sõita, sest on vastavad sissesõidumaksud ja parkimist leida on väga keeruline.

Tegime pausi ühes pargis, kus jalutasime siniste lilledega kaetud metsatukka. Vihma ikka tibutas, aga ilmselt see ongi see õige inglise ilm. Edasi sõitsime koolimajja, kust meiega liitus Hubert. Mina tegin veel ühe müügikõne. Kell 17 olime tagasi kodus. 

Teisipäev, 23.04.2024

Ärkasime kell 8, kui teised olid kõik läinud. Käisime pesus ja sõime hommikusööki. Mirjam sõi Nutella röstsaia ja mina võileiba ja putru. Mirjam tegi emmega kõne. Varsti tuli Kadri tagasi koju ja me jõime veel kohvi. Tegin Eunice'ga kõne ja hiljem Mirjam rääkis veel emmega. Kell 10:30 alustasime Mirjamiga Londoni seiklust, mis algas jalutuskäiguga Northwoodi metroojaama. Tibas uduvihma, aga ilm ei olnud siiski rõlge, sest jäist tuult ei puhunud.

Vihm oli lakanud ja me jõudsime Leicester parki, kus olid mitmed pronksist kujud. Teistehulgas karupoeg Paddington ja Harry Potter. Pargi nurgas oli mitmekorruseline M&M'i kaubamaja, kust Mirjam ostis valiku värvilisi komme.

Kohe nurga taga oli aga Hiinalinn, millel olid punased väravad ja majade vahele riputatud paberist laternad. Väga palju oli tänaval näha isuäratavate piltidega menüüsid. Põikasime sisse imepisikesse töökotta, kus valmistati hiina pannkooke ja baosid. Ostsin õlis friteeritud kapsa ja kana taignas pallikese, millest Mirjam nokkis vaid küpsetatud taigna serva. Jätkasime teed jõe kaldani, kus vaatasime üle ühe kunstiinstallatsiooni. Samuti oli jõe ääres Egiptusest suveniirina kaasa toodud iidne obelisk. 

Varsti oli selge, et pole mõtet rohkem kõmpida ja me sõitsime metrooga viis peatust. Järgmine suur vaatamisväärsus oli London Tower sild. Päike tuli välja ja meeleolu läks ka suurepäraseks. Mirjam tegi mitmeid selja tagant pilte, kus mingil põhjusel oli vaja võtta jope seljast ja tõsta täiendavalt pusa ka kõrgemale nii, et tagumik paistaks. Kummaline kompositsioon, kuid ilmselgelt obligatoorne sotsiaalmeedia postitustes. Sild ja silla juures tuhat aastat vana kindlus olid muidugi muljetavaldavad. Jalutasime teisele poole jõge, kus oli vana tehas, mõnus promenaad ja sõjalaev Belfast. Olime kokku kõndinud 10 km ja aeg oli võtta suund tagasi koju.

Kell 14:45 sukeldusime maa-alusesse maailma, kus Jubilee ja Metropolitan metrooliinidega sõitsime Northwoodi. Kell 16 olime tagasi kodus, sisse saime enda võtmega. Varsti tuli Kadri kooliringilt, jättis Huberti koju ja liikus edasi Pajuga ühele näitusele. Tegin tööd ja Mirjam vaatas videosisu. Samuti andis ta ülevaate emmele tallatud miilidest suures linnas. Kell 18 jalutasime omas asumis, kus kohtasime teel Taavit ja Hubertit. Nad tulid ujumast. Meie läksime otsima toidukohta, kus müüdavat makaroni juustuga, aga Google Mapsi ei näidanud midagi peale ridaelamute ja korterite. Liikusime tagasi asumi keskele, kus Meera's India toidukohas suure hädaga saime tellida nuudlid ja samosad. Ma palusin nuudliroast jätta välja juurviljad ja lõpuks olidki need lihtsalt nuudlid. Mirjamil oli kõht tühi ja ta sõi veerandi portsust ära ning ülejäänud nuudlid võtsime kaasa. Jalutasime koju. Taavi oli valmistanud makarone viineriga. Mirjam sõi veel mitu portsu neid ka. Poleks pidanud üldse makarone otsima minema, aga tegelikult oli tore veidi ringi hulkuda. Hiljem tulid Kadri ja Paju näituselt tagasi ning jagasid muljeid. Õhtul hüppasid lapsed kuni pimeduseni batuudil. Täiskasvanud jõid teed ja rääkisid lapsi taga. Kell 22 läksime magama.

