Päevik

Mirjam andis mulle kaasa väikseid plastmassist mänguloomi, mille ma viin India külalastele. Tegelikult oli tal kõrvale pandud suur kotitäis loomi, aga mul mahtus seljakotti vaid punt väiksemaid loomi. Jätsime hüvasti ja Mirjam läks kooli, kus tal täna on spordipäev. Eriti hea olevat asjaolu, et täna ei pea üldse õppima. Jaanikaga jätsime ka hüvasti ja ta läks tööle. Kohtume kuu aja pärast.

Jalutasin kell kümme trammile. Seljakott on päris raske, aga ikka kõnnitav. Sõitsin trammiga otse lennujaama, väga mugav. Tegin check-in’i kenasti Delhini ära. Sain esimese lennu ajaks ka exit-istme, et oleks jalgadele sirutamise ruumi. Kott kaalus koguni 22kg. Sellega saab veel nalja New Delhis, kus pean ilmselt kogu oma sellealase kogemuse mängu panema, et mitte maksta trahvi ülekaalu eest. Nimelt New Delhist Chennaisse on pagasi limiidiks 15kg. Läksin läbi turvakontrolli, kus oli suurem mäsu ja aega läks palju. Jalutasin väravasse ja ootasin enda Istanbuli lendu. Kell 12:00 läksin pardale. Täpselt 12:30 tõusime õhku ja lendasime üle ilusa Tallinna kesklinna. Mulle meeldib jälgida aknast rannajoont ja ma tundsin ära Pärnu lahe, Manilaiu ja Kihnu saare. Aga edasine taevas oli pilves ja valge vati aukudest paistis veidi maad, aga mul ei olnud ülevaadet, kus täpsemalt oleme. Ainult ekraanilt sai vaadata lennuki progressi.

Minu ümber oli kamp Eesti ülekaalulisi ja lärmakaid mehi. Tegelikult ei erinenud nad Mirjami esimese klassi poistest. Nad olid lärmakad ja vähklesid pidevalt. Kõik nad tellisid endale ka gin toonikud. Ma proovisin piinliku täpsusega teha itaalia aktsendiga inglise keelt, kui ma suhtlesin stuartitega. Lihtsalt ei soovinud nende joogiste jõmmidega suhelda. Klapid võtsid lennuki müra ja nende meeste möla kenasti miinimumini. Sõime lõunat. Lugesin Einsteini ingliskeelset elulugu, mille koos Google ja Bransoni raamatuga viin Filipiini kontorisse. Lennuk tiirutas Istanbuli kohal ja me lendasime nii, et nägin vana lennujaama. Maandusime 15:30 ja rulleerisime sisuliselt pool tundi.

Elektroonikapoest ostsin juhtme, millega saan ühendada lennuki teleka enda uhkete Parrot klappidega. Liikusin terminalis edasi ja istusin maha pubis, kus jõin kohalikku tumedat Bomonti õlut ja sõin salatit. Kodust sain teada, et laps oli oma klassi tüdrukutest krossijooksus parim. Ta saadab mulle ka SMS’e, mille sisu jääb ebaselgeks. Kell kuus jalutasin väravasse E2 ja kontrollisin ilmselt ligi 10 korda, et väljuv lend on kindlalt minu lend. Lõks oli jälle üles seatud. 19:50 läheb välja 6E0016 ja 20:20 6E4000 (ühtlasi TK0716) ning mõlemad New Delhisse. Asja teeb keeruliseks asjaolu, et värav saab teatavaks tund aega enne pardale minekut ja New Delhisse läheb 2 lendu. Samuti ekraanidel liigub info kiiresti. New Delhi ja Yeni Delhi ning lennunumbrid vahelduvad kogu aeg. Tegelikult oli ka kolmas lend kell 20:40 6E0012.

Miks mul üldse vibra sees? Juunis jäin just samas väravas just sarnase segaduse pärast New Delhi lennust maha - olin lihtsalt vales väravas. Kindlustus ei maksnud kinni ka tekkinud kulu öeldes läbi lillede või antud juhul läbi pisikese kirjateksti, et ise olen loll. Seega, seekord veendusin, et samasse ämbrisse ei astuks. Väravas oli palju hindusid ja lend oli välja müüdud, sest kui ma proovisin vahetada enda istekohta exiti kohale, siis sain eitava vastuse. Enda pettumuseks sain aru, et Indiasse lendan ma India RyanAiri IndiGo’ga ja kahjuks mitte Turkish Airline’siga. Samuti ei ole lennuk mitte Boeing 777, vaid väike susla A320. Samuti ei pea vaatama filme, sest istme peatugedes ei ole telekaid. Aga äkki ei peagi elu olema nii luksuslik?

Siin nägin ka juba tavalist Indiat, mis tavaliselt juhtub rongis, et 3 meest istusid rivis ja kui saabus naine, kes näitas piletit ja osutas ühele kohale selles reas, saabus lihtne lahendus - naine istus üldsegi mitte vastu vaieldes kohale, mis oli algselt ühe mehe koht, kes nüüd istus selles kolmeses reas. Tegelikult oli lend ikka paras piin, lihtsalt kitsas ja ebamugav. Toitlustamine oli veidi segane, aga kokkuvõttes sain tasuta topsi sees nuudliroa, mida kohalikud kutsuvad Maggie’ks, ja tuubiga mango smoothie. Enamus joogid ja söögid olid tasulised ning maksid hinnakirja järgi kümneid dollareid. Pole päris minu moodi osta mõttetut lennuki toitu suure hinnaga. Proovisin magada, aga see ei olnud võimalik, ilmselt veidi ikka tukastasin. Seisin vahekäigus ka vahelduseks püsti, et jalgu sirutada.

Tavaliselt pean sõitma taksoga või shuttle bussiga suure ringiga läbi linnatänavate Terminal 1, et lennata edasi lõuna või põhja poole. Vahetasin raha kursiga 73,37 ja sain 20€-i eest 14674INR. Tundub olema suur patakas raha, aga see kulub siiski päris kiiresti. Airtel putkas sain ilma igasuguse mäsuta lisada 4G datat juba eksisteerivale SIM-kaardile. 900INR ~ 11€ eest on mul nüüd kolmeks nädalaks netti nagu muda, täpsemalt 2GB päevas.

Vistari, mis on veel üks kohalik lennufirma, leti juures tuli siis mul seista silmitsi reaalsusega. Minu kott kaalus 22kg ja 15kg limiit ning iga ületatud kilogramm oli 500INR ~ 6€. 7kg eest taheti 42€, aga ma ei olnud rahast loobumise meelt. Palusin poisil helistada enda ülemusele ja selgitada, et minu reis ei ole riigisisene reis, vaid on rahvusvaheline. Ülemus ilmselt mühatas, et las turist sülgab pappi. Siis aga palus poiss mul tõsta kotist asju väiksesse kotti, et saaks seljakoti kaalu allapoole. Ja ta lubas siis midagi välja mõelda. Tõstsin saapad kotist välja ja kaalusin neid - mõlemad kokku juba 2kg. Tõstsin veel väiksesse kotti raamatud ja saapad panin jalga. Tulemus oli 19kg. Poiss lubas läbi ja kirjutas lipikule 15kg. Tänasin teda ja ütlesin, et siit tuli kamaluga head karmat.

Läksin läbi turvakontrolli, kus tohutus sinka-vonka inimeste ussis nägin Trinidadi ja Tobago naiste koondist ja Bahreini motomatkajaid, kes lendavad edasi Leh’i, mis on mägedes Hiina piiri ääres. Lennukis istusin Delhi GSK (GlaxoSmithKline) juristiga, kelle nimi on Varsha. Tuli välja, et ta oli ka kõva motomatkaja. Keskklassi kõrgemas osas olijana elab ta ilusas New Delhi äärelinnas ja saab käia reisimas üle maailma.

Rääkisime sobitusabieludest, peredest, sõprussuhetest ja vaesusest. Tõdesime, et sobitusabielude küte on hirm, et äkki võõrad inimesed ei sobi meiega. Ega see nii väga teisiti ole Eestiga võrreldes. Samuti leidsime, et rikkus ja vaesus elavad üksteise kõrval. Ja tegelikult on vaid oluline, kuidas me suhtume teistesse inimestesse. Praegu on linna kolinud põlluharijatel ju tegelikult võimalus ühe inimpõlvega slummis elades ja rikastele teenuseid pakkudes tõusta sotsiaalsel redelil ühe pulga võrra kõrgemale. Ma olen isegi näinud, kuidas slummist lähevad lapsed kooli. Nendel on omakorda juba diametraalselt parem elu kui nende vanematel. Lihtsalt peaks seda endale teadvustama ja mitte neid inimesi haletsema ja mitte nende elu tegema enda pirtsakusega põrguks.

Vestlesime sisuliselt kogu tee. Tema on abielus juuratudengiga ehk siis armastusabielu. Lapsi ei ole, kuigi nad olid mitmeid aastaid seda proovinud. Aga nad olevat sellega rahu teinud. Ta oli väga huvitatud minu India reisidest. Maandusime Chennais 10:30. Jätsin enda vestluskaaslasega hüvasti. Läksin invavetsu, kohendasin end ja vahetasin riided. Pagasilindilt võtsin seljakoti ja jalutasin metroojaama. Pidevalt pakuti mulle taksot. Päike ei paistnud, aga särk oli juba higine. Palav ja niiske on siin India ookeani kaldal. Gautam helistas ja tegi ettepaneku, et ma läheksin hoopis tema korterisse, mis omakorda vahetult tema kontori juures ja ühtlasi 15 minuti kaugusel lennujaamast.

Seega metrooga ei saanud seekord veel sõita. Uberi äpp ei saanud tellimisega hakkama ja laadisin alla Ola äpi ning tellisin endale ühe valge auto. Gautam elab Bhatia Gardenis, kus Gautami töökaaslane lasi mu tuppa. Gautam elab ikka totaalset poissmehe elu ja see paik on paras seapesa. Ta küll väidab, et temal on kõik korras ja sellel toakaaslasel on segadus. Käisin külma veega pesus, sest vett peaksin spiraaliga soojendama, aga tegelikult oli külm vesi just karastav ja jahutav. Sättisin veidi enda asju ja otsisin Gautamile välja lapiku pudeli Vana Tallinnat. Tema oskab sellest joogist lugu pidada, sest olen temaga tipsutanud kohalikke rumme, brändisid ja õluteid.

Gautam võtab naise novembris ja mind on kutsutud pulma, aga ma ei saa kogu aeg Indias ka käia. Gautam jõudis koju ja tervitasin teda. Kõhud olid tühjad ja me jalutasime suurele teele, mille ääres olid mitmed toidukohad. Gautam teadis rääkida, et see piirkond oli veel 30 aastat tagasi heinamaa ja pisikesed järved. Nüüd on kõik tehtud kividžungliks ja kortermaja ehitamisel peab arendaja arvestama, et maja alla peab ehitama sadevete kogumise hiiglasuure mahuti. Kogu sadevesi talletatakse ja puhastatakse joogiveeks. Sõime taimetoidu thali ehk komplektlõunat. Gautam on vegan. Kõik oli maitsev.

Gautam rääkis tööst, pruudist Nishu’st ja pulmadest. Gautam läheb homme töövestlusele Bengalurusse, et saada töökoht Delhisse. Ta on nüüdseks elanud Chennais ligi kolm aastat ja tegelikult talle meeldib see linn, kuigi ta on terve elanud Põhja-Indias. Uurisin tema praeguse töö kohta. Ta teeb andmeanalüüsi, aga ta tahaks rohkem tegeleda valdkonnaga, kus saaks ennetavate andmete analüüsist hoida kokku masinate seiskumisest tekkinud kulu. Samuti pärisin tema pruudi kohta. Selgus, et nad on kohtunud vaid paar korda. Ta näeb piltidelt kena välja ja ei ole plika, 28aastane. Naise sugulased ja töökoht on Delhis. Kas tõesti on Gautam valmis abielluma? Kas Borat, kes on Gautami labasem mina, on valmis taanduma? Eks saab näha.

Mesinädalad on Balil. Sõime kõhu kõvasti täis ja arve tuli 470INR ~ 7€. Mina maksin selle. Jalutasime korterisse tagasi. Tuli mõte minna vaatama ühte vaatamisväärsust. Chennai on suur linn ja distantsid on suured. Sõitsime Uberiga rannikule Ellioti randa, kus jalutasime mööda veepiiri kesklinna poole. Rannikul on kaluriküla, kus parandatakse võrke, hetkel mängisid kalurid kaarte, sest nende töö algab vara-vara-hommikul. Lapsed ja koerad jooksid väikestel liivateedel. Ütlesime viisakalt tere ja mõnest lapsest tegin pilti ning näitasin pilte modellidele. Jalutasime Broken Bridge’ini, kus ronisime kõrgele sillale. See sild, mis liitis mõlema jõe perve kogukondi, varises osaliselt kokku 1977. Sild jäigi nii. Täna on see noorte inimeste atraktsioon. Jõe vesi, mis voolas silla alt läbi ja suundus ookeani, ei olnud sümpaatne. Selles ulpis kõiksugu kraami ja ilmselt lastakse ümbruskonna reoveed otse jõkke.

Jalutasime tagasi läbi kaluriküla Elioti rannapromenaadile. Rannaalal valmistuti õhtuseks rahvarohkeks kogunemiseks. Rannaliival oli mitu rida putkasid, mis paari tunni jooksul, kui hakkab minema jahedamaks ja pimedamaks, ärkavad ellu ja pakuvad süüa ja meelelahutust. Me läksime veel edasi ja istusime jäätisekohvikusse. Sõime maitsvat ja uhket jäätist ning vahetult enne tipptundi kell pool viis sõitsime tagasi Gautami koju. Lebosime niisama ja suur uni tikkus peale, ilmselt magamatus sai mu kätte.

Aga siiski suurt und ei tulnud ja võib-olla ainult korra tukastasin. Gautam pakkis enda koti. Jalutasime üle tee poodi, kus ma ostsin 400INR ~ 5€ eest puuvilju ja vee. Sõime dosat, mis on sisuliselt krõbe täidisega riisist pannkook. Gautami kodu hoov oli täis laste mängu ja hõikeid. Usun, et Mirjam oleks löönud nende lastega kampa ja mänginud siin hoovis ukakat ja sõitnud mõne poisi jalgrattaga. Tellisime takso ja sõitsime ühe tee äärde, kus seisid kümned kompsudega inimesed. Jätsime hüvasti ja Gautam sõitis taksoga veel veidi maad edasi sarnasesse paika ootama enda bussi Bengalurusse.

Buss saabus õigel ajal ja hõigati lausa minu nime. Tegelikult peatus selles isehakanud peatuses kümneid busse, aga ma olin kirjutanud üles bussi numbri ja nime Travel Inn. Suur seljakott läks bussi kõhtu hoiule. Võtsin enda koha sisse koikul number U11. Minu elu järgmise 12 tundi kulgeb ühekohalisel lavatsil, millele tuleb ronida redelist ja mille ette saan tõmmata sinised kardinad. Sõin puuvilju ja otsustasin, et ma ei kavatse enda pesast lahkuda enne kui Kodaikanalis. Buss hakkas kulgema mööda Channai äärelinna teid läände. Jalgadele puhus külma õhku ja ma pugesin teki alla peitu. Proovisin magada.

Mirjamile teha videokõne. Saime lobiseda ja rääkida, mis on vahepeal juhtunud. Ta oli üksinda kodus ja nautis YouTube’i aega, sest Jaanika läks sõbranna sünnipäevale. Hakkas vihma sadama. Kogu hosteli rahvas oli läinud festivalile ja me olime mõnusalt vaikselt ja segamatult. Danish rääkis sellest, et tema potentsiaalne pruut ütles lõpuks ei, sest Danishil oli liiga pikk nimekiri eks-pruutidest. Pooja olevat samuti öelnud ära peigmehepakkumisele. Seega nende kahe inimese pulmadesse ei pea esialgu tulema. Danish rääkis enda plaanidest majutusega ja motika rendi väljavaadetest. Eks näis, mida ta suudab ära teha. Soovitasin tal teha mõned tabelid, kus enda ideid koondada ja valideerida. Sõime kohvikus, millega Danish teeb tihedat koostööd. Õhtul näitasin talle Google Sites võimalusi ja ta töötles minu arvutis Rylo 360 videosid meie viimasest mägede reisist. Kesköösel läksime magama.

Jalutasime pikalt mööda metsarada, mis jooksis shola ehk vihmametsa ja eukalüptimetsa vahel. Vaikselt põõsarinne tungib edasi eukalüptide vahele. Eukalüptid on võõrliik ja need istutati siia keskmäestiku aasadele. Eks britid mõtlesid siis, et mis see muru siin niisama kasvab, paneme need maalapid teenima. Eukalüpt kasvab kiiresti ja varsti, sarnaselt kuusele Eesti metsades, varjutab enda lopsaka võraga päikesevalgust ja suretab peaaegu kogu alustaimestiku.

Nii vaesub taimestik ja kaovad erilised linnu- ja loomaliigid. Nüüd on aga saanud nendest eukalüptiistandustest omakorda vihmametsade päästjad, sest see taimestik saab vohada ainult päikesevalguse eest varjus. Sukeldusime pilvemetsa. See on vihmamets, mis asub 2000 meetri kõrgusel ja omab enda pideva kastmise süsteemi. Amazonase vihmamets on madalal ja vihm tsirkuleerib jõgede ja metsamassiivide vahel. Siin aga saab udust pilv ja pilvest piserdab pidevat niiskust kogu metsale. Nii ongi siinne shola pidevalt lehtes ja pidevalt varustatud veega. See oleks nagu toalillele kogu aeg laseksin pihustiga vett.

