Kell 18:45 jõudsime väravasse, kus oli väga palju indialasi ja vaid mõni üksik eurooplane. Kell 19:30 siirdusime lennukisse. Lennuk oli Airbus A350, kus on ühes reas 9 istet 3 osas. Lennuk oli täiesti välja müüdud ja kõik kohad olid täis. Meie kõrval istus Aishwarya, kes elab Rootsis Göteborgis ja on teel külla vanemate juurde. Tegelikult oligi väga vähe eurooplasi ja peamiselt indialased. Mirjam hakkas õhinaga vaatama laste filmide ja multikate valikut lennuki meelelahutusprogrammis. Mina tegin juttu meie naabriga. Varsti pakuti õhtusööki, kus Mirjam sõi sisuliselt ainult valget riisi. Karrikaste ja juurikamögla jäi kõik puutumata. Hiljem palus ta tõsta kotist alla kotitäis komme. Usun, et ta hakkab vaikselt ikkagi testima muid roogasid peale valge riisi. Mina vaatasin James Bondi uusimat filmi. Lennu pikkus on 6 tundi, mis on veidi lühem kui teistest Euroopa lennujaamadest, sest Finnair saab ühe väheste lennufirmadena lennata risti üle Venemaa. Varsti olid tuled surnud ja Mirjam proovis erinevates poosides tukastada. Meie taga olid kaks väiksemat last, kes vahetevahel puhkesid nutma või asusid jalgadega seljatuge taguma. Mina ei suutnud kordagi magada. Tuleb lihtsalt üks ülipikk päev.

Pühapäev, 20.02.2022

Sõime hommikusöögiks sämpylät ehk võileiba. Mirjami võiku läks kotti ootama paremat hetke. Pimedas hakkasid varsti paistma New Delhi lõpmatuseni ulatuvad tuled. Alustasime maandumist ja rattad saime Indira Gandhi lennuväljale kell 6.13. Jalutasime passikontrolli, kus läks sündmustevaeselt, sest me esitasime täiendava pisikese vormi ja näitasime telefonist e-viisasid. Järgmisel korral peab e-viisa välja trükkima ja ma tegelikult ei teagi, miks ma seda ei teinud. Tegime tualetipausi, kus Mirjam läks naiste vetsu end ületades. Ilmselt kardab võõraid tädisid. Aga selgitasin, et need tädid on kõik sõbralikud. Saime kätte pagasi ja kell 8 olime terminal 3 ees. Veel terminalis sai selgeks, et Airteli putkast ei saa me vajalikku 4G SIM-kaarti, sest seda peab 10 tunni pärast valideerima SMS-iga samast osariigist. Seega SIM-kaardi sebime Goas. ATM-st õnnestus mul võtta 10 000INR ~ 118€. Hoiatasin Mirjamit, et nüüd hakkavad meid ründama taksomaaklerid ja taksojuhid. Terminal 2-e sõitmise eest küsiti 500 INR ~ 6€. Aga ma hakkasin mõtlema, et äkki pigem uuriks shuttle bussi varianti. Taksojuhte aga kogunes üha rohkem meie ümber ja nad muutusid aktiivsemaks ning Mirjam puhkes lõpuks hirmust nutma. Jalutasime ära taksojuhtide haardest busside infoputkani, kus selgus, et teise terminali on vaid 10 minutit jalutamist. Väga lahe. Vanasti pidi sõitma taksoga ümber kvartali, et teise terminali pääseda. Nüüd on aga tehtud väga hea jalgtee, mida mööda oli lausa lust Delhi varahommikul jalutada. Õhk on muidugi endiselt munane ja väävline nagu selle saastunud suurlinna hingeõhk on ikka olnud. Veidi oli isegi jahe ja Mirjam pani enda jahedad käed mulle särgi alla sooja.