Kolmapäev, 24.04.2024

Ärkasime kell 7, käisime pesus ja sõime viimast korda Urbide juures hommikusööki. Tänasime ja jätsime hüvasti. Kell 8 oli õhk puhas, sest kõik olid läinud kuhugi - kes kooli, kes tööle ja kes naiste hommikukohvile. Kadri on  palgaline abikaasa ehk ta saab kompensatsiooni selle rolli eest. Ma tegin mõned kõned ja sõnumid ning kirjutasin päevikut. Mirjam luges raamatut. Kell 10 pakkisime viimased asjad ja tõmbasime ukse enda tagant kinni. Jalutasime metroojaama. See oli meie viimane metroosõit Londonis. Tegelikult on metroode võrgustik võrdlemisi lihtne ja mugav. Kokkuvõttes on meie kõik sõidud maksmud umbes 30€. Mirjam luges metroos veel kaks lühikest peatükki raamatust “Kõik poisid ei saa suureks”.

Alustuseks jalutasime King's Cross rongijaama, kus nägime Harry Potteri poolikut käru tellisseinas ja silti Platform 9 3/4. Ligi 100 andunud fänni olid järjekorras ja tegid aksessuaaridega koos ihaldatud pildi. Mirjam aga tegi kiire tiiru ka vastavas poes. Edasi jalutasime tohutult suurde Nike'i poodi, kus jällegi Mirjam tegi ekskursiooni ja tutvus valikuga. Aga hinnad oli pöörased ja seljakotti, mida ta ihaldas, ei olnud ikkagi. Jalutasime Starbucks’i, kus Mirjam tellis maasika ja vahukreemiga külma joogi. Ta oli seda kaua igatsenud. Sellise asja eest küsiti 5.5 naela ehk 6€.

Edasi liikusime peenesse restorani, kus proovisin tellida Mirjamile võileiva, aga lõpuks kujunes hiinlasega segadus ja lauale toodi 2 munarooga koos röstitud saiadega ning kohvi. Mirjam sõi veidi saia ja maitses servast munamassi. Südalinnas on söömine kallis kuna ümbruskonnas on pankade ja Google kontorid ning arveks kujunes 32GBP~37€. Jalutasime rongijaama, kus Mirjam veidi turnis lastenurgas. Otsisime Šotimaale suunduva rongi platvormi. Lõpuks selgus, et kõik reisijad vaatasid peasaalis kaelad õieli kõrgemal tablood, et millal ilmub platvormi number. Lõpuks see number 2 saabus ja jalutasime rongile.

Kiirrongil oli palju vaguneid ja me istusime alfabeedi alguses B vagunis. Saime mõnede reisijatega kohad vahetada, et istuda kõrvuti, ja kell 13:30 algas meie rongireis. Mul oli online koosolek ja Mirjam töötles enda fotosid. Samuti rääkisin Eunice'ga, kes läks varsti magama, sest Filipiinidega on 7 tundi ajavahe. Mirjam oli vapustatud, et Georg kirjutas Snapchati grupis, et Mirjam on annoying. Kell 15:30 olime Yorkis ja jalutasime bussipeatusse, kus ootasime bussi, ja mina lobisesin ühe vanema prouaga, kes karjatas lapselapsi. Me ootasime bussi number 10, aga seda ei tulnud kuidagi. Lõpuks sisenesime kolmandasse järjestikusesse bussi number 59, mis viis meid veidi valesti linna serva, mille peale saime jalutada uusarenduses ja ehitustandril. Lõpuks pressisime endid läbi ühe traataia prao suuremale teele. Aga vahemaa oli ainult 1,5 km ja kell 16:30 olime Ööle maja akna taha. Joe ja Ööle ostsid selle maja juba enne Covidi-aastaid, aga alles nüüd saime mahti tulla seda vaatama.