Me liikusime nüüd edasi mööda piisonite tehtud radu. Need suured loomad on osavad ronijad ja loovad võsastikus raja nagu tankid. Korraga nägin, kuidas mööda oksi liikus veidi kohmakalt suur rebase või eriti paksu kassi suurune maailma suurim orav. Suur India orav (Ratufa indica) on nendes metsades tavaline loom. Samuti uitavad siin metsades leopardid, metssead, hirved ja piisonid. Danish leidis metssea pesa, mis sisuliselt oli metsa põrandasse kaevatud auk. Kuna meile oli kompanjooniks kaasa tulnud Danishi koer Cercie, kes oli jõudnud Danishini Kodaikanali loomade varjupaigast, kus sellele koerale otsiti kodu. Cercie kutsus veel kolm koera küla pealt kaasa. Sellise kambaga liikudes ei ole väga ohtu, et meid ükski loom tabaks.

Kohati oli tee uskumatult keerukas läbida. Pidevalt sadas uduvihma ja siis hakkas korralikult sadama. Siis aga jõudsime päris lähedale kohale, mille kohal kõrgub kalju, mida kutsutakse Suicide Point. Seega, kui keegi teeb enesetapu, siis ta peaks meist mööda lendama alla sügavikku. Kohati oli ka meie tee suitsiidne ja me olime ukerdamas kõrge kalju serval. Edasi ei olnud enam mõtet minna ja hakkasime tagasi sammuma. Vihmametsa kaanid üritasid kõigest väest minu saabastesse tungida.

Tulime tagasi pilvemetsast. Jope oli pealt läbimärg, aga ainult osaliselt oli särk märg. Kaamera sai niiskusega kenasti hakkama. Hakkasime terrassil vaatama üle saapaid. Mul oli 3 kaani, kes tegid korralikud veritsevad haavad. Üks pirakas kaan imes täiega minu kõril. Kõigiks kolmest haavast niriseb nüüd 2-3 päeva verd, sest kaanid eritavad ainet, mis takistab vere hüübimist. Hävitasime kaanid. Neil silmi ei ole, aga on kuumasensorid, millega tunnevad kaugelt ära magusa vere. Nad elavad sopases metsa mullas ja ootavad enda ohvreid isegi puu okstel kõõludes ja kukutavad siis ennast inimese või looma peale. Nad ei ole mürgised ja on lihtsalt tüütud. Käisin pesus ja panin mingit desinfitseerivat geeli haavadele peale.

Rääkisin kodustega. Väljas ikka sadas ja kohati päris korralikult. Istusime toas. Mina kirjutasin ja Danish mässas 360 videodega. Käisin taas kohvikus ja jälgisin, kuidas pilved formeerusid kaljude kohal ja liikusid siis oru poole. Nagu hall või teinekord lumivalge sall langes orgu. Imeline oli jälgida sellist võrdlemisi aeglast liikumist. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Minu lauas istusid mitmed noored mehed Bengalurust ja Mumbaist, kellega jälgisime seda sama imet. Lisaks rääkisime vajadusest uudiste lugemisel ja vaatamisel kontrollida fakte ja allikaid ning kõhelda kokkuvõttes kõiges. Rääkisime sellest, kust keegi tuleb ja kuhu suundub. Sõin omletti ja jõin mitu teed. Liikusin pärast tunni pikkust kohvikus olemist Dosteli poole ja andsin kolm loomakest poisile, kelle ema peseb Dosteli pesu. Jonathan on 5 aastane. Ta oli väga õnnelik loomakeste üle.

Poemüüja tütar Evangeline, kes on 13 aastane, jäi ka ühtlasi pildile. Liikusin Dostelisse ja minu ees avanes uskumatu vaatepilt. Ma ei olnud selleks valmis. Meie rõdul oli kaks munka ja punt hindusid. Kõik olid minu jaoks võõrad inimesed. Danish oli enda voodis ja ikka tegeles videoga. Istusin rõdule ja uurisin, mis kaader siia oli kokku tulnud. Oranžis rüüs munk oli Shankar baba ja tal oli ameeriklasest jünger valges rüüs. Ameeriklane on pärit Alabamast ja on endine hipi. Ameeriklane oli päris pilves ja laua alla kössi vajunud. Mulle pakuti ka kanepi piipu, aga ma proovin hoida enda meeled klaarid. Baba oli mulle vestluskaaslaseks ligi tunniks ajaks. Ta nägi välja nagu Samuel L Jackson ja rääkis nagu Jamaica reggae tüüp. Ta oli käinud Austraalias ja Inglismaal.

Lasin Benil, kes oli ilmselt paremas vormis kui mina, kapata ees minema, et ma saaksin omas rütmis edasi sammuda. Vaatamata madalale tempole võttis matk mu korralikult leemendama. Mäe otsas ostsin pudeli vett ja tee. Liikusin Dostelisse, kus rõdul Danish ja Baba mängisid malet. Ma pole aastaid seda mängu mänginud ja Baba oli just soe, sest ta mängis ja võitis Danishi. Meil oli pikalt täiesti võrdne mäng ja andsime mõlemad üksteisele tuld, aga siis läksin ma tema kavalasse lõksu ning siis oli mäng tehtud. Tänasin, väga tore mäng oli. Hakkas jälle sadama. Kell 11:30 sadu lakkas ja me sõitsime kesklinnast läbi, Danish ostis ühed koogid ning läksime Billy juurde lõunale. Jõudsime täpselt keskpäevaks.

Ajasime juttu ja jõime kohvi. Billy on 60 aastane ja tal on 2 poega, kellest üks elab Vancouveris Kanadas. Ta on pärit kristlikust perest ja algusest peale kasvatatud liberaalseks ja tolereerivaks. Tal on põhjalikud teadmised hinduismist, isegi nii põhjalikud, et ta annab kohalikus ingliskeelses kolledžis religioonide õpetuse loenguid. Rääkisime muuhulgas looduskaitsest ja kliima soojemise tagajärgedest. Ta on aastakümneid mõõtnud sademete hulka ja viimasel ajal on hakanud koguma tünnidesse vihmavett, sest linnal on tõsised probleemid veevarustusega ja torudest tuleb vett kord nädalas. Aitasin köögis hakkida ube ja valmistasin tüüpilise Eesti värske salati.

Kell üks saabus tema abikaasa ja me istusime koos lauda. Laual oli kahte oivaliselt hautatud liha, sealiha ja Danishile mõeldes ka veiseliha. Kõik oli väga maitsev. Jõime veel kohvi, maitsesime kooke ja ajasime juttu. Jalutasime maja kõrvale pisikesse surnuaeda, mida Billy koos mehega on aastaid taastanud, mis veel 5 aastat tagasi oli võsastunud ja vaarikataimi täis. Siia surnuaeda on aegade jooksul maetud ameeriklased ja britid, kes panustasid koolide ja haiglate arengusse Lõuna-Indias. Kodaikanal, mis ehitati 1845 a. sisuliselt tühja kohta järve ümber, oli tarkade ja aktiivsete inimeste kasvulavaks kogu Indiale. Billy elab juba aastaid ise renditud majas, aga ta toimetab kalmistuga ja ümbritseva loodusega nagu see oleks tema oma. Tundus, et Billyle väga meeldis vestelda ja ta ütles, et kindlasti ma tuleks enne lõplikku ärasõitu tema juurest veel läbi.

Danish lahkus just linna Honda motikat ära tooma. Varsti pärast seda hakkas päris korralikult sadama ja rõdult paistis ainult valge vatt, nähtavus oli vast 100 meetrit. Lamasin enda voodis ja kirjutasin ning pakkisin reisivarustust. Meie rõdule lisandus kaks sakslast ja paar hindut kadus ära. Ma pole kuulnud kunagi nii palju juttu seentest. Aga nad ei ole mükoloogid, vaid ikka pigem junkied, kes otsivad maagilisi seeni, mis aitavad võimendada nägemusi. Seega igati huvitav kaader. Nikolai, üks saksa vendades, küsis palju küsimusi hinduismi kohta Babalt. Ta oli ilmselgelt väga umbusklik, mis omakorda tekitas olukorra, kus Baba selgitas asju nii, et see on pühadesse kirjadesse kirjutatud ja lihtsalt nii on. Baba jünger, kes on ju ka lõpuks lääne inimese mõtlemisega, seletas hiljem dogmasid üle.

Sadu jäi vaiksemaks ja me tegime Danishiga veel õhtuse teejoomise. Seekord läksin varem magama, sest eelmisest ööst jäi mõned tunnid vajaka. Õhtujutt rõdul oli seekord mitte seentest ja trippidest, vaid oli religioonidest, õigest ja valest ning uuesti sündimisest. Vestluses osalesid kaks sakslast, uus-meremaalane, ameeriklasest hinduismi munk ja moslem Danish. Väga huvitav oli seekord kuulata ja mitte oma mõtteid vahele sokutada.

Danish jõudis minule järgi ja me keerasime Palani poole. Sõitsime mööda mägiteid ülespoole ja keerasime siis kruusateele. Ning varsti pöörasime läbi väravate ja laskusime mööda tähelepanu nõudvat ja järsku kividest laotud teed Andrease maja juurde. Olen käinud tal külas varasematel aastatel. Teda praegu siin ei olnud ja ta oli Pondicherrys, kus äkki kohtun temaga hiljem. Danish otsis Andrease asjade hulgast minu ratta peeglid, mille ma kohe külge kruvisin. Peeglitega on palju turvalisem sõita, sest siis ma näen enda ümber toimuvat. Andrease parem käsi kohalik mees aitas meil neid peegleid leida. Jätsime hüvasti ja sõitsime üles tagasi. Hakkas sadama paduvihma. Istusime ligi tund aega teeäärses putkas ja olime vihmavarjus. Tellisime omletti ja teed. Pool üks alustasime teekonda mäest alla läbi vihmasaju, sest siin vist sajab igavesti. Ma panin selga vihmariided.

Teed olid muutunud jõgedeks ja mudased veevoolud ristusid teega. Langesime 1600 meetrilt 330 meetrini. Vihm lakkas ja võtsin vihmariided seljast. Rõske ja jahe asendus mõnusa soojusega. Tahtsin teha taamal asuvast Palanist pilti, aga objektiiv oli igatpidi udune. Sõitsime platoole, kus teed olid juba oluliselt sirgemad ja läbisid peamiselt kookospalmiistandusi.

Pool kolm jõudsime Palanisse ja jõime teed. Tegin ühtlasi kindlaks vihma kahjud. Kampsun oli läbimärg ja fotokal võttis veidi aega, et niiskus välja saada. Aga saapad olid tublid ja pidasid vihma kinni. Otsustasime minna vaatama Palani templit, mis on mäe otsas ja sinna viib köisraudtee. Aga gondlid olid täna hoolduses ja me oleks pidanud veidi edasi sõitma, et hoopis rongiga mäe otsa minna. Danishi ratas ei läinud käima ja karburaatori juurest tilkus bensiini. Danish võttis minu ratta ja läks mehhaanikut otsima.

Mina sisenesin väikesesse templisse, kus mulle pakuti istumiseks matti. Siinne baba olevat juba 20 aastat vaikinud ja lisaks söönud ainult 5 banaani õhtul. See on tema askees. Teised mehed olid ümbruskonnast ja käivad siin paar korda nädalas istumas. Uurisin, kas nad on aastatega midagi õppinud, eriti, kui baba vaikib. Üks mees ütles, et kehakeelega saab ikka rääkida. Pikapeale tuli mul uni peale ja viskasin matile pikali ning pikutasin. Varsti saabus Danish koos mehhaanikuga, kes asus kohe Danishi ratast remontima. Jätsin babale 50INRi, et ta saaks osta banaane.

Varsti oli motikas korras ja ma sõitsin sellega Danishi ja mehhaaniku järel. Danishi ratas on Honda Hero 150cc - ehk pisikese mootoriga pisike ratas, mulle ikka väga väike ratas. Tuli välja, et Danish oli lükanud minu ratta, millel ikkagi oli aku väga tühi, sellesse töökotta. Mul jäi mägedes kohviku ees tuled peale ja see tõmbas aku tühjaks. Mägedes ei ole ju probleemi, sest lükkad ratta veerema allamäge ja teise käiguga sain mitmel korral ratta nii uuesti käima. Jätsime töömehed rattaga pusima ja läksime teed jooma.

Danishi rattal vahetati karbussis ära mingid valged plastist kopsikukesed. Minu ratta töö läks maksma 150INR ~ 2€. Alustasime sõitu läbi Palani linna kell 17:15 ja võtsime suuna Karuri linna suunas. Seekord jäi hindude hulgas populaarne ja ilmselt ka tähtis festivalide tempel nägemata. Eelmisel aastal üks mees, kes istus bengaluru lennul minu kõrval, käis just seal templis. See oli tema jaoks suur religioosne sündmus. Ta näitas mulle pilte, kuidas ta osales tseremoonial ja kuidas ta tegi minimatka nagu munk.

Tee oli võrdlemisi igav ja läbis põllumaid ja väiksemaid linnakesi. Ma ei mallanud mootorit seisata, sest ei olnud kindel, kas mootor uuesti käivitub. Danish liigub enda mootori kapremondi läbi teinud rattaga aeglasemalt ja seetõttu ma sõitsin ees minema. Hakkas minema pimedaks ja varsti oli kottpime. Mainisin, just olin ekstra maininud, et reisi planeerides väldiksime pimedas sõitmisi. Haakisin mõne kiirema auto tuulde, et vältida väiksemaid üllatusi nagu koerad, lehmad, jalgratturid ja jalutajad. Sest suure auto ette ei taha keegi joosta või keerata. Otse minu ees taamal oli tunda rõskust ja tumedates pilvedes sähvisid äikesenooled. Kõue häält aga ei kuulnud ja seetõttu oletasin, et äikesetorm on pigem mägedes ja mitte lauskmaal.

Kell 20:00 jõudsin Karuri linna, mis on võrdlemisi suur - 230000 elanikku. Sõin ühes sööklas parathasid. Minu ümber oli kuskil kuus meest, kes olid uudishimulikud. Näitasin neile kaardilt, kus on Eesti. Ega siia linna ei satu väga välismaalasi. Hakkas vihma tibama ja see kiirustas mind leidmaks hotelli. Danish kirjutas mulle, et Karuri linnas oli ainult kaks hotelli ja need olid hirmkallid. Leidsin kesklinnast hotelli nimega Perry. Tuba oli suhteliselt askeetlik ja hind oli 1200INR ~ 15€. Olin kindel, et Danish hakkab minuga kurjustama, et ma nii kalli majutuse võtsin. Viisin asjad tuppa ja panin AC täistuuridel tööle, et teha tuba jahedaks ja kuivatada märjaks läinud varustus.

Jalutasin mööda peatänavat ja möödusin tänavatoidu putkadest. Aga mul oli kõht täis.. Varsti kirjutas Danish, et on hotelli lobbys. Jalutasin hotelli ja varsti koos Danishiga tagasi samasse paika. Danish oli passinud vihmavarjus ühes bensiinijaamas ligi pool tundi. Mul läks selles suhtes ikka väga hästi. Ostsin ühe Tamil Nadu kange õlle, mille nimi oli millegipärast British Empire. Kangus oli suisa 8%. Tegelikult ma ei mõista, miks peab õlu olema nii kange. Tšehhi õlled on tihti 3%. Aga Indias on raske leida õlut, mille alkoholisisaldus oleks alla 8%. Olgu, eks ilmselt ikka selleks, et vähesest purju jääda. Jalutasime hotelli ja parkisime rattad sisehoovi. Toas sättisime voodi ja tegin videokõne kodustega. Südaööl jäime magama.

Leppisime Danishiga kokku, et 21 päeva ei hädalda mitte millegi üle. Kuulsin just sellist harjutust ühest podcastist. Taust oli muidugi see, et hirmsasti oleks tahtnud nuriseda ja viriseda, sest me sõitsime vihmasajus allamäge Palani suunas. Danish isegi pakkus, et läheks tagasi Kodaikanali. Hea mentaalne treening seisab ees.

Maasila koskede juures tegime suurema peatuse ja parkisime rattad parklasse. Jalutasime koskede poole. Märkasin varsti, kuidas üks koer jookseb, pudel peas. Kohalikud lihtsalt passisid ja oleksidki jäänud passima kuni koer lämbub. Käskisin ühe mehe endale appi ja võtsime koera kinni. Alguses proovisime lihtsalt pudelit peast ära sikutada, aga edutult. Koer hakkas juba vähem rabelema, ilmselt hakkas tal õhk otsa saama selles pudelis. Haarasin enda kotist šveitsi noa ja lõikasin pudeli põhja katki, et koer saaks alustuseks uuesti hingata. Siis lõikasin noaga koera koonu juurest plasti rohkem lõhki. Nägin koera hirmunud silma, mis oli juba valmistunud surmaga kohtuma. Pudeli rant oli väga tugev, aga siis kui enamus pudelit oli lõhki lõigatud, siis sain pudeli lihtsalt peast ära sikutada. Koer lihtsalt jooksis turbo-kiirusega minema. Hiljem tahtsin tast pilti teha, aga koera polnud kuskil näha. Mõni mees ütles, et ma päästsin koera kindlasti surmast. Tõsi, koer sai uue võimaluse.

Jalutasin kose juurde, kus kohalikud karjusid, sest külm kose vesi kukkus neile pähe. Mina pesin lihtsalt käed puhtaks ja lödistasin enda mudaseid saapaid veidi puhtamaks. Jalutasime tagasi parkla suunas. Tegin pilti ühest naisest, kes pesi jõe ääres pesu. Sellist iidset meetodit näeb siin palju. Danish tellis tassiga pruunikas-hallikat suppi. Sõitsime edasi Aagaya Ganga jugade juurde, mis oli kolmest seni nähtust kõige vägevam. Parkisime rattad parklasse ja alustasime ligi 200 meetrist laskumist orgu. Trepp oli kohati väga tugeva kaldega.