Jõudsime terminali ja tegime check-ini ning astusime turvakontrolli sappa. Turvad leidsid Mirjami pinalist käärid ja need tuli ära anda. Mirjam hakkas töinama, et ema saab nüüd kurjaks jne. Istusime enda kodinatega turvakontrolli lähedale pingile ja ma lohutasin nutvat last. Järsku tuli üks mees meie juurde ja selgitas, et temaltki kord konfiskeeriti pojale ostetud kink. Olevat olnud mingi terav osa sellel lelul. Varsti oli jälle kõik korras ja suundusime toidutänavale, kus otsisime nuudleid, mis Mirjamile sobiksid. Aga kõik nuudlid olid segatud sibula ning piprakaunade ja paprikatega. Lootusetu oli ka seda eraldi tellida.

Õnneks oli olemas PizzaHut, kus tellisime pisikese kana pizza, mis maksis 429INR ~ 5€. Aga selleski olid Indiapärased lisandid nagu paneeri juust ja veidi rohkem musta pipart. Lõpuks sõi ta sellest pizzast pool nii, et mingid ribalad kana aeti taldriku servale. Vaatlesime inimesi enda ümber. Mitmetel naistel olid põhjalikud hennamaalingud kätel ja jalgadel. Samuti oli naistel palju käevõrusid. Eurooplasi oli vaid mõni üksik. Mirjam jätkas raamatu lugemist. Raamatupoest ostsime Mirjamile raamatu Naisha lennujaamas, mis on lihtne inglise keele õppimine kohalikele. Mirjamile peaksid need tekstid olema jõukohased. Suundusime väravasse 21. Mirjam oli väga väsinud ja keeras minu sülle magama.

Kell 10:20 algas pardale minek ja siis selgus, et meie pagasiga on mingi jama ja me peame minema hoopis värav 25 seda lahendama. Kablutasime väravasse 25 ja sealsest lauast öeldi lihtsalt, et nemad ei ole IndiGo ja kogu lugu. Jooksime tagasi väravasse 21 ja ütlesime, et saadetud väravas on saamatud töötajad ja saatku meie pagas siis järgi. Aga ei. Meile anti kaasa üks raadiosaatjaga mees, kes kappas uuesti treppidest üles ja alla värav 25 juurde. Nüüd aga selgus, et kuskil ukse taga on meie kohver, mida on vaja minu juuresolekul avada. Laiguline mees oli resoluutne, et ainult üks inimene tohib olla korraga selles turvakontrolli ruumis. Aga ma ei tahtnud jätta Mirjamit üksinda ukse taha. Laiguline ägestus ja viskas meid toast välja. Meid saatnud asjapulk sebis nüüd Mirjamile seltsiks enda kolleegi, kes oligi paar minutit Mirjamiga ukse taga kuniks mina leidsin Mirjami kohvrist akupanga, mis visati kohe vastavasse konfiskeeritud akupankade kasti. Mirjam oli taas nukker, et talt niimoodi asju ükshaaval ära võetakse. Jooksime tagasi väravasse 21 ja seekord lasti meid bussile ning varsti lennukile.

IndiGo on sisuliselt India RyanAir, kus tihti kõik maksab täiendavalt ja pingid on kitsamad. Saime viimaste hulgas lennukile. Kell 11 tõusime õhku. AirBus A321 oli viimse kohani inimesi täis topitud. Mirjam mängis iPadis mänge ja mina kirjutasin päevikut. Meil on juba praegu olnud suhteliselt palju seiklusi või pigem sekeldusi, mida olen sunnitud olnud võtma rahulikult. Ega siin vihastamine ei lihtsustaks. On nagu on. Lennuk maandus Goa pisikesel lennuväljal kell 13:30. Mingit passi- või turvakontrolli ei olnud. Saime pagasilindilt oma seljakoti ja punase kohvri ning suundusime terminali saabuvate lendude halli. Siit ei õnnestunud ka SIM-kaarti osta, sest ühtegi vastavat putkat ei jäänud silma. Leppisime ühe taksojuhiga hinna kokku 1250 INR ~ 15€ ja jalutasime lennujaama territooriumi väravate taha. Õnneks olid meie kotid kärul ja me ei pidanud rassima. Õhusooja on juba vägevalt ja soe õhk mõjub ergastavalt. Sõitsime pikki rannajoont lõuna poole ligi 45 minutit.