Neljapäev, 25.04.2024

Ärkasime kell 8 ja läksime alla kööki. Kõik olid üleval juba palju varem, aga meil õnnestus tänu paksudele kardinatele ja suurele unele pikemalt välja puhata. Mirjam sõi Nutella saia ja mina jõin kohvi. Rääkisime Joega pikemalt ja põhjalikult lennundusest. Kell 10:30 läksime kogu kambaga bussipeatusesse ja ostsime edasi-tagasi perepiletid, mis maksid 5£ ehk 6€. Oli taas vihmane ja kõle - suurepärane päev Yorki raudteemuuseumi külastuseks.

Sissepääs oli tasuta, aga oli mõistlik sissepääs varasemalt broneerida. Suure halli keskel oli 40-50 vanemat vedurit ja vagunit. Mõned olid väga uhked 1. klassi vagunid, kus olid mugavad istmed ja portselanist lauanõud, ja teised olid 2.-.4 klassi vagunid, mille interjööriks oli lihtsalt puupink või hullemal juhul isegi lahtine katus.

Lastele pakkusid rohkem huvi liikuvad rongimudelid ja lastenurk. Joe tõi kohvikust kohvi. Hiljem tegime veel ühe tiiru ja vaatasime lähemalt Lendava Šotlase ehk kuulsa rongiliini ja veduri lugu. Üks vanem mees rääkis mulle ja Mirjamile meelsasti enda kogemusest sõita sarnase veduriga, kus pidi vahetpidamata viskama labidaga kivisütt ahju. Mulle jättis see muuseum sügava mulje, Eestis pole ühtegi võrreldavat rongi- või raudteemuuseumi. Maanteemuuseum otsapidi ehk on sama huvitav transpordivaldkonnas. Kell 12:30 oli laste ramm otsas ja nad liikusid tagasi koju ning meie Mirjamiga jalutasime edasi kesklinna.

Õunapuude roosad õied olid kõikjal ja langesid kenasti linnamüüri äärde. Jalutasime edasi peamise Yorki atraktsiooni - York Minster - juurde. Aga enne kell 13 astusime sisse Döner Summer-nimelisse vege-kebabi kohta, sest Mirjam tahtis proovida kebabi. Tellisime vastava Berliini versiooni, kus ei olnud törtsugi liha. Hind oli 12£~14€.

Jalutasime edasi ja suundusime kuulsasse gooti-aegsesse York Minster-nimelisse kirikusse. Sissepääs täiskasvanule oli 18£~21€ ja laps tasuta, aga torni külastus oli täiendav 6 naela, seega kogu lugu 30£~35€. Jalutasime kõrgete võlvide all ja nautisime uhkeid vitraaže. Süütasime küünlad ja palvetasime. Krüptis ja muuseumi osas nägime eelmiste perioodide kihistusi ja kivimüüre. Õigupoolest saigi York siin alguse ja siinsamas oli Rooma kindlus juba aastal 74, hiljem sõdades ja rüüstamistes hävisid hooned, ainult alusmüürid jäid. Ja nii tulid ka Põhja-Euroopast saksid ja anglid, kes ehitasid jälle midagi. Samuti viikingid ehitasid esimese kiriku just siia. Lõpuks prantslasteks moondunud Normandia viikingid rajasid siia esimese kivikiriku, mis 13. sajandil laiendati tänasesse hiilgusesse. Mirjamile meeldis klotsidest erinevate ajastute võlve laduda. Suure saali keskel oli ülikutele eraldatud saal, kus toimus parasjagu matusetalitus. Tegelikult on Yorki kirik täiesti toimiv anglikaani kirik.

Torni saime minna kell 14:45. Treppidest ülesse ronimist nimetati Challenge ehk väljakutseks ja soovitati tungivalt mitte osaleda, kui võimed ei luba 200 trepiastet võtta. Hiljem läks keerdtrepp kitsamaks ja astmete tabamine suure jalaga keerulisemaks, aga midagi üleliia keerukat ka samas ei olnud. Kiriku tornipealne oli kaetud võrguga, et keegi alla ei hüppaks ja ilmselt ka takistamaks lindudel koloonia rajamist. Päike oli taas paistmas ja seetõttu nägime üpris kaugele. Muuhulgas nägime Cliffordi torni ja kitsaid vanalinna tänavaid. Varsti marssisime alla tagasi ja väljusime kirikust keskaegsetele tänavatele.