Trepilt avanes orule ja oru kohal kõrguvatele kaljudele hunnitu vaade. Trepi lõpus oli võimalus minna otseselt koskede alla, aga selleks tuli turnida mööda suuri libedaid kive. Peamine takistus minu jaoks oli tohutu vesi, mis paiskus pihustatult inimestele näkku. See oli nagu kõige hullemasse tormi ja paduvihma sukeldumine. Ma proovisin veidi turnida, aga riided läksin kiiresti väga märjaks ja ma hakkasin fotoka pärast muretsema. Muidu oleks võib-olla isegi trussarite väel läinud.

Danish läks jope seljas, teksad jalas ja kiiver peas. Kiivri peal oli 360 kraadi kaamera. Tagasi tulles oli ta läbimärg ja tilkus. Vaatasin paari koske ja vedelesin päikese käes. Hakkasime treppidest üles trampima ja tegime mitmeid peatusi, et pulssi uuesti alla saada ja hinge tõmmata. Jõudsime tagasi parklasse ja higistasime nagu oleks jooksnud maratoni. Ostsin mõned rõngad ananassi ja pudeli vett. Varsti hakkasime sõitma teistkaudu mööda väiksemaid teid alla platoole.

Ma lootsin, et kui me sõidame pilvest läbi ja ei saa vihma ning laskume mäest alla, siis ees ootab meid kuiv ja soe kliima. Äkki pääseme, aga ei. Sisuliselt hakkas kohe sadama, kui me jõudsime lauskmaale. Jäime tee ääres seisma suure puu alla, kus oli palju inimesi kogunenud vihmavarju, ja panime selga vihmariided. Ma pole kunagi kogenud sellist vihma. Asfalttee minu ees justkui kees, mullitas. Vett tuli ülevalt taevast ja möödasõitvate autode rataste alt.

Suurema asulani oli vast 10 minutit sõitu. Vihm läks aina metsikumaks ja otsisime kohvikut, et varjuda. Istusime vihmavarjus Mettala linnas ja jõime teed. Danish ostis ka kõiksugu koogikesi. Olime kokkuvõttes kohvikus 2 tundi. Mul oli kerge peavalu ja Danish tõi mulle apteegist erkpunased tüsedad tabletid, mis nägid välja nagu peotabletid. Panin selle hinge alla. Mul oli suur uni ja ilmselt ma isegi korraks tukastasin pingil istudes.

Kell 17 hakkasime sõitma, sest paduvihm asendus korraks seenevihmaga. Järsku hüppasid kõiksugu varjualustest välja sajad inimesed, kelle elu oli seiskunud paariks tunniks. Sõitsime Selami linna poole ja sisuliselt terve tee sadas vihma. Danish, kes on legendaarne motomatkaja, ütles, et tema on ainult paar korda elus sellised sajuga sõitnud. Varsti sõitsime pimeduses ja suurel maanteel, kus käis tavaline pusimine, aga selle vahega, et nüüd oli pime ja olid suured lombid.

Jõudsime kella 19ks Selami linna ja äärelinnas leidsime ühe hosteli. Meil oli ainult kaks nõuet: konditsioneer ja kuum vesi. Jälle öeldi, et sooja vett saab hommikul. Hakkasime juba mootorratastele tagasi minema ja teisi hotelle vaatama, kui respamees pakkus välja, et ta organiseerib meile kuuma vee ämbriga. Otsustasime jääda ja maksta selle safe house’i eest 1500INR ~ 19€. Meile anti tuba esimesel korrusel. Testisin konditsioneeri ja selgus, et see ei tööta. Palusime vahetada tuba, kus oleks töötav AC. Aga alguses tuli mehaanik ja proovis seda konditsioneeri käima saada. Lõpuks juhatati meid teisele korrusele, kus ka konditsioneer ei töötanud. Nad ütlesid, et töötab, aga tegelikult mitte väga. Lõpuks kolisime ikka tagasi esimesele korrusele, kus AC töötas. Danish oli selle jandi peale juba valmis minema uude hotelli, aga ma ei viitsinud ja tahtsin näha, kuhu me sellise jamamisega jõuame. Panime AC üürgama ja läksime kesklinna.

Alguses sõitsime kahe motikaga, aga Danishi Hondal suri mootor välja ja enam ei käivitunudki. Jätkasime teed minu rattaga. Sõitsime restorani, kus meid ootas Hanan, kes oli paar kuud tagasi käinud Dostelis. Hanan on pärit Kerala rannikulinnast ja töötab ja õpib Selamis. Ta õpib arstiks. Ta on moslemineiu ja kandis pearätikut. Rääkisime tema koolist ja sellest, kui palju peab ikka õppima enne, kui arstiks saab. Samuti puudutasime põgusalt religiooni teemat ja peresuhteid. Tal on neli õde ja kolm venda. Talle on osaks saanud rohkem vabadust kui tavaliselt moslemi noored neiud saavad. Sõime küpsetatud kana ja riisitoite. Kell kümme sõidutas Danish Hanani 10 minuti kaugusele haigla hostelisse. Mina kirjutasid päevikut. Varsti oli Danish tagasi ja me sõitsime äärelinna tema mootorratta juurde. Pärast väikest pusimist läks tsikkel käima ja me sõitsime hostelisse. Käisime kordamööda pesus nii, et koridorist koristaja ruumist saime tuua ämbriga kuuma vett. Rääkisin kodustega ja südaööl läksin magama.

Jõudsime järve äärde, mis meenutab kangesti Kodaikanali paisjärve, mis mõlemal juhul on linna peamised vaatamisväärsused. Sõitsime veidi edasi ja jõime teed. Ilm oli mõnusalt soe ja mitte liiga kuum. Tegime järvele ringi peale ja sõitsime tuldud teed tagasi. Teel alla mööda serpentiini proovisin sõita süüde väljas meetodit ehk siis sõitsin vaba hooga. Ühes kurvis aga oleksin äärepealt kokku põrganud ühe skuutriga, sest vajusin ühest kurvist liiga suure kiiruse tõttu veidi liiga tee keskele ja temal oli ilmselt sama teema. Ainult kiire reaktsioon päästis olukorra. Muidu oleksin olnud haiglas. Samuti oli jama selles, et ma ei saanud signaaliga kurvides törtsutada, aga see on peamine turvalisuse garantii. Hakkasin varsti jälle käiguga pidurdama ja törtsutama. Metsas sõites oli päris rõske ja jahe, ent kui jõudsime platoole, siis oli taaskord päikese lõõskamine. Sõitsime tagasi Selami ja meie hostelisse. Pakkisime asjad ratastele ja tegime check out’i. Üks rohelises tunkes mees uuris, kas ta saab ka jootraha. Seekord mitte, liiga palju oli hoolimatust ja mõttetut kliendi loksutamist. Aga samas proovin mitte hädaldada, sest hoian kinni mittevirisemise reeglist.

12:30 hakkasime sõitma lõunasse läbi Selami, mis on miljonilinn, ja päike lõõskas lagipähe. Käed põlevad päikese käes. sest sõidan T-särgi väel. Faktor 50 päikesekreem ei anna kahjuks mingit kaitset. Proovin Mirjami lastele mõeldud päikesekreemi ehk edaspidi. Jäin teed jooma ja ühtlasi ootama Danishi. Ta varsti nägi mind ja sõitis minu juurde. Jätsin talle Mirjami telefoni, sest tema telefon suri ära. Ilmselt niiskus lõhkus ta telefoni ära. Andsin talle enda Eesti telefoninumbri, et juhul kui on mingi suurem jama, siis ta saab mulle helistada. Ta sõidab umbes 40-50 km/h ja mina 80-100 km/h.

Sõitsin uhkel kiirteel, mis kulgeb põhja-lõuna suunal Chennaini välja, ja mootorratturid ei pea kiirtee maksu maksma. Vaatamata heale kiirusele kilomeetrid ikkagi venisid ja kogu teekond oli võrdlemisi igav. Korraga oli ummik ja nägin mootorratturit asfaldil lebamas, pea verine. Inimesed olid ümberringi ja ootasid kiirabi. Nägin ka, kuidas kiirabist jooksis arst välja kohe kannatanu juurde. Aga ei olnud näha, et keegi oleks andnud esmaabi ja verejooksu peatanud. Lihtsalt kutsuti kiirabi ja passiti. Sõitsin edasi ja sõitsin läbi linnadest Namakkal, Karur ja Dindigul. Kodaikanali mäed olid minust paremal ja nende kohal oli tohutu lillakas-hall vihmapilv. Need mäed on tõesti pilvemeistrid, mis valmistavad pilvi ja kogu vihmavesi omakorda voolab mägedest alla platoole, et muuta punane muld viljakandvaks õitsenguks kogu ümbritsevale elanikkonnale.

Nägin nüüd silti “Kodaikanal 52 km” - see oli demoraliseeriv, sest mägiteel selline distants tähendab ligi kaks tundi sõitu. Aga tee oli hea asfaltiga ja teekond oli palju ägedam kui neelata kiirtee kilomeetreid. Tegin ühe teepausi, panin jope selga ja voltisin pükste sääred alla. Metsa vahel ja pilve sees sõites oli kohati väga külm ja rõske. See oli hea kosutus fööni kuumusele. Jõudsin Kodaikanali 18:00. Tuleb välja, et siin on täna kõvasti sadanud. Soovisin kohe massaaži, sest tagumik tahtis küljest ära kukkuda, aga tänaseks olid massöörid ära läinud. Sain aja hommikuks. Sõitsin Vattakanali. Tee peal ostsin tuttavast urkast, mis on bussijaama lähedal, pudeli Kingfisher õlut. Dostelis oli uus rahvas, ainult baba ja tema jünger olid vanad näod. Juurde oli tulnud sakslanna Gina, poolatar Anna, austraalia tüüp Flin, Jaapani tüüp ja paar uut India tüüpi. Õhtul keedeti maagilisi seeni ja tehti masala teed. Ma jõin teed. Õhtul musitseeriti erinevate muusikariistadega. Austraallane mängis didgeridood, üks hindu mängis väga hästi kitarri ja keegi tagus pulki kokku.

Oli huvitav sellise seltskonnaga. Ianiga tahaks tegelikult nädal aega metsas loodust ja loomi pildistada, aga see on keeruline, sest ta on enamus aega Colombos Sri Lankal ülikoolis õppejõud. Tegin grupipildi ja jätsime hüvasti. Me sõitsime Danishiga kana sööma. Tellisime grillil ja tandoori ahjus tehtud kana. Maitses tõeliselt hästi. Kondid viisime koertele. Dostelis tiksusime südaööni. Osa rahvast oli jälle seenest rõõmsad. Üks hindu Richi pani rea fotosid, mida ta oli pildistanud, põrandale, et iga seeneline saaks laduda nendest piltidest kokku oma tripi narratiivi. Ma jõin King Fisherit. Meil oli kaminatuli, muss tuli suurest kõlarist ja osad tantsisid - kõik minu toas. Kirjutasin päevikut ja jõudsin enda tööasjadega uuesti järjele. Tegelikult oli see ikka üks huvitav kogemus olla sellises seltskonnas, kus valitseb hipi, psühhedeeliliste ainete, kunsti, muusika ja uute asjade kogemise vibe. Varsti palusin pidulistel minna rõdule ja nende chill kestis veel pikalt. Mina läksin magama südaööl.

Laskusime oru poole ja metsapõrand oli kaetud lagunevate lehtedega. Nende lehtede sees olid sooja verd otsivad verekaanid. Aga ainult mõned ronisid minu saabaste peale. Mõnes lõigus oli tee sedavõrd järsk, et pidime roomama selg ees ja hoidma kinni juurtest, et mitte kukkuda alla järskust. Lõpuks jõudsime jõeni, mis oli seekord tõeliselt furoorikas ja purskas palju vett üle kaljuserva. Istusime kaljuserva peal ja me ei näinud orgu ega ümbritsevaid mägesid. Ma tegin juba kohvikus ettepaneku teha aktifoto sessioon, mida inspireeris Richi üks pilt samas paigas. Seal oli nimelt modell vee sees jalad ja käed laiali sirutatud ja juuksed katsid häbeme. See oli väga äge pilt, mida oleks tahtnud ka ise teha, aga ma pole kunagi akti teinud. Seega pidin proovima esimest korda.

Sofie oli veidi julgem ja võttis end alasti ning kattis end esimesteks piltideks salliga. Väga põnev oli teha naise kehast pilti. Sudheshnal võttis veidi aega, et ta julgeks võtta end alasti. See oli raudselt India kultuuriline takistus, kus paljas naine võrdub hoor. Aga ma suutsin teda veenda ja ta oli alguses trussarite väel ja salliga. Siis ta otsekui vabanes ja ma sain teha väga ägedad ja tõeliselt seksikad pildid. Pärast fotosessiooni istusime sooja kivinuki peal ja ootasime, et päike kuivataks. Mõnus udu laskus meie peale ja muutis kogu stseeni müstilisemaks.

Jalutasime tagasi Vattakanali teele korjates üles pudeleid ja muud prügi. Täna oli Danish organiseerinud koristusaktsiooni Vattakanalis. Päris mitmeid vabatahtlike oli tulnud kokku, et puhastada Vattakanli teid ja turismiatraktsioone. Me liitusime suuremal või vähemal määral aktsiooniga. Varsti liikusin tuppa.

Kell 14:15 hakkasin lõpuks Vattakanalist liikuma ja ütlesin kõigile hüvasti. Sõitsin läbi Billy juurest. Ta on nagu minu Kodaikanali vanaema, kes jagab mulle elutarkusi ja kellega on põnev vestelda. Lubasin talle, et enne kui ma teele asun, tulen tema juurest läbi ja jätan hüvasti. Ta vaatas toas parasjagu rugby’t, kus mürasid jaapanlased ja iirlased. Jaapanlaste võit pidavat olema midagi erakordset. Ei osanud selle peale midagi kosta. Näitasin talle pilte, mida ma olin teinud, ja jätsin hüvasti. Kolmejalgne koer oli ka üliõnnelik mind nähes. Kell 15:00 olin juba Kodaikanalist väljas ja suundusin mäest alla Perumal Malaisse, kus pöörasin väiksemale teele. Nautisin sinka-vonka teid. Nägin imelisi vaateid ja muuhulgas koske, mille juures tegime hommikul pilte. Siis lõppes asfalt ja algas ehitusplats, kus mitmel korral ootasin segumasina järel kuniks see enda segu saalungitesse lödistab.

Danish jõudis mulle järgi ühes sellise peatuses. Sõitsime koos Kumbakkarai jugade juurde, aga väravad olid tänaseks kinni. Siis selgus, et keegi Stalini-nimeline mees aitab meil saada jugade juurde teist teed kaudu. Ootasime väravate juures tund aega ja kogu aeg läks pimedamaks. Jõin ingverikohvi, päris kohe 5 tassi, sest see oli nii huvitav ja hea sõõm.

Siis tuli Danish mulle järgi ja me sõitsime 100 meetrit ja ootasime veel pool tundi. Olime mingi putka ees ja ootasime taksot, ilmselt tuk-tuki. Tegelikult oli nii, et meie reisi tuli uus muutuja. Nimelt startisid Vattakanalist 2 Dosteli tüüpi jalgsimatkale ja nad suundusid Dolphin Nose’ist edasi allapoole orgu Kumbakkarai jugade juurde. Nemad alustasid ka kell 14, aga nüüd tundub, et nad olid lootusetult eksinud ja tiirutasid metsas ringiratast. Seega suundusime väikeseid teid pidi läbi väikeste külade ja mangoistanduste joa territooriumi serva.

Sõitsime tagasi Periyakulami linna, kus tegime hommikusöögi. Jõime alustuseks mahlu. Mina tellisin granaatõuna- ja apelsinimahla. Samuti tellisime dosad ja teed. Meshi tahtis meiega ookeani äärde kaasa tulla, aga tal oli samas ka vaja minna tagasi Kodaikanali, sest ta peaks õhtul tähistama koos teiste juutidega juudi kalendri aastavahetust. Seega sõitsime bussijaama, et vaadata bussiaegu Kodaikanali. Siis soovis ta hoopis taksoga sõita ja Danish kauples taksode hindu. Lõpuks loksus asi siiski paika veelgi huvitavamalt. Danish pidi olema tagasi Kodaikanalis, et vormistada oma ettevõtte dokumente või aruandeid just täna. Sellega seoses sai Meshi ka ühtlasi Kodaikanali. Jätsime hüvasti ja sõitsime erinevatesse suundadesse.

Tee ääres märkasin kalurite lihtsaid hurtsikuid, kus ühe ees põles tuli. Jäin seisma ja korraga oli minu ümber ligi 10 last. Uurisin, kas pererahval on teed, aga ei olnud. Uurisin, kas ma võin jääda ööseks nende juurde, ja nad nõustusid. Tulin motikalt maha ja istusin ainsa valgusallika alla. See majapidamine oli tõeline off-gride, sest siia maailma lõppu ei ole veetud kaableid. Jagasin võrdselt, nagu jõuluvana, lastele ära kõik Mirjami loomakesed. Nalja sai palju ja elevust oli piisavalt. Hästi ägedad lapsed.