Jalutasime hotelli väravast tänavale ja veidi edasi suurema poe ette. Siinkandis ei ole kõnniteid ja kõndides peab kogu aeg arvestama, et sa vaataksid pidevalt selja taha, et aegsasti tee äärde tõmbuda. Lisaks on liiklus nagu Inglismaal ehk pahempidi. Toidupoes selgitasime välja, et saame osta kõikvajaliku kraami hommikusöökideks. Aga plaanime shopata alles tagasi tulles. Püüdsime tänavalt ühe kollase-musta värvi tuk-tuki ja sõitsime lähimasse linna nimega Margao.

Õhtul käisime pesus ja vaatasime Bolliwoody filme, kus me ise dubleerisime hindikeelsele jutule peale eestikeelseid tekste, mis meie arvates sobisid pildiga kokku suurepäraselt. See oli väga naljakas. Kohati on Bollywoodi filmides emotsioonide ja kaklusstseenide ülemängimine, mis on väga mitteusutav. Magama läksime südaööl. Me ööseks ei jäta konditsioneeri, mis muidu päeval müristades toodab külma, huugama ja lülitame laes pöörlema propelleri, mis lihtsalt keerutab õhku. Ainuke jama on see, et külm asendub öö jooksul soojema välisõhuga, mis pressib mitmest akna prigust tuppa.

Teisipäev, 22.02.2022

Ärkasime kell 10 ja aeglaselt sättisime end sööma. Mirjam sõi esmalt piimaga krõbinaid ja hiljem veel makarone juustuga. Hiljem selgus, et ostetud juust ikka ei sobi ja ma sõin selle parmesani juustu ise päeval ära. Endale praadisin mune panniga, millel oli suhteliselt kumer põhi. Veidi maadlesin gaasipliidiga, aga siis sain süsteemile pihta, kuidas pliit töötab.

Samuti sõin draakonivilja, mis oli väga mahlane ja mahedalt magus. Mirjam proovis seda puuvilja keeleotsaga ja tunnistas selle söögikõlbmatuks. Kui kõht oli täis, siis jalutasime keskpäeval üle kuuma liiva randa. Mirjam hullas lainetes ja mina istusin mõnusalt kohvikus varjus. Tegin tööd ja kirjutasin. Olime rannas ligi 2 tundi. Ma tellisin masala teed.

Mirjam tegi mitmed fotod telefoniga nii loojangust kui ka iseendast. Läksime koju ja pesime ning sisuliselt teistpidi kohe uuesti välja. Jalutasime külatänavatele shoppama. Ühes riidepoes, kus meid aitas Fayaz, ostsime Mirjami bestikatele sõpradele kapuutsiga lühikeste varrukatega särgid. Kulu kokku oli 800INR ~ 9€. Fayaz rääkis sellest, et 2 aastat on olnud ärile väga keeruline, sest reisipiirangud ja lockdown on sisuliselt lõpetanud igasuguse turistide voo. Et alles nüüd on vaikselt olukord paranema hakanud. Tänasime ja jalutasime edasi turule, kus ostsin pisikesi banaane, ühe papaia, sibulat ja tomatit. Kalalettide ja eriti krevettide ees pööritas Mirjam eriti silmi. Ma ilmselt üheks õhtusöögiks ikka tellin mingid ookeanist püütud elukad. Sõitsime 1€ eest tuk-tukiga hotelli väravasse. Pesime ja vaatasime taas filme. Läksime magama kell 22.