Kell 15:30 peatusime Shambles turul, kus müüdi muuhulgas ka elektroonikat, aga me liikusime tänavatoidualale. Mirjam sai 5 naela eest igatsetud hotdogi ja mina 8,5 naela eest Pad Thai kana woki. Ilus ja soojaandev päike oli peitunud taas hallide pilvede varju ja korraga oli olemine taas jahe ja kõle. Korraks oli mõnus kevadine briis ja nauditav päike. Vihma me seekord siiski ei saanud. Jalutasime mööda erakordselt kitsaid keskaegseid Yorki tänavaid.

Reede, 26.04.2024

Ärkasime kell 8 ja käisime pesus. Hommikusöögiks sõi Mirjam röstsaia sidrunimoosiga. Mina jõin kohvi. Kell 10 oli mul üks online koosolek ja pärast seda sõitsime linna. Kuna Joe Jaguar on võimeline vedama ainult nende pere, siis me Mirjamiga jalutasime bussipeatusse ja ootasime taas number 10-t. Ilm oli võrdlemisi kena ja päike paistis kergelt pilve tagant. Sõitsime bussiga kesklinna ja jalutasime parki, kus kohtusime Ööle ja teistega, kes olid just parkinud auto pargi lähedale. Sebastian sõbrustas ühe tuvi ja julge oravaga. Mina ja Joe jalutasime üle tee vanalinna Lähis-Ida süügikohta nimega Middle Feast.

Edasi jalutasime šokolaadimuuseumi juurde, mille ees mängis viiulit üks mees ja kutsus Sebastiani ennast  tamburiiniga saatma. Seekord muuseumi sisse ei läinud. Järgmiseks liikusime legendaarsel Shambles tänavale, kus olid mitmed Harry Potteri ja kummituste poed. Tegelikult on nii vanade majade ja tänavate sellisel kujul säilime erakordne kogu Inglismaal.

Jalutasime jõe ääres kuni vanema raudteesillani, kus nautisme vaadet. Edasi liikusime väikese ringiga ja vahepeatusega pisikese kiriku juures tagasi bussipeatusse. Kell 14:25 alustasime tagasiteed Yorki. Meie ümber oli täielik maa - rapsipõllud, roosade õitega õunapuud, heinamaad ja hekid nende vahel.

Kell 15 olime juba tagasi linnas ja ma istusin maha Café Neros ja tellisin kohvi ja saiakesi. Tegin kõne Eunice'ga ja varsti oli Mirjam tagasi shoppingult. Nimelt ostis ta spordi lühkarid, ujumisriided Primarkist ja hapud värvilised padjakesed Tigerist. Siis läks ta leti äärde ja tellis croissanti ja palus selle ka veel soojaks teha. Olin tõeliselt uhke enda tütre üle, et ta on julge, iseseisev ja praktiseerib matemaatikat ja inglise keelt. 

Kell 16 liikusime edasi vanalinna, mis oli meie viimane külastus selles kenas keskkonnas. Ostsime mõned suveniirid, Tesco toidupoest snäkke eelseisvaks reisiks ja Hiina poest veel klimbijooki ja külmutatud mango palle. Tänavatel oli näha lõbusas meeleolus nappides riietes lärmakaid tüdrukutepeo meeleolus naisi. Aga kõige rohkem üllatasid mind inimesed, kes külma trotsides olid lühikeste varrukatega särkide või toppide väel. Teinekord oli neil endil korralik kananahk ihul. Kell 17:20 olime bussil ja sõitsime koju. Me jõudsime koju enne Langereid. Käisime pesus ja varsti tuli ka pererahvas teatrist tagasi. Ööle tegi õhtusöögiks lastele makaroni ja täiskasvanutele españadat. Jõime kohvi ja tegime edasisi plaane uueks kohtumiseks. Käis üks suur müramine ja mängimine, sest kõik adusid, et varsti peame hakkama ära sõitma.