Peremees oli vast 35 aastane ja tal oli 5 last ja tema vennal sama palju. Saime kokkuleppele, et lähen neile hommikul kell kolm merele appi võrke heitma. Siis aga tuli see sama politsei ja märkas mind. Mind aeti jälle minema. Jube kahju. Jätsin lastega hüvasti. Lubasin varahommikul naasta. Sõitsin Rameswarami linna serva ja sõin õhtust. Jõin teed ja sõin parathasid prae munaga. Hakkasin rääkima linna konstaabliga. Proovisin leida templit, kus saaksin põrandal magada, kasvõi baba jalutsis. Aga kahjuks siinsed templid on rohkem turismiatraktsioonid kui palvepaigad.

Sõitsin rongijaama juurde ja leidsin lõpuks hotelli, mille hind oli 1900INR ~ 23€, aga suutsin tingida 1500INR ~ 19€ peale. Hotellituba oli seni veedetud hotellidest või hostelitest diametraalselt parem. Motika sain jätta trepi varikatuse alla. Hakkas jälle sadama. Kellapoiss viis asjad tuppa. Tänutäheks andsin paar pruuni kupüüri tipiks. Pakkisin kohe asjad lahti, panin riided kuivama ja käisin pesus. Ka siin hotellis oli soe vesi sorisemas ainult hommikuti. Tundub, et see on reegel, mille üle oleks imelik nuriseda, sest kõik ilmselt ka arvestavad sellega. Külma veega pesemine ei olnud probleem. Laadisin kõikvõimalikke patareisid, sest ei tea, millal jälle saan neid laadida. Laadisin enda pilte pilve ja varsti olin raisanud enda päevase 2GB datat ja kesköösel läksin magama.

Kell oli varajane ja hommikusöögi buffeed alles serveeriti. Jõid teed ja papaia mahla. Sõin veidi ka thali, kuigi ma pole olnud kunagi selle suur sõber. Mulle saab Indias väga kiiresti mõõt täis riisist või selle teisendist idlyst, mille kõrvale pakutakse kastmeid. Samuti on mul ikkagi vastumeelne ja kohmakas süüa riisi ja neid kastmeid näppudega - ilgem plätserdamine, nagu väikesed lapsed songivad toidu sees näppudega ja ei kasuta korralikult söögiriistu. Mirjamile meeldiks siin, sest siin süüaksegi näppudega. Kõht sai täis ja jalutasin tagasi töökoja juurde. Ikka ei olnud mehhaanikut tulnud ja selgus, et ta vist ei tulegi.

Siis pakkus üks mees, et ta võib mind juhatada teise remonditöökotta. Ta sõitis ees ja mina enda lödi kummiga sõitsin aeglaselt järgi ning umbes paarisaja meetri pärast olimegi kohal. Kell 9:00 sain lõpuks anda rehvi töösse. Jalutasin tagasi mööda väiksemaid teid ja läksin hotelli ja proovisin võtmega avada ust. Kuidagi ei õnnestunud. Võtmel oli number mitmeid kordi üle soditud. See võis olla 205, 206, 305 või 306.

Kokkuvõttes respas selgus, et siiski 305, aga hoopis teise hotelli tuba number 305. Kuidas küll ma ei teinud kahel kõrvuti asuval hotellil vahet? Ma käisin hommikusöögil ka siis ju vales hotellis. Vabandasin ja läksin enda hotelli ning ootasin, et vihm jääks järgi. Kell kümme olin töökojas ja parasjagu keerati ratast alla. Maksin 100INR ~ 1€. Lõpuks sain sõitma ja võtsin suuna saare tippu. Vihma hakkas jälle sadama, aga see ka lõppes peagi. Peatusin kalurite majakese, kus eile proovisin magada, ees. Lapsed tervitasid mind suure kisaga. Tuli välja, et nad ei läinudki kooli, vaid neil oli vaba päev. Tegin mõned portreed.

Tegin ettepaneku minna ujuma. Lapsed tulid kaasa ja saatsid mind maja taga ranna veepiirini. Nad ei ole lubatud üksi ujuma, alati peab olema keegi täiskasvanu juures. Mõistlik, sest ookeani lained veavad soodsatel tingimustel inimese rannast eemale merre. Läksin ujukate väel ujuma ja nautisin helesiniseid ookeanilaineid, mille peal sai täitsa body surfata. Kuivasin veidi kalapaadis istudes ja jalutasime tagasi maja ette. Mitmed pereliikmed pesid ja küürisid paadi põhja, parandasid võrke või sorteerisid kala. Osa kala müüdi hommikul kokkuostjale ja koju jäeti krabisid ja mõned keskmise suurusega kalad. Jõin teed ja näitasin lastele enda telefonist pilte. Need lapsed olid nii toredad ja vahetud. Jätsin hüvasti ja sõitsin mööda sirget kena asfalti edasi. Sõitsin mööda kiriku ja vanade eluhoonete varemetest. Kohati oli liiv tuisanud asfaldile. Vasakul pool olid soolase veega madalad järved, milles nägin jalutamas hobuseid, kitsi ja koeri. Paremal pool on avatud ookean koos suurte kaldale mürisevate lainetega.

Maakitsuse lõpus oli massiturismi kõik tunnused - kõigepealt ummikud, selfit tegevad turistid, snäkke müüvad kaupmehed, tohutud massid uitamas rannaliival ja silt keeluga mitte ujuda ja siis mitmed ujujad. Ostsin mõned viilud arbuusi ja ananassi. Varsti sõitsin tagasi hotelli. Kokkuvõttes sain tehtud, mida plaanisin, aga lihtsalt nüüd jõudsin pärast keskpäeva hotelli. Toas pakkisin asjad ja tegin ühe agentuuriga võib-olla märgilise tähtsusega kõne Blenditi tulevikku silmas pidades. Check outi tehes selgus, et naaberhotell oli mulle esitanud arve hommikusöögi eest 150INR ~ 2€. Maksin probleemideta. Sõitsin linnast välja ja tankisin paagi täis. Proovisin maksta kaardiga, aga viskas mingit errorit. Maksin sulas ja ainult mõned sajad ruupiad jäid pihku. Pean vahetama veel ruupiaid või võtma ATM-st sularaha, sest eelmine ports raha on ära kulunud. India ei ole sugugi nii odav, kui inimesed arvavad. Eks siingi on toimunud palgaralli, inimesed saanud jõukamaks ja 100 ruupia eest saab järjest vähem.

Sõitsin üle pika silla mandrile tagasi ja võtsin suuna kirdesse mööda rannikuäärset kiirteed. Tee oli võrdlemisi igav ja valdavalt ääristasid seda riisipõllud. Sama tavaline kui Eestis on põldudel näha valget või isegi sookurge, siis Lõuna-Indias jalutavad põldudel uhkete sabadega, otsekui ballikleidis, isased paabulinnud. Kuna mul seekord oli hiline start, siis ei saanudki palju sõita, kui päike hakkas loojuma silmapiiri taha. Jõudsin pisikesse linna nimega Pasipattinam, kus elab 70 000 inimest. Nägin kaugel mošeed ja sellest omakorda kaugemal majakat. Mõtlesin, et uurin, et äkki leian mere ääres pisikese templi või varjualuse või kaluriküla, kus veeta öö.

Sattusin aga rahvamassi, mis suundus otseteed Masjid Muhaiyedeen mošee ette platsile. Platsile oli püstitatud kõrge kolmelüliline torn, mis oli toestatud igas ilmakaares nööridega. Torni tipus oli tuulelippu meenutav element, suured rõngad olid iga liigendi juures, mis omakorda meenutas mulle purjelaeva masti koos ümmarguste vaheplatvormidega. Torni tipust maani oli üks nöör ühe suure lipu ja rea väikeste roheliste lipukestega. Ma olin jõudnud kohale just kulminatsiooniks, kus rahvas oli nädalaid oodanud selle torni mahavõtmist. Kohalikud nimetavad seda Kodi Maram, mis on hinduismi püha, millega antakse edasi mõtet võidelda väljakutsete ja raskustega.

Samas oli minu jaoks huvitav asjaolu, et kogu festivali juhtisid hoopis valgetes ürpides moslemi mehed, kes lugesid palveid vahetult enne torni jupphaaval demonteerimist. Kohe, kui ma kohale jõudsin ja kiivri peast võtsin, oli minu ümber umbes 20 poissi, kes järjepanu küsisid: “Where from? What’s your name?”. Olin sõbralik ja vastasin kõigile.

Tegin alustuseks tiiru peale turukaubale. Pakuti maiusi, millest poole moodustasid kleepuvad suhkrurikkad võpatised, plastmassist mänguasju, potte ja topsikuid jne. Tavaline turukaup festivali külastajale. Ainult rätikuid ei müüdud. Varsti tundsid minu vastu huvi ka täiskasvanud. Otsustasin, et jään seda torni alla laskmise spektaaklit vaatama. Parkisin mootorratta veidi kaugemale, aga ikkagi platsi peale, ja hakkasin jälgima, mida siis ikkagi selle torniga ette võetakse. Minu ümber oli kamp poisse, kes kõik näppisid minu ratast ja ka mind, sest nende komme on katsuda mind enne, kui esitada küsimus. Võtsin välja suure fotoka ja tegin pildid sündmusest, mošeest ja mõned portreed. Varsti hakkas rahvas elavnema ja oma piknikutekkidelt püsti tõusma.

Algas torni demonteerimine, mis ühtekokku kestis pool tundi. Hiljem selgus, et torni alumine post oli betoonist. Käisin seda katsumas ja patsutamas. Olin veendunud, et see oli puust, sest seda liigutas ainult kümme meest. Üks elevusetekitaja oli see, et kui suur lipp allapoole lasti, siis esimesed neli meest, kes seda puudutasid said ilmselt mingi mittemateriaalse hüve, mis jäigi selgusetuks, sest ega keegi minu ümber väga inglise keelt ei osanud. Varsti oli pime.

Palusin võimalust magada mošee põrandal. Sain loa, aga sain enda magamisaseme sisse seada pärast kaheksast palvust. Sõin tee peal ostetud puuvilju ja pähkleid istudes mošee kõrval oleva palvemaja trepil, mis oli konverteeritud tänaseks õhtuks põrandal magamise alaks. Jagasin mõned banaanid ilmselt lesknaistele ja mulle pakuti vastu kikerherneid. Poistele andsin turult ostetud klotsi seda magusat ja kleepuvat võpatist. Tundus, et poistele oli sisse juurutatud, et võõrastelt ei tohi midagi söögipoolist võtta. Aga siis, kui ma tegin nalja täiskasvanutele, et see magustoit ei ole tegelikult mürgitatud, siis said poisid lubava signaali ühelt juuresviibinud mehelt. Ja kohe olid poisid näppupidi selles kleepuvas maiuses.

Tundus, et enamus festivalile tulnud inimesi jäi moel või teisel mošee ümber magama. Mõned olid õues liiva peal tekkidel ja teised kõrvalhoone põrandal, kusjuures suur ruum oli jagatud mõtteliselt meeste ja naiste osaks. Sain imaamiga jutule läbi inglise keelt veidi rääkiva noormehe, kelle abiga sain lõpuks endale põrandale mati ja voli kolida mošee eesruumi. Imaam võttis aga osa minu kotte enda pisikesse ruumi, et ükski minu varandus ei läheks kaduma, sest tema oli veendunud, et festivali ajal liigub ringi palju vargaid. Ühe käega mehi ma tegelikult ei näinud, aga eks ta kohaliku vaimuliku juhina teab seda täpsemalt.

Üks vaimulik tegi veel mikrofoni viimase palve ja meditatsiooni, mis kaikus üle kogu linna. 4:50 on selle sama mehe poolt tulemas minu äratus, sest see mees hakkab mikrofoni pool-inisedes laulma just minu kõrval. Seega varajane äratus, tugevalt enne päikesetõusu. Imaam käis välja mõtte, et ma sõidutaksin motika mošee territooriumile. Käisin veel pesus ja üks mees lahkelt tuletas mulle meelde rituaalse pesemise järjekorra. Ikka kõike kolm korda ja ikka parem jäse kõigepealt. Erinevalt suhteliselt kehvast eelarvamusest moslemi kommuuni vastu, on inimesed hästi toredad, uudishimulikud ja abivalmis.

Paar tüdrukut, umbes 10 aastased, kellel olid seljas ilusad Tamili kliendid, piidlesid mind posti tagant ja siis tulid veidi julgemana jälle posti tagant välja. See oli lõbus mäng. Imaam oli minu vastu väga lahke, ta ju ei oleks pidanud. Ma olen ju kokkuvõttes mingi suvaline kristlasest valge turist. Tavaliselt ei lasta turiste pühale põrandale niiviisi magama, vaid ainult moslemeid ja ka ainult siis, kui nad on palverännakul.

Jäin magama kivipõrandal, millele laotasin õhukese roomati ja sellele omakorda magamiskoti. Magasin riietega magamiskoti peal, sest isegi öösel oli väga soe. Häid pühasid unenägusid!

Ei saanud väga kaugusesse vaadata, sest pidin hoidma pilku otse enda ees asfaldil, sest tee oli täis laipu. Õnneks oli iga auto alla jäänud looma raipe juures punt vareseid, mis andis mulle juba kaugelt märku, et midagi on teel. Kui sõidan üle mõnest laibast, siis käin ilmselt ise käna. Nägin surnud koeri, kitse, varest ja meetripikkust ussi. Väga hea oli sõita nii vara, sest autosid oli võrdlemisi vähe ja veel ei olnud nii kuum. Tegin peatuse ja jõin teed. Ma olin sõitnud vaid tund aega ja juba kann andis endast märku. Ehk Pondicherry’s saan massaaži. Ühest linnast võtsin ATM-st raha, 10000INR~130€. Sellega peaks nüüd välja vedama küll viimased päevad ja bussipileti. Sõitsin edasi.

Minu ümber olid suured riisipõllud ja veidi edasi sõitsin mööda mangroovisaludest, mis küündisid mereni välja. Jõudsin Karaikali linna, mis oli osa Prantsuse kauplemispostidest Indias, mis anti 1815 aastal üle Inglismaale. Selline oli ilmselt hind Waterloo lahingus lüüa saamise eest. Prantsuse jälgi väga ei olnud näha või ma lihtsalt ei sattunud nendele tänavatele, kus oli mõni vanem kirik. Sõitsin korra ka sadamast läbi ja nägin kalureid, kes puhastasid paatides võrke ja müüsid värsket kala. Hirmsasti oleks tahtnud osta kala ja lihtsalt liivarannas lõkketulel kala küpsetada. Veidi edasi sõites jõudsin Taani-sarnasesse kauplemiskolooniasse nimega Tharangambadi, kus oli täiesti mere rannikul madala müüriga ilus väike fort nimega Danish Port.

Taanlased olid ka müünud enda valdused inglastele umbes samal perioodil. Tegin tiiru fortis ja jalutasin mere ääres telliskivist ehitatud muulil. Kell 14 tegin pikema peatuse, et laadida akupanka ja telefoni ning teha veidi tööd. Sõin hommikusööki ja jõin kohvi. Kell kolm sõitsin edasi ja sukeldusin liiklusdžunglisse. Sõitsin keskmiselt 60-70 km/h maanteel ja linnas oli kiirus täpselt nii palju kui kannatas, aga tavaliselt kolmanda või neljanda käiguga sõitmine. Lõpuks 17:30ks jõudsin Auroville lähedale Aroma Gardens eraldi maavaldusse, kus oli palju ilusaid ja pooleliolevaid maju. Shaun, kes pidi mu vastu võtma, oli läinud jõusaali. Leidsin õige maja ja leidsin ka noored kutid, kes seda hostelit peavad.

Maja on nii uus, et osa välistöid alles tehakse. Kutid on seda hostelit siin pidanud juba neli kuud. Mulle näidati kätte nari ja viisin enda asjad tuppa. Käisin pesus ja pärast seda sain inimestega tuttavaks. Enamus on kohalikud hindud, kes on tulnud kõikjalt siia. Samuti on siin uusmeremaalane Shaun ja hiinlane Ben. Mulle pakuti teed ja ajasime juttu. Ühe kutiga käisin paari kilomeetri kaugusel minu rattaga ostmas juurvilja. Mina samal ajal vaatasin teisi poode. Nägin kotipoodi, kus äkki leian naisele soovitud koti.

Aga siis nägin plätupoodi, kus jätsin jalajäljed ja homme saan juba enda uued nahast käsitööplätud kätte. Sõitsime tagasi ja tegime köögis koos süüa. Ikka traditsiooniline thali ehk riis, juurikamögin, kaste, roti ja värske jogurtiga salat. Kõik oli tehtud nullist ja seetõttu maitses kõik ülihästi, aga lihtsalt koguseliselt sõin vähe, sest ei suuda lihtsalt nii palju süüa riisi. Hiinlane minu kõrval viskas riisi hinge alla peaaegu ühe ampsuga. Tegin kodustega audiokõne. Rääkisime hosteli rahvaga juttu kuni südaööni.

Teekonnal läbi põhiliselt istutatud pargi oli üheks vaatamisväärsuseks suured iidsed puud, mille põhivõra ja kasvud on kokku sulandunud suureks sammastikuks. Päris võimas vaatepilt, aga ma lihtsalt ei suutnud kaua seda vaadata, sest samal ajal kümned inimesed poseerisid nendel okstel ja tegid selfisid. Jõudsin kuldse kera juurde, õigemini selle vastu vaatepunkti. Tõesti kena pall ja palju suurem kui ma piltide järgi ette kujutasin. Selle paiga külastamiseks siseruumides pidi aga eraldi registreerima nö kohtumise, mis kestab 15 minutit. Proovisin ka broneerida aega, aga oleks saanud aja uude nädalasse. Mõni teine kord ehk.