Kolmapäev, 23.02.2022

Ärkasime seekord oluliselt varem - kell 8. Tegime ja sõime hommikusööki. Samal ajal Mirjam vaatas hindikeelset multikat. Koolipäeva hommikul oleks see ka Eestis nii. Väljas kostis lisaks vareste kraaksatustele troopilisi linnuhääli ja kotka uikuvat heli. Elu kihab. Jalutasime randa ja otsekohe lainetesse. Päike ei olnud veel kõrvetavalt kuum. Istusin lavatsile rannaliival, mille all redutas kuuma päikese eest pugenud 2 koera. Päikesevari kattis enamuse keha, ainult jalgadele lasin päikesel särada. Mirjam oli pikalt lainete ja veepiiril. Tal oli seal mingi mäng. Tellisin ühe tee. Baaris rääkisin baari omaniku Joaquim'iga, kes on olnud aastaid Disney kruiisilaeval baarmen. Samuti on ta palju reisinud ja isegi pulmad pidas hoopis Pulas Horvaatias.

Varsti liitus meiega artisti välimusega Raul, kes oli kiilakas juuksur ja kellel olid isegi ripsmed värvitud. Tema isa Mario Miranda https://en.wikipedia.org/wiki/Mario_Miranda oli sisuliselt India enda Walt Disney, kes on armastatud kunstnik ja karikaturist. Ta isa suri 2011 aastal. Väga põnevad ja avatud inimesed. Jällegi on nendel meestel olnud võimalus reisida ja näha laiemat maailma. Keskpäeval jalutasime tuppa, pesime ja alustasime päevase õppesessiooniga. Kell 13 tegi Mirjam ühe tunni õpetaja Rutiga, kellega ta teeb tavaliselt 1:1-le eesti keelt või matemaatikat paar korda nädalas.

Neljapäev, 24.02.2022

Ärkasime kell 8:30. Täna on Eesti sünnipäev ja vanust on kogunenud vahelduva eduga 104 aastat. Praadisin ära viimased munad ja Mirjam sõi piimaga krõbinaid. Kell 9 läksime ujuma. Lained olid märgatavalt väiksemad, aga rannas lehvis ikka punalipp. Äkki vetelpäästjad lihtsalt ei viitsi lippe vahetada? Olime vees pool tundi ja jalutasime tagasi tuppa. Pesime ja toimetasime. Mirjam luges Käru-Kaarli lugu edasi ja tegi viimaseid koolitükke. Mina tegin ühe ühiku tööd. Kell 12 sättisime end minekule. Jalutasime külatänavat pidi ühe kohvikuni, kust ostsime karbiga brownie kooke. Teises kohvikus hõikas minu nime eile kohatud Nicole, kes oli einestamas ilmselt veel hommikusööki. Jalutasime suuremale ristmikule, kus üritasime rajalt maha võtta mõne tuk-tuki. Aga paarkümmend minutit ei tulnud ühtegi, ilmselt pidasid kõik lõunat. Siis lõpuks õnnestus üks kolmerattaline kast siiski leida ja sõitsime veidi maad põhja poole. Lõpuks jõudsime Rahini (@studiopaddyfields) kunstistuudiosse pool tundi hiljem kui olime algselt kokku leppinud.

Ta oli eelmisel aastal koguni teinud nii, et igal päeval joonistas ta pildi kaustikusse ja pildistas selle Instagrammi. Iga päev, terve aasta! Ta oli enne arvutiga kujundaja, aga enam ei taha digitaalseid kujundusi teha ja tahab luua päris värvidega ja päris paberile. Me ostsime ühe kassiga pildi. Uurisin, et kas ta on õnnelik, et saab kahe lapse kõrvalt kunstnikuelu nautida. Ta ütles, et on väga ja on tänulik, et ta mees Boris on Little Tigeris hommikust saadik. Hiljem nägime seda Borist. Ta valvas lapsi nii, et ta pani kaabu silmadele ja viskas selili sohvale ning norises magada. Vaatasin, et Mirjamile väga meeldis kogu nähtu, aga eriti meeldis talle mäng “leia viis erinevust”. Nimelt oli tihti kaustikus oleval pildil ja suurel pildil mõned erinevused. Näiteks kalad olid teistmoodi või naise käes olev mobiil oli asendunud suurel pildil kalaga. Brownie’dega läks nii, et need ta unustas lauale ja siis otsustas ta neid mitte viia koju, kus nendest ei jääks isegi puru järgi, vaid pani stuudio külmkappi, kus mõnel teisel päeval kolleegidega maiustada. Meil oli igati äge kogemus, kus puudus igasugune sund osta midagi. Saime rääkida kunstist ja elust kunstnikuna. Ta on õppinud kunsti muuhulgas Londonis ja New Yorkis. Lõpuks selgus, et ta sõidutab meid tagasi, sest siis taksot tellida ei ole võimalik. Uberi ja Ola äpid siin ei tööta ning tuk-tuke ei ole mõtet otsima minna. Tänasime ja olimegi varsti hotellis.