Kell 19 jätsime hüvasti, tegime veel pilte ja Ööle viis lapsed pessu. Joe sõidutas meid oma uhke elekti-Jaguari SUV-ga Leeds Bradfordi lennujaama, mis on nende kodust umbes 45 minuti kaugusel. Meie ees oli väga kena Inglismaa maastik, mis Yorki lähedal on lame, kuid mida rohkem jõudsime Leeds’i poole, seda rohkem hakkas maastik muutuma lainelisemaks ja mägiseks. Ühel erkrohelise heinamaa künkal nägime lambakarja einestamas. Tõeliselt maaliline tee viis meid lõpuks mäe otsa Bradfordi lennujaama kõrvale hotelli.

Check innist anti meile tuba number 1 uksekaart ja me kolisime sisse. Mina tegin lennu check inni ja kirjutasin. Samuti jagasin Öölega pilte. Mirjam vaatas videosisu ja klõpsutas telekat. Sõime juustu ja tegime teed. Mirjam tegi emmega kõne. Viimastel päevadel on hakanud emme-igatsus vaikselt võimust võtma. Kell 22 läksime magama.

Pühapäev, 28.04.2024

Ärkasime kell 3:45 ja tegime kiiresti kõik tegevused. Pakkisime kotid ja jalutasime terminali. Õhk oli karge ja tundub lausa uskumatu, et +6'C juures õunapuud õitsevad ja loodus on roheline. Lennujaam oli imepisike ja turvakontroll võttis omajagu aega. Kell 4:45 istusime kohvikus, kus tellisin kohvi ja crossainte. Mirjam tegi väikese tiiru poes ja ma tegin lühikese kõne Eunice'ga. Kell 5:20 liikusime väravasse järjekorda ja kell 6 olime pardal. Lennuk oli peaaegu täis ja kell 6:10 tõusime vihmasest Leedsist õhku. Pealpool pilvi oli päikseline. Lend ise oli sündmustevaene, mis oli kindlasti hea asi. Proovisime magada, aga vahetpidamata askeldasid pardatöötajad mingi toidu või joogiga või poe ja heategevuse teemadega. 

Kell 10:30 maandusime päikselises Riias, kus pidime veidi ootama piirivalve järjekorras, sest selgus, et mingil põhjusel alla 18-aastased ei tohi minna läbi automaatkontrolli. Stanstedis tegi Mirjam seda probleemivabalt. Varsti aga jooksime juba bussile number 22 ja sõitsime Riia kesklinna autobussijaama. Päike oli juba mõnusalt kõrvetav, aga puhus ka salakaval jäine tuul. Minu telefoni internett jupsis ja lõpuks leidsin ühe vaba wifi, kus sain Ecolines’i piletid telefonis esile manada. Ostsime kaasa ka mõned pirukad ja joogi. Kell 11:45 istusime bussi ja 12:15 alustasime sõitu Eesti poole. Buss oli peaaegu täis. Mirjam luges ja pärast seda vaatas filme ja kraapis sotsiaalmeediat. Jaanika tuli meile bussijaama vastu ja sõitsime Tondile.

Kokkuvõtteks

Oli tore reis ja tundub, et tütrele selline formaat meeldis ja samuti oli tunda, et tal on oluline issiga kahekesi koos olla. Väikesed võitlused ja kangutused siiski olid, kuigi kohustusi oli ju sisuliselt ainult üks - kohustuslik lugemine. Samuti oli aeg ajalt tunda, et Mirjam tundis huvi eksootiliste toitude vastu, mida ta lõpuks siiski ainult mekitas. Aga asi seegi makaroni- ja pizzasöödikule. See oli Mirjami esimene Inglismaa reis. Mina polnud ka Londoni kesklinna ja Yorki varem näinud. Ilmselt kunagi teeme sarnase reisi veel.

Mirjamile meeldis kõige rohkem:

• Paju kodus õhtuti koos olla

• Yorki vanalinn

• Sebastianiga mängida

Timmile meeldis kõige rohkem:

• Londonit uudistada

• Yorki vanalinn

• Näha õe pere