Jalutasin tagasi parklasse ja sõitsin läbi võrdlemisi suure Auroville territooriumi kontorikompleksi. Seegi on hiigelehitis, milles leidsin üles meedia osakonna, kus uurisin maad ja andsin enda kontaktandmed. Pidin ka meediavormi täitma ja materjali lubasin enne avaldamist üle vaadata. Mul oli mõttes 2 inimest, kes võiksid rääkida oma loo - vanem Vene daam Galina ja Austraalia Johnny. Galina tundus veidi kahtlane, sest ta olevat veidi juba seniilne. Ta pidavat jalga torkama teiste inimeste plätusid ja nendega ära jalutama. Aga paraku meediaosakonnast palju abi ei olnud, sest lauatelefonile, mille number neil oli, ei vastatud ei Johnny ega ka tema poeg Jessy. Väga paljud aurovillerid ei kasuta mobiiltelefone. Info liigub teisiti, pigem nagu vanasti läbi teadetetahvli ja kohaliku ajalehe. Tänasin ja sõitsin mööda punast tolmust metsateed edasi.

Pärast mitmeid kordi suvalisse hoovi jõudmist, leidsin tänu tema kaaskommuunlaste juhiste üles õige jalgvärava. Jätsin ratta aia taha ja hakkasin otsima õiget maja. Nägin tuuleveskit, mis pumpab kaevust vett kogu Fertile kommuunile. Kuulsin kaugemal kitarrimuusikat ja laulmist. Ronisin veidi üle heki ja pääsesin lähemale, aga see polnud Johnny, kes muusikat kuulas. Ta juhatas mind edasi keskusse.

Pärast 10 minutit hulkumist leidsin üles keskuse maja või õigemini varikatuste kompleksi, kus teiste hulgas oli üks peapaelaga habetunud vanem mees nagu pensionipõlve Rocky. Relvade asemel olid tal mõlemas käes akutrell ja haamer. Ta parasjagu meisterdas mingit kunstitaiest, mis koosnes kiivrist, kohvrist, kopsikust ja jalgratta tagumisest rattast. Aga eelkõige meenutas see moodustis hiigelsuurt ratastega musta peenist. Teinekord kunst jääb vaataja otsustada.

Sattusin just lõuna ajaks ja mind paluti ühinema. Imehea taimetoit. Suurte viiludega peedisalat oli midagi uut minu jaoks Indias, võimalik, et see ongi mujalt laenatud toit. Mitmed teised toidud olid tavalisemad Lõuna-India toidud. Söömisosadusse olid tulnud tema tütar, lapselaps ja mitmed vabatahtlikud, kes on siin elanud lühemat või pikemat aega.

Elu enne ja algusaegadest

Pärast sööki jäime kahekesi Johnny’ga istuma köögi juurde toolidele. Puude oksad moodustasid kena varju lõõskava päikese eest. Uurisin Auroville legendi Johnny Allen varasemat elu Austraalias. Johnny selgitas mulle veidi tausta, miks sõjajärgne generatsioon erines ja vastandus nende isade ja emadega. Vanem generatsioon oli konservatiivne ja väga kokkuhoidlik. Noor generatsioon 60ndate alguses aga ei leppinud status quoga ja otsis esoteerikast ja alternatiivsetest religiooniõpetusest seda puuduvat puzzletükki. Samuti ei uskunud see põlvkond Külma Sõja konfortunismi ja seetõttu tembeldati neid noori tihti kommunistideks [Edgar Hover, CIA juht, kuulutas kõik hipideks]. Johnny oli siis teismeline ja hakkas lugema just sellist kirjandust, mis oli eelmise generatsiooni silmis ilmselt noori segadusse viiv esoteerika.

Ta õppis arhitektiks, aga ei kujutanud ennast ette istumas kontoris 9st 5ni. Ta sai varsti isaks ja esimese naisega on tal 2 poega. Ta teenis elatist taksojuhina Sydneys, et teenida raha ja samas hoiduda rutiinist. Siis aga elas ta kokku teise naisega ja sai veel poja ja tütre. Tema esimene naine tuli Auroville ja Johnny liitus esimese naise ja poistega ning hakkas ehitama unistust või utoopiat. Välja mõõdetud 100 aakrit ehk 40 hektarit mõne põlispuuga oli suhteliselt kõle ja liivane maa. Nimeks sai see kommuun Fertile ehk viljakas - see oli ilmselgelt esialgu ainult unistus. Ta isegi ütles, et see oli selline poolkõrb, kus tema paigast paistis meri ja rannast tulid naised kala müüma, kilekotid jalgade otsa seotud, et ei kõrvetaks jalgu kuumal liival, ja müüsid kala kaugemates külades. Need naised jooksid ühe sellise puu alt teise alla ja teinekord oli kahe puu vahe üks kilomeeter. Nüüd on küla roheline ja puud ja põõsad varjavad kõrvetava päikese eest.

Varsti liitus ka teine naine koos lastega ja aasta otsa oli Johnny mitmenaisepidaja. Aga aasta pärast teine naine läks tagasi Austraaliasse*. Lapsed on saanud haridust siin Auroville koolis, Kodaikanali erakoolis Indias ja Austraalias. Lapsed on ka vahelduva eduga elanud siin. Praegu elab Aurovilles poeg Jessy ja tütar Jina ning mõned lapselapsed.

1978 veetis Johnny ühe aasta Austraalias koos kahe pojaga ja siis tuli jälle tagasi.

Mis on Auroville Sinu jaoks?

“Auroville põhimõte oli olnud algusest peale olla autonoomsed ja isemajandavad. Las India parlamendid ja ministrid vahetuvad, aga meil on enda joogivesi, kastmisvesi, elekter, prügi käitlemissüsteem, kool, meelelahutus ja kõiksugu muu seltsielu. Samuti rõhutati siis, et elus püsimiseks pole üldse palju vaja. Mitmed siinsed elanikud teevad Indias või mujal mingit juhutööd paar kuud, et elada ülejäänud aasta Aurovilles ilma, et peaks rahale mõtlema. Ja võib-olla on Auroville ikkagi vabadus luua päris enda disainitud elukeskkonda ja elustiili. Enamus asukaid tuli sellepärast siia, et reaalselt midagi muuta makrotasandil ja ka olla eeskujuks teistele."

Muutustest Aurovilles ja laiemalt meie ümber

Johnny’t ei ärritanud nii väga massiturism, kus inimesed tulevad suurte bussidega vaatama distantsilt kuldset palli, ostavad suveniiripoest nänni ja söövad uhkes restoranis, ja mitmed kolossaalsed kontorihooned. Mõnes mõttes need täidavad mõlemad Auroville isemajandamise ja majandusliku hakkamasaamise eesmärki. Aga teda eriti häiris uus trend, kus rahakad inimesed tulevad linnast kogukonda elama ja võtavad kaasa enda suhtumised. Miks on vaja tohutut suurt betoonist maja ja maasturit? Miks ei võiks uurida võimalusi ehitada loodussõbralik ja tervislik kodu ning sõita jalgrattaga? Johnny tuli siia, et muuta midagi, istutada puid ja luua elu. Mida need uued asukad kavatsevad teha, ainult tarbida ja reostada?

Samuti leidis ta: “Greta Thunberg Rootsis on mõnes mõttes nii nagu minu generatsioon 60ndate aastate alguses. Lihtsalt nii ei saa minna edasi, me keeldume ja teeme kõik võimaliku, uuel ja radikaalsemal tasemel, et meie arvates vajalikud muudatused viidaks ellu.” Ta rääkis aastatepikkuste mustrite muutumisest viimase viie-kümne aasta jooksul. Kord on tohutult kuiv ja ei tule vihma perioodil, kui tavaliselt sajab, ning teinekord tuleb meeletu sadu perioodil, kui peaks olema kuiv. Muutused looduses on nähtavad, sest loodust on pikalt monitooritud.

Samuti on panustanud sellesse, et kord aastas on meistrimeeste festival, koguni viis päeva. Endangered crafts Mela festival toob kokku ligi 50 meistrit, kes esindavad paljusid erinevaid alasid, ja uudistajaid ning ostjaid. Festivali mõtte on teadvustada, et sellised meistrid on generatsioonide kaupa seda tööd teinud ja nende lugu võib lõppeda just selle generatsiooniga. Sest enamus tooteid, mida need meistrid teevad, saavad tarbijad odavamalt Bangladeshist või Hiinast. Johnny seisukoht on see, et meistrid peaksid kaaluma enda tootevalikud muuta rohkem eksklusiivsemaks ja mitte konkureerima masstoodanguga (märksõnad: kohaliku meistri toodang, käsitöö, tarbijasõbralikud materjalid jne) ja võimalusel muutma enda tootmise kunstiks, sest seda saab müüa kõrgema hinnaga. Aga kahjuks kõik meistrid ei oska selliste muutustega toime tulla ja lihtsalt need oskused hääbuvad ning neid ei anta enam edasi järgmisele põlvkonnale. Johnny ise on kõvem puu- ja nahatöömeister. Tema meislite riiul üksinda oli juba muljetavaldav.

Mida Sa oled teinud siin, mida poleks olnud võimalik teha Austraalias?

“Ilmselt keegi poleks lasknud mind ligi lastele, sest mul ei ole vastavat haridust ega paberit. Aga siin saan koolis õpetada ja see annab mulle endale sedavõrd palju. Samuti poleks võimalik ise disainida maju sisuliselt siis, kui otsast juba ehitad. Kõiksugu juriidilised ja bürokraatlikud takistused oleks sellise tegevuse nurjanud juba alguses. Siin Aurovilles on aga vabadus kujundada enda elukeskkonda. Ehitasime puu otsa onni. Poisid peavad saama mängida treehouse’is. Ehitasime tuuleveski, mis toob vee kaevust kogu kommuunile. Ilma veeta oleks kõik jälle savann. Usun, et siin Aurovilles olen vabam kui oleksid Sidneys.

Kas igatsed midagi ka Austraaliast?

Võib-olla teinekord igatsen näha Sidney alternatiivset teatrit. Siin peab paljuski ise aktiivne olema, et oleks kunsti ja teatrit.

Poeg Jessy teeb praegu ühte teatritükki, mis tuleb esitamisele juba sellel nädalavahetusel. Sellega on veel üksjagu pusimist.

Kokkuvõtteks

Oli äärmiselt meeldiv ja suur privileeg külastada Johnny kodu Fertile kommuunis Aurovilles. Ta on üks eriline tegelane, väga vitaalne. Ta on 75 aastane*, aga tegutseb nagu oleks 20ndates aastates, kui ta tuli Auroville elama. Ilmselgelt päris Auroville elanikud ei soovi enda aia taha turismibusse ja soovivad eelkõige elada rahulikku jätkusuutliku elu. Võib-olla oli just sellepärast Johnny juurde viiv metsatee sedavõrd kitsas ja lamavate politseinikega, et paljud loobuksid poolel teel. Samuti on tegelikult ka sissepääs territooriumile kitsendatud, eriti kohalike turiste ei lasta läbi. Meediaosakonnas nägin stendil Auroville residentide hetke koguarvu - 3100 hingelist, kus enamus olid India kodanikud ja järgmised suuremad rahvusgrupid olid prantslased, sakslased ja itaallased. Johnny majapidamises jooksid kanad mööda õue ringi ja kassid lösutasid värvilisgel toolidel. Varikatuste all süüakse üheskoos ja jagatakse päevamuljeid. Kas see ongi üldse utoopia või see ongi päriselt saavutatud paradiis?

Johnny juures on aastate jooksul elanud palju kaasasukaid, kes on maailma eri paigust. Nende hulgas on olnud 3 eestlast: Andreas, Henry* ja Joel. Viimase kaudu tegelikult saingi veidi rohkem infot ja ühtlasi kinnisidee, et just temaga tahan teha käesoleva loo.

Kas pärast selliste erakordsete inimeste kadumist jätkub Auroville sellisel kujul? Ilmselt muutub Auroville ja selles elavad inimesed mitmeid kordi. Loodetavasti ei kao see algne rahutu, kohati pöörane, soov muuta midagi ja reaalselt midagi ise ära teha.

Usun isiklikult, et Auroville elanikelt on palju õppida, kuidas väärtustada vahetuid inimsuhteid, mitte läbi sotsiaalmeedia filtri. Külaelus vajatakse kõigi panust, kõigi supervõimeid või lihtsalt mingi asja ära tegemist. Maaharimisel avastatakse side Emake Looduse olemasoluga või asjaoluga, et kõik meie ümber ei olegi nii enesestmõistetav. Loodan, et käesolev kirjatükk paneb mõtlema ja küsima endalt, kas minu asjadeihalus on vajalik, kas saaks hakkama vähemaga ja kas saaks kuidagi säästa Emakest Loodust. Kas saaks ise midagi reaalselt ära teha?

Johnny pidi minema pärast intervjuud kohalikku kultuurimajja ettenduse peaproovi tegema. Teda tuli üks naisterahvas rolleriga sõidutama sinna. Aga tal oli vaja kaasa võtta ka lava rekvisiit, mis oli kombineeritud kokku ratastega kohvrist, kiivrist, jalgratta rummust ja mingist värvipurgist. Aga kaugemalt meenutas see pigem suur musta ratastega peenist. Hiljem ta nägi isegi ilmselget sarnasust ja naeris korralikku iiri-šoti päritolu naeru.

Pea oli mõtteid täis ja jalutasin tagasi mootorratta juurde. Sõitsin mööda metsateed ja nägin, kuidas üle tee jooksid oravad ja iguaanikesed. Nende loomakeste ja jalutajate turvalisuse pärast olidki kommuuniliikmed näinud hulka vaeva, et kaevata ja tekitada metsateele lamavad politseinikud. Sõitsin hostelisse ja varsti teistpidi edasi mere poole. Poolel teel hüppasin läbi plätutegija juurest ja selgus, et ta oli teinud veidi teisiti. Õigupoolest ta oli teinud nii nagu tavaliselt, aga ma soovisin täisnahast. Ta oli teinud jalatalla aluse pinna mitte pruunist nahast, nagu ma olin selgitanud, vaid heledast samsist. Ta lubas homseks ringi teha.

Kotipoest tellisin Jaanikale ihaldatud täisnahast käekoti, millel ei ole rihma ja mille peamine mõte on mahutada telefon, võtmed ja mukkismistarbed. See peaks valmis saama ka homseks. Sõitsin Aurovillest eemale alla mere poole. Leidsin Ayurveda massaaži ja broneerisin aja 17:30-ks, et saaks siis leevendust tagumikuvalule ja tegelikult pärast surfi ka ära trööbatud käsivartele. Sõitsin edasi mere äärde suurele teele ja varsti põikasin randa*, kus proovisin leida surfimisvarustust. Surfiklubi uksed olid kinni ja surfar oli õpetamas liiva peal surfimise ABC-d. Ma ei saanud neid segada ja seetõttu jõlkusin niisama. Varsti oli perekond, kes oli surfikooli tulnud, juba vees ja väike poiss tegi esimese korraga püsti seistes pika liu. Uskumatu edu. Käisin lainetes hullamas ja tegin mõned pildid lastest, kes samuti olid tulnud vette hullama.

Hiljem tegin juttu ühe mehega ja selgus, et tegu on lastekodu lastega, kes nüüd said tulla hullama koos ühe inglannast vabatahtlikuga siia imelisse randa. Hiljem jagasin pilte sellele mehele. Surfikutt ütles, et ma tuleks hommikul kell 9, et siis annab mulle laua. Sõitsin Pondicherry kesklinna ja piilusin sisse kirikusse, millel oli nimeks The Sacred Heart Basilica.

Sõitsin edasi lähedalasuvale rannapromenaadile, kus oli juba tõeliselt prantsuse tunne. Promenaadi ääres olid uhked majad ja kohvikud. Istusin Sitsiilia kohvikus ja tellisin endale õigesti tehtud kohvi ja karamelli-soola-juustukoogi. Hiljem ostsin seda head Karnataka osariigi kohvi koju ka kaasa. Küll oli hea kohvi ja ma jõin kohvi ära nii, et vahustatud piima juurde ei seganudki. Sõitsin tagasi massaažikohta. Suure vuntsiga mees tegi mulle tüüpilist ayurveda väga õlist massaaži. Palusin mitte teha pead, aga lõpuks ikka ta plätserdas mu juuksed õliseks. Kanni sain enam-vähem korda taas. Lauavakstu oli õlist nii libe, et ümber pööramisel oleksin sellelt laualt sootuks maha prantsatanud. Kulu oli tunni eest 1000INR ~ 13€.

Tänasin ja sõitsin pimedas Auroville poole ja peatusin poe ees, kus ostsin endale Lungi - tamili seeliku, mille üks otstarve on rätik kuivatamiseks. Samuti ostsin endale roosad ajutised uikarid, sest kuidagi unustasin ujukad koju. Sõitsin tagasi hostelisse, kus varsti kamandati lõkkeõhtule Auroville alale, kus samad kutid on avanud veel ühe hosteli või seekord pigem bungalod. Võtsin kaardi lingi ja lubasin neile järgi sõita. Jäin hostelisse veel tööd tegema ja toimetama piltidega ning neid pilve laadima. Tunniga sain enda asjad tehtud ja sõitsin taaskord Auroville teedele. Ajasime juttu väliköögis ja lõkke ümber. Tegin jälle veidi kanepit, aga endiselt ei tule sellest mingit kaifi. Sõime koos õhtusööki. Alkoholi terve päev ei müüdud, sest riigi asutajal Gandhil oli 150s sünnipäev. Pärast söömist tuli mõte minna Pondicherry’sse rannapromenaadile sööma jäätist. Sõitsime motikatega ligi 10 kilomeetrit. Anjii hüppas minu rattale. Päeval käisin sama promenaadi teises otsas.