Mirjam sai vaevu astuda hotelli väravast sisse, kui kummardas ja oksendas. Kuumus ja jukerdamine tõmbas maos käima vastupidise liikluse. Mirjam tahenes veidi teki all jahedas toas ja varsti liikusime randa. Meil olid kõrged ootused, et eilsed lapsed tulevad taas Little Tigerisse ja randa mängima. Aga seekord tulid neil ette vist teised plaanid. Olid hoopis teised lapsed, kellega Mirjam ei leidnud ühist mängimise soont. Aga alguses läksime hoopis merre hullama ja meiega liitus juba esimesel õhtul tuttavaks saanud surfikoer Bumba, kelle perenaist ei olnud kuskil näha. Koer tuli vist omapäi randa möllama. See koer oli tõesti äge üle lainete hüppaja ja hea ujuja. Mirjam ujus temaga veel paar korda. Mina osalesin varsti ühel koosolekul üle interneti. Tellisin Mirjamile pasta carbonara, samuti sõime naani ja endale tellisin teed ja värsket mahla. Ragini jõudis ka randa ja liitus oma mehe Borisi ja lastega. Mirjam korjas pisikesi merekarpe kunstniku kaartidele.

Minuga tuli rääkima Belgiast pärit paar, kes on Goas elanud juba 20 aastat. Gafa oli 90ndate lõpus teinud Belgia suurima moetoodete e-kaubamaja. Greit oli teinud pikalt modellitööd. Gafa on ka võrdlemisi tuntud moekunstnik, kuigi ta möönis, et tal on küll kuulsam nimi, aga Greit on tegelikult temast palju parem kunstnik. Lobisesime pikalt. Nägin taas Rauli, Jaoqim'i ja veidi hiljem veest tilkuvat Koni. Koni oli just lõpetanud fitness grupi trenni ja palus minul ja Mirjamil liituda nende lauda. Tellisin Mirjamile jäätist. Minu kõrval istus kõhetu ja ilma igasuguse rasvata ultramaratooner ja triatleet. Lauas oli veel üks treenerist naine Brasiiliast ja veel üks Kanadast. Ülejäänud spordist väsinud inimesed olid Indiast.

Mirjam käis rannas tegemas suure objektiiviga pilte ja näitas tehtud pilte inimestele, kelles ta parasjagu oli leidnud midagi huvitavat. Eks see vaatepilt, kus blond tüdruk suure toruga teeb rannas pilte, on juba erakordne ja imestust tekitav. Mitmel korral tekkisid tal modellidega vestlused, mille sisu jääbki teadmata, sest Mirjam alles õpib inglise keelt. Koni ise oli suur plähmerdis ja rääkis vahetpidamata ning liikus lauast lauda. Kõikjal tundusid olema tema tuttavad. Pakkusime Kalevi valget šokolaadi mustikatega. Üks mees Mumbaist ütles, et see on esimene valge šokolaad, mis on talle maitsenud ja ta tahaks hakata seda tellima enda poodi. Tegelikult olen nõus. Tihti on valge šokolaad liiga rasvane ja lääge. Päike oli taas erakordselt loojunud ja varsti oli pime.