Tegelikult oli ikka väga äge näha päris Aurovillet, milleks on inimesed ja nende elukorraldus siinses keskkonnas. Sheetal oli tänulik, et ma suutsin ta ümber veenda tulema vaatama seda omapärast ühiskonda lähemalt. Sõitsime poodide juurde, kus sain kätte Jaanika kotikese ja enda plätud. Sõitsime hostelisse. Käisin pesus ja pakkisin viimased asjad. Shauniga olin varem ka rääkinud, aga seekord istusime rõdul ja ta rääkis üle traagilise loo enda ex-tüdruksõbrast, imeilusast filipinast, kes elab Austraalias.

Ta ütles veidi kahetsevalt, et ta oleks pidanud tookord temaga abielluma, aga otsustas jääda üksikuks. See naine on olnud ratastoolis ja halvatud viimased 20 aastat. Ta sattus Inglismaal mootorrattaõnnetusse. Ta oli rase ja arstid otsustasid beebi kõhust välja võtta, kui naine ise koomas oli. Aga laps oli olnud liiga pikalt sundasendis ja sai sellest tervisekahjustusi. Ka laps on ratastoolis. See lugu pani mulle korralikult lagipähe. Shaun on 60 aastane võrdlemisi vaikne mees. See lugu lihtsalt rabas mind. Jätsin kõigiga hüvasti ja Anji sõidutas mind ookeaniäärse maantee peatusse.

Üks buss peatus just seal. Enamus bussid suundusid Chennaisse. Viskasin suure seljakoti pagasisse ja ostsin pileti 400INR ~ 5€. See oli magamisbuss. Mulle oleks sobinud ka oluliselt odavad roheline kole buss, miks maksab mitmeid kordi vähem. Sain teha tööd ja laadida akusid. Tegin kodustega audiokõne. Tuleb välja, et Mirjamit löödi täna jalaga kõhtu. Mirjam oli nii õnnetu ja igatses mind koju. Need olukorrad on väga rasked, emotsionaalselt keerulised. Ma ei saa ju kohe tagasi sõita, olen just poolel reisil.

Jõudsin Chennai eeslinna Guindysse kell 22:30. Kui hakkasin bussi tagant enda suurt seljakotti paberilipakat näidates lunastama, küsiti minult mingit pagasi kättesaamise tasu - 150INR~2€. Ütlesin selle peale: “Never heard, never paid” ehk teisisõnu ma ei kavatsenud sellist tasu maksta. Väga vähese inglise keelega kutt jäi lõpuks vastusega rahule ja buss sõitis edasi. Mina jäin korraks tuk-tuki juhtide küüsi, kellest isegi üks teatas, et metroo enam ei sõida. Head tüübid küll, ajavad lihtsalt jama.

Suurlinnas töötavad metrood ööpäev läbi. Metroojaam oli kohe lähedal ja lunastasin üheotsa pileti - 40INR~ pool euri. Kontrolliti minu pagasit ja prooviti mulle selgeks teha, et ma ei tohi minna metroosse pussnoaga, mis oli mul kaasas mangode jaoks ja mida ma pole seni kasutanud. Aga neile ma seda nuga ei tahtnud küll jätta ja ütlesin, et see on check-in pagas ning sain jälle puhtalt minema.

Jõudsin platvormile ja metroo tuli kohe. Panin tähele, et naistele oli mõeldud metroo tagumine osa. See oli eraldi tähistatud ja seal istusid ainult naised. Sõitsin lõpp-peatusse ja läksin läbi mitme turvakontrolli ja tunneli ning lifti check-ini saali. Scoot on sisuliselt RyanAir Indo-Hiinas ja laiemalt regioonis. Mind tabas ebameeldiv üllatus, et pidin pagasi eest maksma 4200INR~58€. Tuli välja, et sissechekitavat pagasit müüakse juurde nagu Euroopa odavlennufirmades.

No complains 21 ehk ei saanud viriseda, ise ei vaadanud täpselt pisikest kirja. Lihtsalt ei uskunud, et mingi 5-tunnise lennu puhul on ka sellised lisaraha teenimise lõksud. Maksin summa ära ja läksin turvakontrollist läbi. Ostsin veel ühe särgikese Mirjamile. Sõin ühe mõttetu saia ja veel mõttetuma tee. Lennujaama toit ja jook on tihti ikka päris hull ja kallis. Liikusin väravasse, kus ootas palju inimesi. Sain lennukisse ja kell 1:30 tõusid rattad Chennai lennurajalt õhku. Ainukesed vabad kohad olid varuväljapääsu kohad, sest nende eest küsitakse lisaraha. Proovisin magada, aga see oli keeruline, sest iste oli ainult ühes asendis. Pekki küll, see Scoot on lihtsalt üks kollane koolibuss, mitte lennuk, mis lendab pikki vahemaid. Aga ikka ei mingit virisemist.

Telekatest tuli rugby ja ameerika jalgpall. See on ilmselt ingliskeelse maailma inimeste puhkepaik, kus saab libistada õlut ja vaadata neid imelikke pallimänge, mida teised nii naljalt ei mõista. See linn on tõeline metropol, kus elab üle viie miljoni inimese, kes on pärit kõikjalt üle maailma. Tõeliselt äge on olla sellises rasside ja rahvuste sulatuspotis. Mõnes mõttes on Singapur nagu iga teine kihav megalinn, aga see linn ongi kõik - siin ei ole võimalust linnast välja maale sõita. Siin on näha Briti kunagist hiilgust, aga eelkõige viimase aja kogutud rikkust. Rikkust näidatakse ikka uhketes majades. Nii ka siin. Käisin vaatamas uhkeid maju ja ainult imestasin, millist vabadust on arhitektile antud, et ehitada kolmele tornmajale peale veel omakorda laevakujuline nokamüts.

Minu lauda liitusid ilusad inimesed. Üks Horvaatia ja Ühendkuningriigi naine ja kohalikud naine ja mees. Ajasime juttu ja muuhulgas palusin kohalikel juhatada mind kohtadesse nende linnas, mis oleksid veidi teistsugused ja ei oleks nii turistikad. Sain päris mitu soovitust. Aga sisuliselt jäi kõlama, et Singapuri peamine meelelahutus on aeleda mööda restorane ja muid toidukohti, mille cousine on maailma eri paigust. Kell 13 võtsin arve ja lõpetasin enda hommikusöögi ning töö arvutiga. Arve kokku oli 34SGD ~ 22€. Võtsin isegi ühe õlle nimega Tootheys.

Asusin teele uudistama Singapuri. Kõigepealt jalutasin vaatama Merlioni, mis on skulptuur hübriidsest merineitsist, kellel on lõvi pea ja kes sülgab vett. Teisel pool vett oli Skypark hotell kolmel tornmajal paiknevast üle serva ulatuvast pargi platoost. Päris kenad ja omanäolised majad. Hiina turistid jooksid mu peaaegu pikali. Jalutasin edasi inglise koloniaalajastu majade vahel, täpsemalt kunagiste administratiivhoonete vahel.

Jalutasin veel pikemalt edasi ja sattusid ülinunnude väikeste tänavate ja majade võrgustikku. Selles kvartalis oli elu. Siin on söögikohti, joogikohti, palju ninni-nänni poode ja idamaade kaupade turg. Ühe tattoo stuudio koridoris nägin tehtud töödest fotosid. Pidin pikali kukkuma. Seal oli palju kehasid, millel oli terve keha täis värvilisi tattoosid. Ostsin Jõelähtmesse ühe külmkapimagneti. Tegelikult on olemine Singapuris kallis, võib-olla koguni kaks korda kallim kui Eestis.

Masjid Sultan mošees tegin hingetõmbepausi ja istusin vaiba peal. Pärast oli tükk tegemist, et uuesti jalgu tööle saada, sest rätsepiste eriti liibuvate pükstega ei ole hea mõte. Liikusin veidi edasi mošeest mööda nukulinna tänavat ja istusin maha Liibanoni restorani. Tellisin mereandide salati, seenesupi ja liibanoni kohvi. Kõik oli super hea. Tegin veidi tööd ja tiksusin niisama.

Vaatasin inimesi, kes möödusid - ikka see vana hea meelelahutus. Hiinlased ja korealased olid muidugi kõige paremad. Enamus Hiina ja Korea turiste teeb selfisid, aga päris mitmed teevad ka selfisid nii, et endal on mask ees. Oli alles kaader.

Ühel hetkel tulid minu kõrvale istuma ühed ilusad neiud, kes rääkisin mingit ebamaist keelt. Uurisin, kas see keel võiks olla ungari keel. Olidki ungarlased. Rääkisime juttu kõiksugu teemadel. Üks sõbranna oli minemas Austraaliasse ja tuli sõbrannale, kes töötab Singapuris, külla. Varsti liitus veel üks hindu, kes oli ühe neiu töökaaslane. Lükkasime lauad kokku ja ajasime veel juttu. Täitsa äge selline spontaanne kohtumine ja sundimatu vestlus. Nemad said kõhud täis ja läksid edasi. Kella 21 paiku pakkisin enda asjad kokku, maksin arve 34 SGD ~ 22€ ja läksin apteeki. Mul juhtus Pondicherry rannas selline intsident, et ujusin või pigem ulpisin lainetes ja järsku oli justkui kilekott takerdunud jala otsa. Tõukasin selle jalapealsega kõrge kaarega veest välja. Siis märkasin, et tegu oli hiigelsuure meduusi ja mitte kilekotiga. Nüüd on jalg paistes ja immitseb vett ja pisut ka verd. Liipasin või jalutasin vaikselt lähima apteegini, aga see oli kinni.

Läksin metro peale ja sõitsin lennujaama. Hästi huvitav oli jälgida metroos inimesi, kellest mitmed tukastasid ja olid ilmselt väsinud päevatööst. Lennujaamas läksin kliinikusse, aga õde ei saanud mind antibiootikumide ja salviga aidata, seda saab kirjutada välja ainult arst, kes tuleb alles hommikul. Selgus, et minu lennuk väljub Terminal 4-st ja sinna saamiseks Terminal 2-st oli spetsiaalne shuttle buss. Buss tuli kohe ja sõitsime tiiruga mingi 10 minutit.

Jalutasin rahuliku tempoga check-in laua juurde, kus varsti selgitati, et Scootil ja Cebu Pacificul ei ole mingit lepingut, mis minu jaoks tähendas seda, et pidin tagasi minema Terminal 2-e ja uurida pagasi kadumise letist, kus mu kott on. Minu teenindaja oli tore ja asjalik ning ajas minu koti jälge. Varsti selgus, et mu kott on Singapuris, mis oli ju hea uudis. Mõelda vaid, kui ma oleks teinud veel ühed õlled kesklinnas ja tulnud südaööks Terminal 4 eeldusega, et kõik on korras. Selgelt pekki oleks kõik läinud. Nüüd on mul selleks jamamiseks varuga aega.

Jalg oli endiselt väga paistes. Mind pandi istuma ratastooli ja sõidutati kõikjale, kuhu ma vaid soovisin. Eelisjärjekorras sain läbi migratsiooni. Silt “Vanurid” putka kohal ei heidutanud mind, sest nii oli tõesti mugav liikuda muidu suhteliselt tuima tammumise ja järjekordades seismise asemel. Ühtlasi korjasime lindilt minu koti ja suundusime raha vahetama. 100€ asemele sain 5253 peesot, seega kehvake kurss - 52,5. SIM kaart läks maksma 800 PHP ~ 14€. Istusin taksosse ja jätsin toredale ratastoolilükkajale veidi ka jotsi.

Taksoga sõitsin Cebu City sadamasse. Hinnaks kujunes taksomeetri järgi 280 PHP ~ 5€. Kell 6:40 olin sadamas ja läksin piletijärjekorda. Laevapilet maksis 475 PHP ~ 8€. Jay’lt sain teada, et silla ehitus Cebu saare ja Boholi saare vahel on käima tõmmatud ja ilmselt hakkab kulgema see sild Cebu lennujaama saarest üle ühe pisikeste saare Põhja-Boholini. Laevasõit kestis ligi 2 tundi ja kulges peamiselt mööda Boholi rannikut. Suur uni tuli peale.

Jõudsime Tagbilarani sadamasse kell 9:30 ja mulle oli vastu tulnud motikarentija taanlane, kes juba kaugelt hõikas “Welcome Timm”. Minu liikumisvahendiks on jälle Honda 150m3. Pisikene ja kerge dirt-bike’i meenutav linnaratas. Minu kulu oli 6500 PHP ~ 115€. Taanlane tegi paberimajanduse ja andis võtmed mulle üle. Maksin praegu 2000 peesot, sest rohkem väga ei olnud. Hiljem võtan ATM-st juurde. Varsti saabus ka Jay ja sõitsime koos kontorisse. Kontoris viskasin koti ära ja sõitsime teispidi kohe haiglasse EMO-sse, kus arst vaatas mu üle. Meduusiteema pole enam aktuaalne, vaid nüüd oli korralik põletik ja suur paistetus.

Jõudsin tagasi telefoniparandaja juurde ja ta selgitas, et nii lihtsalt ei läinudki. Mingi error tuli. Lubas edasi pusida.

Võtsin sularaha 10 000 PHP ~ 176€. Läksin Nuat Thai massaaži ja palusin mitte minu paremat jalga põlvest altpoolt masseerida. Kutt mudis mind poolteist tundi. Kulu 450 PHP ~ 8€. Elu on ilus. Sõitsin mööda teed kodu poole ja siis täitsa keskväljakul kuulsin ilusat koorilaulu. Sõitsin hoovi ja sisenesin kirikusse, mille nimeks St. Joseph The Worker Cathedral Parish. Toimus parasjagu missa koos armulauaga. Koor laulis tõesti ilusti ja miks peakski olema kehva tase, sest need samad 20 noort inimest laulavad ilmselt igal nädalavahetusel karaoket ja arendavad talenti. Läksin ka vaimulikult chipsikest võtma. Põlvitasin siis, kui oli tarvis. Teenistus oli inglise keeles.

Pärast teenistust kiitsin lauljaid ja sõitsin Borja sillale, kus ostsin turult puuvilju ja grillitud kana rinna. Puuviljad olid kokkuvõttes võrdlemisi kallid 450 PHP ~ 8€. Aga kana oli kõigest 50 PHP ~ 1€. Kala etil olid suured tuunikalad - oi kuidas tahaks tuunikala steiki ise küpsetada. Müüja lubas, et tal on homme grillija ka kambas. Äkki homme õhtul saangi grillitud tuunikala.

Panin kilekotid lenksu külge ja sõitsin aeglaselt koju, mis oli turust paarisaja meetri kaugusel. Jay ei tulnudki enam kontorisse, vaid tegi tööd kodust edasi. Olin üksinda ja sõin rõdul diivanil lösutades kana ja hiljem lusikaga arbuusi. Kui maja ees teel tuleb autodest väike paus, siis kuulsin pimedal merel kalapaadi mootori sumedat podinat. Samuti kuulsin pikalt kohalikus keeles jumalateenistus, mis kostus kuskil paari bloki kauguselt. Panglao kandis välkusid äikesenooled. Minu esimene õhtu Boholil. Oli rahuliku tempoga asjalik päev. Nüüd oli kodustega ajavahe nii, et kui mul oli 21:00, siis Tallinnas oli kell alles 16:00. Tegin arvutiga tööd ja suur uni tuli peale. Läksin kell 22:00 magama, sest ilmselt kuhjunud magamatus oli mu lõpuks kätte saanud.

Jõudsin vaiksesse metsasalusse kell 14:30. Parkisin ratta ja lunastasin pileti 60 PHP ~ 1€. Pileti ostmisega kaasnes mulle ka giid, aga ma palusin tal mitte rääkida tüüpilist tuurijuttu ja küsisin pigem ise küsimusi, sest Wikipediast võin ise lugeda sama juttu. Istusime varikatuse all ja ma sain targemaks nende väikeste loomakeste elust. Tuleb välja, et need on ainult pisut suuremad kui marmosetid Madagaskaril, sisuliselt rusikasuurused suurte silmadega ahvikesed. Suured silmad on sellepärast, et nad on ööloomad ja nende abil näevad nad öösel pisikesi putukaid ja muid pisikesi tiivulisi. Nad peavad neile jahti.

Päeval on need loomad küll väga flegmad, aga eks ilmselt öösel tõmbab rohutirtsu või ritsika laul nad kenasti käima ning silmad lähevad veel suuremaks. Nende loomade tegutsemisraadius on 1-2 kilomeetrit. Isased on ainult kord aastas vajalikud ja õigupoolest emased otsivad üles isased. Sünnib tavaliselt ainult üks poeg, kes on pöidla suurune. Lasin giidil minna ja tee viis mind aiaga piiratud alale, mis oli paksult täis bambuseid ja muid puid, kuid mis oli siiski Tarsieritele vaid peatumispaik ehk siis nad uitavad kõikjal ümbruskonnas.

Minu teejuhiks oli Faith, kes näitas mulle magavaid ahvikesi. Nad olid tihti päris madalal ja tihti oli ise neid täiesti võimatu hoomata keset oksi ja kärbunud lehti. Nende peamised vaenlased on maod ja metskassid. Nad olid tõesti nummid suurte silmadega ahvikesed, kes hoidsid suurte varvastega oksast kinni. Meie kohale ilmus uus äikesepilv ja hakkas isegi veidi tibutama. Aga seekord mulle sobis see suurepäraselt, sest pilved katsid päikese terava valguse ja mul õnnestus teha ilusad pildid nendest imelistest ja ohustatud mini-ahvidest. Jalutasime tagasi varikatuse alla ja nüüd sadas juba korralikult. Mul ei olnud enam kuhugi kiiret, sest sellise vihmaga ei malda ma motikaga kuhugi sõita.