Korraga läksid kõik kodudesse või hotellidesse ning meiegi hakkasime liikuma. Aga esmalt tegime Mirjamiga traditsioonilise õhtuse jalutamise. Nimelt oleme reisidel õhtuti, kui Jaanika võtab hotellis nägu maha ja sätib magama, Mirjamiga sarnaselt käinud kahekesi linnades jalutamas. Õhtuti muutub ju linnaelu müstilisemaks ja melu valgub tänavakohvikutesse. Meie tänav oli seekord rannariba. Tegime kõne Jaanikale ja soovisime head iseseisvuspäeva. Ta oli just Jõelähtmes vanaisa-vanaema juures kiluleiba söömas. Jalutasime koju, käisime pesus ja sättisime magama. Õhtul tuli veel korra draama sellest, et ma keelasin Mirjamil teha Snapchati kontot, sest ta ei ole veel 12 aastane ja see hakkab dikteerima veel rohkem tema ärritusi täis elu. Lõpuks ta selle ikkagi sai mingitel ähmastel tingimustel. Läksime magama.

Reede, 25.02.2022

Ärkasime kell 8 ja seadsime varsti suuna kohvikusse meie küla tänava ääres. Jalutades nägime varju all aheliku otsas lösutavaid teravate sarvedega pulle. Nende peal jalutasid mustad varesed, kes nokkisid suurte loomade naha peal kärbseid. Tuleb välja, et need pullid on võitlusloomad. Selline meelelahutus ja võidu peale panustamine on Indias legaalne. Väga vastuoluline tegelikult, eriti arvestades, et lehmad on siin maal pühad. Aga varesed ratsutasid ka sigade seljas, kes sabaga suih-sauh vehkides jooksid majade vahel. Mõnel emisel olid pisikesed põrsad järel jooksmas. Tellisime kohvikus singi-juustu pannkoogi ja omleti. Nautisime viimast hommikut päikselises Goas. Maksime 430INR ~ 5€. Jalutasime tagasi hotelli ja sisuliselt kohe randa ujuma. Lained olid mõnusalt suured ja mul õnnestus teha kandvatel vahustel lainetel body-surfingut. Rannas olime ligi pool tundi. Tegime viimased pesemised ja pakkisime kotid kokku. Peremees Sam saatis sõnumi, et check out peaks toimuma kell 11. Ma olin ise sättinud väljakolimise tähtajaks keskpäeva nagu tavaliselt. Aga selle Samiga ma ei viitsi vaielda ja äkki oli see ka kuskil kirjas. Aga me olime graafikus. Viisime suure seljakoti ja kohvri ning uksevõtme väravamajja. Jalutasime Cinnamoni kohvikusse, kus tellisin korralikku kohvi ja Mirjam sai maasika piimakokteili ning Nutellaga vahvlid.

Lisaks õnnestus meil samasse kohvikusse tellida takso kella 13ks. Mõnnatasime ja vaatasime, kuidas üks suurem kohalik teismeliste kamp kõrvallauas sõi samuti vahvleid. Mirjam luges raamatut ja mina kirjutasin päevikut. Tasusime arve 690INR ~ 7€ ja istusime taksosse. Korjasime veel Costas Montage väravamajast oma suuremad kotid ja jätkasime teed lennujaama. Hind oli 1400INR ~ 17€. Sõitsime läbi pisikeste külade. Toyota Innova, mis on üks levinumaid pikamaataksosid Indias ja on sisuliselt väikebuss Avensis Verso, kiirendas ja siis jälle pidurdas iga lamava politseiku ees. Alguses ennustasime, et Mirjam hakkab ruttu oksele ja Nutellaga vahvel tuleb kõik välja. Aga varsti ta harjus sõidustiiliga ja ilmselt külm konditsioneeritud õhk aitas ka omajagu. Kell 13:45 olime lennujaamas. Tänasime ja ladusime kotid autost kärule. IndiGo check-inis suundusime otseteed prioriteetsete letti, kus palusin Mirjamile viidates teha erandi. Teenindaja ütles, et sellise privileegi hind on 450INR ~ 5€ iga sisse checkitav kott. Aga siis tegi kandva pausi, kõigutas paar korda pead vasakule ja paremale ning ütles okei. Pagas oli meil veidi üllatavalt balansist väljas, aga kokku kaalus täpselt 30kg.