Sattusin rääkima vanema hallipäise mehe Carlitoga, kes aastal 1996 lõi selle mittetulundusühingu ja selle pelgupaiga. Samuti rääkisin projektijuhi Jo’ga, kellele hiljem saatsin pildid. Nad rääksid sellise paiga säilimise raskusest, sest saare valitsuse jaoks on see lihtsalt turismiobjekt, aga MTÜ jaoks on see liigi säilitamise ja uurimistöö projekt. Totaalselt erinevad vaatepunktid. Massiturism hävitaks selle paiga. Tegin Carlitost portree. Kell 16 suleti keskus ja vihm lakkas, sain tagasi sõita. Teel märkasin ühte noort daami ja pakkusin talle motikasõitu. Ta keeldus, sest tahtis jalutada. Selgus, et ta oli Carlito lapselaps.

Sõitsin tagasi Tagbilarani ja kontorisse. Jay ja Joseph toimetasid oma projektidega. Varsti oli meil kliendikoosolek ja ma osalesin sellel samuti. Varsti Joseph lahkus ja treppidest tuli üles Jay uus pruut Erica. Sõime jälle peo jääke ja lõpetasime need lõpuks ära. Ta elab Alona Beachil ja käib Tagbilaranis tööl eelarvestajana. Jätsin hüvasti ja sõitsin väikesele tiirule. Käisin Royal Thai massaažis, kus esimest korda Filipiinidel pidin jalga tõmbama ülitöllakad trussikud. Tuleb välja, et neil on selline poliitika, et palja persega kliente ei teenindata. Tädi tegi päris tugevat massaaži.

Sõitsin edasi tuttavasse paika silla juures, mis on kontori lähedal. Tellisin grillkana ja varda sealiha ning õlut. Istusin kohalike sakslastega, kes on elanud siin juba 4 ja 7 aastat vastavalt. Huvitav oli kuulata nende juttu. Üks sakslane oli jutukas, aga pisut liiga purjus ja ei rääkinud väga inglise keelt. Mõlematel on või on olnud kohalikud pruudid ja neid vanamehi kutsutakse Sugardaddy’deks, sest neil on pakkuda ainult raha. Kui noor daam tahab minna tantsima, siis vanamees enamasti ei soovi ja seksuaalselt need vanamehed ilmselt ka ei rahulda noort naist piisavalt. Seega Sugardaddy’id. Jõin mõned õlled ja nautisin head grill-liha ning sõitsin koju. Jay oli vahepeal läinud koju. Tegim Mirjamile videokõne ja siis selgus, et ta ei olegi Jõelähtmes, vaid elab kodus ja Malle on tema juures. Tegelikult logistiliselt väga loogiline, sest Tondi tänavalt saab nii kooli kui lähedale Velmardi tehasesse, kus Malle töötab. Kesköösel läksin magama.

Tuli välja, et Jay organiseeritud kohtumine Crystal e-Collage kooli dekaaniga ei toimu mitte Tagbilaranis, vaid siinsamas Panglao saarel ja tegelikult 5 minuti kaugusel. Ma olin plätutes ja maikaga. Mu jalg oli tegelikult paranenud nii palju, et paistetus oli kõvasti alanenud ja tegelikult oleks saanud kanda juba muid jalavarje kui ainult plätusid. Aga aeg pressis peale ja sõitsin kooli ette. Crystal e-Collage on erakolledž, millel oli kena sisehoov ja õhustik tundus olema hea. Jay hiljem ütles, et aastatasu on siin 10 000PHP ~ 180€, mis on kohalike jaoks suur raha. Varsti Jay tuli mulle vastu ja me liikusime läbi mitmete koridoride õpetajate tuppa.

Meiega kohtus informaatika osakonna õpetajate juht Michael, kes on pikemalt Jay ja Blenditiga koostööd teinud. Just selle osakonna teismelised on meie juures käinud paarikuistel praktikatel. Samuti Jay annab tudengitele loenguid robootikast ja informaatikast. Vabandasin enda rednecki välimuse pärast ja põhjendasin, et soovin olla humble välimusega. Õnneks kõik said huumorist aru. Rääkisime jälle haridusest laiemalt ja jagasin Blenditi visiooni, et Bohol ei ole koht, kus on tore sündida ja käia koolis, kuid töötamiseks peaks minema suuremasse keskusse. Rääkisin meie kaugtöö filosoofiast ja sellest, et selle läbi muuta võimalikuks töötamine paradiisis. Michael oli väga meeldiv juht. Ma palusin temalt, et ta sisendaks õpetajatele, et nad ei räägiks sellest, et peaks minema tööle Cebusse või Manilasse, vaid suunaksid mõtlema kaugtööle ja ettevõtlusele siin samas Boholil.

Sõitsime tagasi kontori poole. Sillal tegin pausi ja ostin ligi 10 kilogrammi puuvilju - banaane, mangostane, rambutane (ogadega kaetud ja õrna maasikalõhnaga vili), Oga-annoonat (Annona muricata) ja mangosid. Appi, kui head puuviljad! Hind 480PHP ~ 8€. Sõitsin kontorisse ja tegin tööd. Tegin kõned Tõnise ja klientidega. Eestis olid inimesed just kontorisse tulnud. Õhtul tulid kontorisse Jay ven John Paul, kes juba töötab ühe Shopify projekti kallal, Ryan ja Nino, kes kõik on muidu Java kogenud arendajad. Ma polnud neid veel varem silmast-silma näinud. Tutvusime ja ma uurisin nende seniste tööde kohta ja seniste kontorite kohta. Neile väga meeldis meie kontori vibe.

Varsti läksime jalgratastega võidu sõitma kohapeal. Midagi oli arvutuses valesti, sest 1 kilomeeter tundus nagu 10 kilomeetrit. Väntasin võidu Jayga ja vaatasime seisu suurelt telekaekraanilt. See süsteem on alguse saanud ühe tartlase Andrese vajadusest ja algatusest, milles me oleme koostöös ehitanud versioon kahe. Mul oli särk pärast sellist rattasõitu kohapeal täiesti higine. Nalja sai palju. Jätsime hüvasti ja poisid läksid laiali. Jay ja Joseph tegid veel edasi enda projekte. Käisin pesus ja nautisin rõdul sumedat suveõhtut.

Joseph läks koju kella 20 paiku ja Jay ja tema tüdruksõber Erica käisid samas silla juures söömas riisi ja grillkana. Jay töötas sisuliselt kella üheni, sest projektide tähtajad sunnivad seda. Käisin ka grillkana söömas ja lobisesin perega, kes õhtuti seda paika peab. Nad on rakendanud kõik onupojad ja õed ning väiksemad lapsed jooksevad ümber laudade. Kana oli väga maitsev ja tegelikult ikka väga odav. Mina sõin kana tiiva ja rindkere tükki, aga müügil olid absoluutselt kõik kana jupid. Vardasse olid aetud kana jalad, soolikad, maks, selgroog, pead ja ühesõnaga kõik, mis kanal üldse on. Uurisin 17-aastase peretütre käest, kes serveeris koos vanema täditütrega toitu ja jooke, mis ta pärast keskharidust kavatseb edasi teha. Ta ei teadnud, mõtleb kokanduse peale. Reaalsus on aga ilmselt see, et väheste vahendite juures on valikuvõimalused tasuva töö õppimiseks suhteliselt piiratud. Libistasin ühe kohaliku õlle ja sõitsin paarsada meetrit koju tagasi.

Jaanika peaks kodus jõudma tagasi Riiast ja taastama korra kodus, sest Mirjam oli vanaema Mallega ülbitsenud, mitte allunud ja riidu kiskunud. Ilmselt vanaema Malle tüüpiline relv, mille tõhusust ta rakendas Jaanika kasvatamisel - eks sa ise tead, kui sa kodutöid ei tee - ei tööta Mirjami peal. Ma usun, et Jaanika kehtestab kodus alustuseks komandanditunni, et saada rutiin tagasi. Selline jama võib muidugi ära nullida meil Jaanikaga ühise reisi Portugali ja tegelikult veelgi enam minu ja Mirjami kahekesi reisi Filipiinidele, mille keskne takistus saaks olema koduõpe. Saab näha, kuidas need asjad lahenevad.

Südaöösel läksin magama.

Kondiseid kana juppe oli veidi tüütu supi sees süüa, aga muidu oli väga maitsev supp. Minu ümber olid rohelised mäepumpsud, tõeliselt äge koht. Ma eelistan igal hetkel sellist kohta kui turistidest kubisevat vaateplatvormi. Kahes eraldiseisvas lauas peeti sünnipäeva väiksemate seltskondadega. Mulle pakuti kohe lobsterit, aga ma selgitasin, et tellisin endale suure supi ja pean sellega kuidagi ühele poole saama. Ilmateade ja kõuemürin ennustas, et kell 14 hakkab korralikult sadama. Pidasin mõistlikuks lahkuda Carmenist ja sõita edasi põhja poole. Minust paremal pool kõrgusid taamal võrdlemisi suured mäed, mille kohal olid tumedad vihmapilved. Lootsin, et äkki minul läheb õnneks ja ma pääsen suuremast sajust.

Kokkuvõttes liikusingi pilve serva ääres ja sain ainult mõned sabinad vihma. Kella 15ks jõudsin linna nimega Ubay, mille sadamas sai selgeks, et siit saab praamiga Hilongosi linna Leytel ja Cebu Citysse. Sõitsin edasi mööda rannikut ja jõudsin väiksemasse linna nimega Tapal, kus sadamas selgitasin välja praamide ajad. Sõitsin veidi maad tagasi ja istusin tee ääres pisikese putka ees ning tellisin grillkana ja õlle. Lobisesin mind teenindanud Esameraga. Kana maksis koos õllega 120PHP ~ 2€ ja praami pilet 145 PHP ~ 2,5€.

Praamile läksin 16:30 ja sõit kestis vaevu 10 minutit. Tegelikult sadamast paistis kogu Lapinigi saare läänerannik. Sõitsin praamilt maha ja sain kohe aru, et siia kanti ei jõua ükski turist, sest kõik lehvitasid ja olid rõõmsad, et keegi tuli nende saarele. Sõitsin mööda pikka betoonist teed, mille ääres jalutasid koolilapsed, kes olid teel koju. Ka siin saarel oli šokolaadimägesid ja päris suuri mägesid. Sõitsin linnakesse nimega Aguining, kus uurisin Visayas Breeze Resortsi kohta, kui selgus, et peremees oli parasjagu just samal ristmikul. Emmay ei rääkinud kuigi hästi inglise keelt. Aga sain aru, et ta kodu on tegelikult Mindanao saarel Valencia linnas. Samuti selgitas ta mulle, et tal oli siinses kuurordis tulekahju ja tal võeti majutusettevõtte luba ära. Seega ta ajab siin hetkel pisikest äri nii, et oleks allpool ametnike radarit. Ega ta sisuliselt muud ei öelnud, kui et ma sõidaksin tema järgi.

Sõitsime mööda teed kuniks keerasime käigurajale, mis läks ühe aia tagant ja varsti oli see päris ehtne enduro rada. See kitsuke rada oli ühelt poolt ääristatud mangroovisooga ja teiselt poolt võsaga ja kohati sukeldusime sootuks võpsikusse. Väga põnev rada. See ei tulnud minule üllatuseks, sest kaardilt olin enne aru saanud, et selles resordis on liivarand ja on ka teisel pool mingi must plärakas - see oligi soomülgas, mida ääristavad mangroovipõõsad. Peatusime kena maja varikatuse all. Ta juhatas mind majakesse mere ääres, mis oli tehtud puust ja bambusest ning seinad olid ilusate mustritega bambusekoore mattidega kaetud. Väga rustikaalne, aga kõik oli olemas. Pesemiseks tõime vee kaevust.

Meri oli täiesti klaassile ja peaaegu täiskuu vaatas taevas. Jäin üksinda bungalosse ja peremees sõitis linnakesse süüa tooma. Kirjutasin majakese ees terrassil ja kuulasin hääli enda ümber. Oli juba kottpime ja kuulda oli kõikvõimalikke eksootilisi linde, kes laulsid, lendasid või sõid puude seemneid või marju nii, et kõik robinal mööda plekk-katust alla veeresid. Koerad ulguisid ja haukusid vahetpidamata. Nad olid vist kuust pöörased. Ritsikad ja gekod tegid ka endi hääli. Vahetevahel oli merel kuulda mootorpaadi aeglast potsumist. Tõeline orkester.

Tegelikult ei olnudki mul midagi erilist teha. Telefonil levi ega nett ei olnud ja pimedas seda rada linnakesse sõita ei tahtnud, sest liiga lihtne oli ära eksida või lihtsalt käna panna. Seega kell üheksa sättisin end magama. Õhtusöögi jätsin ka vahele. Minu elamine oli hästi lihtne. Linad ja rätikud olid enam-vähem puhtad. Seintest kostust läbi kogu ümbritsev häältemeri. Lisaks loodushäältele hakkas peremees suurtest kõlaritest enda lemmikbluesi kuulama. Üldse tundub ta olema sellise erakueluga vist harjunud. Tundub lausa, et ta äri ettekäändel põgenes enda naise eest suurelt Mindanao saarelt, mille pealinn on Davao. See põleng, mis hävitas kolm kuuest bungalowst ilmselt andis talle majandusliku hoobi. Ja lisaks võeti talt ära tegevusluba. Aga tundub, et ta on ikka positiivne.

Läksin tagasi tuppa ja lebotasin kuni seitsmeni ja siis jalutasin otse vette snorgeldama. Sisuliselt pidin pärast paari sammu hakkama ujuma, et mitte astuda peale korallidele. Hästi värvikirev ja rikkalik korallide kiht pakub kaitset kõigile pisikestele kaladele. Ma pole vist peale Kaimani saarte korallrahu näinud kuskil nii palju värvilisi eripalgelisi kalu. Proovisin seda kuidagi kaameraga jäädvustada, aga juba tean, et see oli mannetu üritus võrreldes päris iluga. Mõelda vaid - terve rand ainult minu päralt.

Võtsin päikest ja äkki tuli minu juurde, ei tea kust, üks mees või siis ikkagi naine, täpselt ei saanud alguses aru. Ta käis välja idee, et ta võiks mind masseerida. Tegelikult eile ma otsisin sellist võimalust, aga naine, kes muidu siinkandis massaaži teeb, oli sõitnud Cebu Citysse. Ta ütles, et tema nimi on Okalay. Uurisin peremehe käest, et kas see mees on tühikargaja või päriselt mõistab masseerida. Tuli välja, et ta oli siin lähedal linnakeses pidanud salongi ja isegi õpetanud seda naist, kes oleks eile tulnud mind masseerima. Hinna kauplesin 200PHP ~ 3€ peale, sest ei teadnud mida oodata ja peale salong ehk bungalow oli minu poolt. Kokkuvõttes oli massaaž täitsa ok ja vajalik pärast sellist pikka motikasõitu. Loputasin end üle ja uurisin peremehelt, kas vaatamata tõusule saab tagasi sadamasse sõita.

Ta viis mu randa ja koos vaatasime märki, mis tähistab kuiva jalaga tee läbimist, ja see oli paari meetri jagu veepiiris mere pool. Seega hindas ta, et kohati võib olla koguni pool meetrit vett. Aga kuna mul oli hea krossikas ja ma olen vilunud sõitja, siis ta arvas, et jõuan kella 11:00 praamile. Maksin 1000PHP ~ 18 €, jätsin hüvasti ja hakkasin sõitma mööda jalgteed … linna poole. Järsku sõitsin võsasse lõigatud tunnelis, siis jällegi mööda liivast kõrgendit ja siis läbi mangroovi sopaste loikude. Kordagi käbla ei käinud ja korra läks tõesti vesi umbes poole meetri sügavuseks ning püksid pritsis korralikult märjaks.

Sõitsin otseteed läbi selle huvitava ja ikka päris kena saare, sadamasse, kus otsin 145 PHP ~ 2,5€ eest pileti ja sõitsin kohe praamile. Ühtegi auto Tapali suunas ei sõitnud seekord, praamil olid vaid motikad. Täpselt kell 11:00 lasi praami pasun törts ja ramp tõsteti üles. Kümne minuti pärast olin tagasi Boholi saarel ja sõitsin Ubay linna, kus pugesin peitu suure ähvardava vihmapilve eest. Istusin sööklas ja sõin nuudleid ja krevette mingis taignas. Krevetid olid kahjuks koos koorikuga taignasse ja kuuma õlisse heidetud ja seetõttu oli krevette koorimine ja nokkimine üks ilgem nokkimine.

Nägin, et suurt vihma ei tule, ja otsustasin hakata sõitma Trinidadi poole. Boholil on palju kunagise Hispaania impeeriumi linnade järgi nimetatud paiku. Sain seenevihmast kokkuvõtteks võrdlemisi märjaks, kuid see kuivas ära juba järgmistel kilomeetritel, kui enam ei sadanud. Taleboni linnas sõitsin kiriku juurde, mis ka 2013 aasta maavärinas sai korralikult raputada. Näha oli torni parandusi.

Sõitsin jälle edasi Jelafesse, kus sadama lähedal leidsin lõpuks restorani, kus sain tellida toidud, õlle ja mõnusalt tööd teha. Aga nett oli ülimalt aeglane, õigemini minu SIM-kaardi nett oli aeglane. Järsku oli restorani kõrval üks valge kastikas ja sealt kostus hõikeid. Minu kõrvalt lauast viskus üles üks käsi. Selgus, et kastikast müüdi draakonivilju, mis on seest lillakas-roosa viljaga ja hästi maitsvad. Pealt on ta tõesti okkalised võib-olla nagu draakoni selg. Läksin auto juurde ja kauplesin endale ühe vilja, sest rohkemaks mul ei ole ruumi mootorrattal ega ka kõhus. Maksin ühe suure vilja eest 60PHP ~ 1€. Palusin ettekandjal see pooleks lõigata ja sõin selle magustoiduks lusikaga seest tühjaks. Appi, kui hea vili!

Restoranis sõin omletti, nuudlirooga kaheksajalgadega ja arbuusi-piimakokteili. Maksin arve ja kell 15 jätkasin teed. Sõitsin läbi Clarini Tubigoni linna McDonaldsisse, kus tellisin kohvi. Lootsin saada head kohvi, aga see oli keskpärane lurr. Tegin veel veidi tööd ja sõitsin edasi. Looni linnas peatusin Our Lady of Light nimelise kiriku ees. Teadsin varasemast uurimisest, et ka see kirik lagunes maani maha 2013 aasta maavärinas (Pilt: October 16, 2013. REUTERS/Erik De Castro). Aga siin lahendati renoveerimine teistmoodi.

Nimelt kõik kiriku kivid puhastati ja ladustati. Kahe aastaga ehitati betoonist kandekonstruktsioon, millele voodriks laoti vanad kivid nagu Lego klotsid. Samuti kasutati kõiki kasutamiskõlblikke detaile nagu kaare ja võlvi kivid ning uksed. Rääkisin juttu mehega, kes seda õudust pealt nägi kui kirik kokku varises nagu kaardimaja. Loomulikult olid rusuhunnikud ka paljud teised hooned selles linnas, aga kirik on siin ühiskonnas tähtis keskne punkt, mille peab kindlasti koos üles ehitama. Mees isegi arvas, et kivides on eelmiste põlvkondade palved ja juba seetõttu peab neid kive kindlasti hoidma ja kasutama. Väga eriline oli olla selle suure ülesehitustöö tunnistajaks.

Sõitsin edasi mööda rannikuäärset kiirteed Tagbilarani ja otseteed massaaži, sest pikast sõidust oli tagumik täitsa surnud. Aga paraku ei tehtud ass-massaaži, vaid nühiti tagumikku läbi rätiku. Sõitsin edasi kontori poole ja poolel teel haarasin kaasa pesumajast puhtad pesud. Jay ja Joseph olid näljased ja me astusime teistpidi uuesti ratastele ning sõitsime tänavatoidu alale nimega Hideout Food Park. Tellisin endale veiseliha ja riisi toidu, õlis praetud sea snäkid ja paar õlut. Laval, mis oli kogu söömisala ühes servas, esines coverite live-bänd. Täitsa lahe koht. Meiega liitus Erica, kes hiljem Jay’ga tuli ka kontorisse. Rääkisin kodustega. Südaöösel läksid kõik laiali enda kodudesse magama.

Lubasin, et tulen veel mängima hommikustesse, õigupoolest varahommikustesse, trennidesse. Kella 5ks on esimesed kohal. Kell 21 sõitsin silla juurde tuttavasse grillikohta kana sööma. Tellisin kanakoiva ja tiivaga rinna tüki. Nägin ühte tennisemängijat, kes võistles just vahetult enne mind. Tore, juba suured semud. Müüja väike poiss tegi minuga eriti juttu ja me mängisime mingit tiigri ja väikese poisi mängu. Ma olin tiiger ja tegin hirmsat häält ning näitasin hambaid, kui ta tuli minu konti ära võtma. See mäng meeldis talle väga ja siis ta jooksis ema selja taha ning piilus seal. Ise itsitas. Kana oli jälle suurepärane.

Jalutasin üle tee ja ostsin kilekotiga 9 muna. Tuleb välja, et selles teeäärses armetus bambuslobutikus, kus müüakse esmatarbekaupu, söögipoolist ja serveeritakse erinevaid praetud kalu, elatakse tagumistes tubades. Palusin piiluda nende elutuppa ja seal magas üks väike poiss. Kõik oli tehtud bambusest ja katus oli plekist. Elekter tuli diiselgeneraatorist. See elamine on muidugi isetekkeline, sest sisuliselt silla serva vee peale ei lubaks muidu keegi ehitada, aga siia tee äärde on tekkinud pisikene küla, paarkümmend sellist majapidamist. Uskumatu lugu. Ise nad olid väga rõõmsad ja ilmselt perenaine tahtis öelda, et tal on kõik segamini ja ärgu ma pangu seda tähele. See oleks ju tavaline ka Eestis, kuigi tegelikult oli kõik piinlikkuseni puhas ja korras. Need pered on ilmselt tulnud maalt ja nad on olnud farmerid, aga nüüd see põlvkond teeb meeletu hüppe finantsilise paremuse poole. Järgmine põlvkond võib-olla saab lubada endale juba kivimaja ja saata lapsed erakooli. Ehk siis eurooplase jaoks võib tunduda olukord lihtsalt vaesusena, aga nende jaoks võib olla see meeletu progress ja edu. Kõik sõltub taustsüsteemist.

Tänasin ja sõitsin enda munadega koju, kus varsti tulid Jay ja Erica, kes sõid McDonaldsi einet koos jäätisekokteiliga. Nad olid nimelt minemas kinno, aga piletimüük oli juba selleks kellaajaks lõpetatud. Äkki jõuan minagi veel kinno. Nad läksid varsti koju. Mina käisin pesus ja tiksusin rõdul. Kell 23 läksin magama.

Meie matk oli kokku 7,5 kilomeetrit ja võtsime tõusu 200 meetrit. Minu, kes ma ei ole teab-mis suur jalgsimatkaja, oli see kokkuvõttes korralik rännak, kus higistasin kõvasti ja jätsin higitilkadena mulda 1800 kalorit. Päike oli kella 9 paiku tegelikult päris kõrvetav ja alles päris mäkketõusul andsid meile varju suuremad puud. Kokku oli teekonnal 15 puust risti, kus palveränduril oli aega korraks tõmmata hinge ja mõtiskleda enda surelikkuse üle. Pärast väikest tõusu olid juba väga kenad vaated merele ja tegelikult üllatavalt rohelisele Boholi saarele.

Meie ees matkas üks 85 aastane vanem mees, kes teeks ilmselt füüsilise vormi koha pealt silmad ette enamusele Eesti vanuritele. Jõudsime mäe tippu, kus tuli veel kõndida. Istusime veidi varikatuse all, kus üks pere pakkus meile, paarikümne peeso eest ~ mitte midagi eurodes - kookospähklit. Mees ronis krabinal ilma igasuguste abivahenditeta kõrgele palmi otsa ja lõi mantsheetega alla kobara kookospähkleid. Need rohelised pallid löödi omakorda pealt lõhki ja nii sai juua kookospiima. Siis tahus sama mees pähkli koorest teravaservalise lusika, millega sain süüa kookose valget viljaliha omakorda pooleks löödud pähkli sisemusest. Väga värskendav ja maitsev vahepaus. See pere töötab selles kookosefarmis, kus nad kuivatavad lavatsil, mille all on elav tuli, kookose viljaliha, millest hiljem linnas pressitakse õli. Mul polnud aimugi, kui palju peab vaeva nägema, et saaks purgitäie kookosõli.

Matkasime veidi edasi ja jõudsime ristini mäe kõige kõrgemas punktis. Rist ise on pooleks murdunud segastel asjaoludel. Vaade oli tegelikult piiratud, sest võsa oli kasvanud nii kõrgeks, et sisuliselt oli raske näha alla lavamaale. Istusime varjus ja kogusime veidi end ning hakkasime tagasi matkama. Kohati olid teerajal järsemates kohtades trepid. Tee ääres kasvas hästi magusalt lõhnav metsmint, mida oleks võinud kaasa korjata ja hiljem teed keeta. Mäe kohale kerkisid suured ähvardavad hallid pilved. Jätsime hüvasti. Joseph sõitis tagasi Carmenisse ja Jay ja Erica sõitsid ilmselt Erica juurde Tagbilarani. Mina sõitsin koju.

Tuli välja, et korraliku kuke hind oli 20 000 PHP ~ 350€, mis on kohalike jaoks meeletu raha. Mulle näidati kukke, kes oli kahe aasta jooksul võitnud neli vastasseisu. Kihlvedude tulu ja auhinnarahaga ehitas peremees endale maja. Kukkede äri on tegelikult ikka meeletu tööstus. Ta hoidis kukke süles väga hellalt. Tegin punasele kukele turja peale kõhvi ja pai. Väga ilus lind, aga väga keeruline töö - tappa teisi kukkesid. Mul oli hea meel, et need mehed jagasid minuga seda maailma, millest tihti eurooplane ei tea midagi, sest enamasti ollakse põhimõtteliselt kukevõitluse vastu. Siis aga ei avane selle kultuurinähtuse telgitagused ja ei näe tegelikult, kui hellalt need mehed kohtlevaid enda kukkesid. Mul tuli meelde eelmisel korral Baclayoni linnas kukevõitluse areenil ühe naise kommentaar kogu sellele sündmusele - kui mu mees pühendaks mulle kasvõi pool sellest tähelepanust, mis ta muidu osutab kukele, siis oleksin juba päris õnnelik. Päris tähendusrikas mõte. Tänasin Momo külamehi ja sõitsin saare keskossa, kus jäin vihma kätte.

Vihm oli päris tihe ja otsustasin peatuda ning otsida varjualust. Sõin putkas ühe jäätise. Peagi vihm lakkas ja sõitsin edasi massaaži. Pärast seda sõitsin omakorda kontorisse, kus pidasin Jayga nõu töö teemadel. Kohtusin uute töötajatega. Sõitsime sillale Jayga sööma grillkana.

Jõudsin tagasi koju napilt enne suurt vihmasadu. Siin on teinekord vihm sedavõrd hull, et taevast langeks alla otse kui hallikasvalge müür. Ja siis poole tunni pärast lõõskab jälle päike. Tegime tööd ja tegin Seaniga USAst ühe Skype kõne. Selle kliendi rahuldamisele kulub meil tihti kõige rohkem energiat. Täna kohtusin kahe noore naisega, kes õpivad Crystal e-College’is ja tahavad saada HTML/CSS kuningannadeks, mis tähendab, et nemad töötavad selle nimel, et omandada selle töö meistritase.

Üks projekt, kus me tegime just rätsepatööna disainist HTML/CSS-i, näitas meile ära, et me peame kasvatama täiesti uued noored arendajad selle töö peale, sest vanemad arendajad peavad seda tööd liiga lihtsaks ja baasteadmiseks. Reaalsus on aga väga teine, sest korralikult HTML/CSS tööd teha mitmete seadmete tarbeks ja kenasti kasutades Bootstrap’i, on hoopis raskem ja aeganõudvam kui arvatakse. Nad pusisid terve õhtu koodiga. Kell 18 tegin teise kliendiga tunnise briifi uue projekti osas ja selle tarbeks oli Nino tulnud kontorisse.

Pärast seda sõitsime kesklinna sööma. Kell 20 läksime lahku ja ma sõitsin sadama lähedale kaile, kus promeneerivad noored teismelised paarid. Valgustus on sellel kail üpris ebaühtlane, mis pakub võimalust teismelistel kuskil pingi peal musitada. Homme samalt kailt stardime varahommikul Jayga Dragon Boatiga merele. Ei oska aimata halba sellest ettevõtmisest, kuigi ilmselt käe- ja kannilihased saavad sellest aerutamisest meeletut vatti. Eks näis. Sõitsin tagasi kontorisse ja lõpetasin Blenditi lehel uuenduste tööd. Jay, Joseph ja Erica olid ka veel kontoris.

Kesköösel läksin magama.

Siis hakkasime harjutama kiirendust täiesti paigalseisust lisades pidevalt käike juurde ja tõstes aerutamise tempot. Ma olin lõpuks märg ja higine ning hingetu. See 45 minutit trenni vee peal oli väga kurnav. Need on kõvad ja hästi treenitud mehed ja naised, kes seda sporti teevad. Siia meeskonda ei võeta ka igat tühikargajat, väga valitakse, sest see on linna prestiiži küsimus, et just Tagbilarani paatkond võidaks. Tänasin meeskonna juhti, et ta võimaldas mulle selle elamuse ja vabandasin enda ees ja taga istunud naisterahvaste ees, sest ma pritsisin neid kohati ja udisin aeruga mõned korrad.

Sõitsime Jay ja Ericaga kesklinna ja sõime tenniseväljaku rõdul hommikusööki, mille nemad olid välja valinud. Jõime kakaod. Nad läksid varsti koju ja mina suundusin tennist mängima. Minu paarismäng oli võrdne ja tore. Sain lõpuks ometi enda servi tööle ja löögid tulid ka enamuses välja. Võitsime vastaseid 8:4. Tänasin, et see klubi on mind nii soojalt vastu võtnud ja lubasin veebruaris võtta ka enda reketi kaasa. Maksin 80PHP ~ 1,5€ mingite majandamiskulude eest. Suurepärane.

Sõitsin tagasi koju. Käisin pesus ja tegin väikese uinaku, sest silmad lihtsalt vajusid arvutiekraani vaadates kinni. Kell 11:00 olin taas äksi täis ja tegin raamatupidamist ja müüki. Meie kontoris oli täna palju inimesi. Lisaks Jayle ja Josephile, olid ka kaks noort naist, kes õpivad HTML-i. Kell üks sõitsin tiirule. Läksin viimast korda massaaži ja jõudsin sinna just täpselt siis, kui hakkas meeletult vihma kallama. Mina aga pääsesin mõnulema ilma, et vihm pähe sajaks.

Pärast massaaži sõitsin Tamperi kohvikusse, kus lugesin Elon Muski elulooraamatut, mille sain meie kontori raamaturiiulilt, kuhu ma ise tõin ka 3 raamatut. Siis võtsin ATMist viimaste kulude jaoks 4000PHP ~ 92€. Kodu poole sõites korjasin pesumajast puhtad pesud ja tossud. Kell 16 tegin tööd edasi. Õues läks pimedaks ja ma pakkisin enda kola kokku kahte seljakotti. Tegelikult on päris kurb lahkuda siit paradiisist, kus ma olen juba harjunud ja saan enam-vähem kõigega ise hakkama.

Aga samas tahan näha ka koduseid. Usun samas ka, et argielu lööb mind esimesel esmaspäeval lagipähe. Kogu see Mirjami koolist kaasa antud ülesannete tegemine kodus tekitab suurt kisa ja riidu. Sest Mirjam tahab pigem mängida ja mitte õppida. Aga eks sellega tegeleme siis, kui see aeg on käes. Tegin ettepaneku sõita viimast õhtut tähistama Hideout toidutänavale. Kampa lõid Jay, Erica ja Joseph. Tegin ettepaneku Josephiga vahetada motikad. Mina sõitsin Yamaha 150cc kubatuurise naked bike’ga ja tema minu Hondaga. Päris huvitav oli uue bikega sõita. Tiksusime seal alates 20:00 kuni 21:30.

Terve India reis avas mitmeti minu silmi nägemaks jälle mingit uut maailma, mille olemasolu ma ainult teadsin, aga ei olnud seni veel lähedalt kogenud.

Päris suur kontrast oli sõita Aurovillest, mis kehastab endas loodushoidu ja off grid’i ehk energia- ja toidusõltumatust, Singapuri, mis on eelkõige linn, milles on tunda raha lõhna. Kohtusin ka seal huvitavate inimestega, kes selles linnas elavad.

Filipiinidel oli seekord kesksel kohal kohtumine uute töötajatega, et rõhutada ettevõtte põhimõtteid ja väärtusi. Veidi sain teha nädalavahetustel reise üksikutele saartele ja käia vaatamas pisikesi ahvikesi. Loomulikult sain snorgeldada ja süüa palju maitsvaid Aasia köögi roogi.

Mõlemal reisil oli minu transpordivahendiks mootorratas, et saaksin minna kuhu tahes ja millal tahes. Ma olen juba päris kindel, et Blenditis olen mina rohkem Boholi saarel reisinud kui keegi teine, sealhulgas kohalikud boholinod. Bohol on ju kõigest 2 Saaremaad, aga distantside läbimine võtab aega, sest saare keskosa on mägine. Kohaliku firma loomine oli üks minu eesmärkidest, mida ma ei suutnud küll saavutada, sest protsess võtab aega 3 kuud. Aga vähemalt sain juristi ja raamatupidaja konsultatsioonides oluliselt targemaks, kuidas firmat luua ja kuidas asju toimetada.

Soovin minna tagasi Filipiinidele tagasi juba veebruaris ja proovin kaasa võtta selleks kuuajaliseks reisiks Mirjami. See nõuab küll Jaanikaga läbirääkimisi ja koduõpet, aga usun, et see oleks talle ülimalt äge elamus kogu eluks. Samuti usun, et see võib isegi talle õpetada rohkem kui sama aeg koolis. Äkki isegi võtan talle eraõpetaja, kes õpetaks inglise keelt. Teenused on ju Filipiinidel tõeliselt odavad. Indiasse tahaks minna tagasi juulis ja Danish juba midagi orgunnib Kashmiris. Ta olevat mulle valmis seadmas 5000 meetri kõrguste teedega maailma raskemat trassi. Põnev.

Rutiinne kodus olemine hakkab mul alles poolest novembrist, sest Aasiast tagasi jõudes sõidame kohe perega puhkusele Maltale ja siis novembri alguses sõidame Jaanikaga Portugali. Äge on olla reisil ja kindlasti on mõnus olla ka kodus. Võib-olla Eesti pikk november ei ole asi, mida ma tegelikult igatsen. Aga Mirjami sünnipäeval ja jõuludel peaks ikka kodus olema.

Loodan, et päeviku lugemine avas veidi uusi paiku ja näitas, mida avatud meeltega reisimine võib endaga kaasa tuua - näha huvitavaid inimesi ja nähtusi, mis muidu on vaataja eest kaetud. Need üksinda reisid Aasiasse on mind kindlasti kujundanud paljuski selleks, kes ma täna olen.