Jätsime kotid sinnapaika ja loodame neid näha juba Bhopalis. Tänasime ja liikusime läbi turvakontrolli. Varsti avastasin, et naised peaksid hoopis teises järjekorras seisma ja varsti üritati mulle ka seda selgitada. Ma lihtsalt ütlesin, et liiga hilja. Taas vangutati pead ja mees piiksutas miiniotsijaga Mirjami keha üle. Polnud suurt probleemi. Eks see pea vangutamine on sama mitmekesise tähendusega nagu soome keeles “noniin”. Tähendab absoluutselt kõike. Seekord ei konfiskeeritud meilt midagi ära. Istusime väravasse G ja ootasime väljalendu Mumbaisse. Telekast näitas pidevalt kaadreid Ukraina sõjast. Putin ikkagi ründas eile Ukrainat ja ajaloospiraal teeb enda kordusi nagu Hitler Austria, Tšehhoslovakkia ja Poolaga. Ühesugused kiusajad paksud istumajäänud poisid mõlemad. Enne pardale minekut käis Mirjam tualetis ja ma ostsin kohvi, pudeli vett ja samosad. Mirjam natukese proovis seda kolmnurkse või püramiidikujulist pirukat. Fritüüritud kest oli ok, aga vürtsine juurviljatäidis ei sobinud talle üldse. Jalutasime väravast läbi ja pärast võrdlemisi pikka kõmpimist jõudsime lennukisse.

Teisel pool ristmikku oli foodpark ehk laudade ja toolidega ala, kus sai tellida erinevatest putkadest erinevat tänavatoitu. Mirjamile suutsin eritellida pizza, kuhu palusin peale soola lisada mitte ühtegi maitseainet. Sisuliselt oli see paneeri ja tavalise juustu pizza. Mina võtsin teisest putkast suure keraamilise savikruusiga masala teed. Hinnad on siin linnas odavad võrreldes Goa või Kodaikanaliga. Danish naljatas, et ta on ära unustanud, kui odav siin on. Tarvitseb vaid anda 100 ruupiat (~1€) ja sa saad veel tagasi vahetusraha. Samas, kui Kodaikanalis ei saa sama raha eest sisuliselt midagi. Mirjami pizza maksis 167INR ~1,5€. Panin lauale ka Kalevi šokolaadi, mida jagasime veel ka kahe võõra kutiga, kes kõrvallauast meiega liitusid.

Mirjam pani tähele, et Danish on väga mõttes ja kuidagi eemal ja uje. Eks ta mõtleb, et mis lollusega ta nüüd hakkama on saamas, et abiellub. Danishil tekkis mõte, et äkki me läheks koos tema ja Saleenaga Satpura tiigrireservaati. Aga sinna peab minema juba eelmisel ööl majutuma, et varahommikul džiibiga safarile minna ja loota, et näeme kuskil võsas mõnda kollase-musta triibulist tagumikku. Plaanime seda vähemalt. Kell 23 liikusime tagasi hotelli. Sunny andis mulle ühe SIM-kaardi, kuhu ta laadis peale 2GB internetti päevas. See maksis 300INR ~3,5€. Lasime Danishil ja Sunnyl koju sõita. Veidi pakkisime asju lahti. Riidekapis ei olnud ühtegi riidepuud. Tuleb ilmselt respast homme küsida. Mirjam vaatas telekast multikat. Helistasime Jaanikale ja näitasime talle meie uut elamist. Lendude vahetamine varasemaks ilmselt ei ole võimalik, sest vahetuseks pakub Finnair ainult business class pileteid. Südaöösel läksime magama.

Silla alt läbi minnes seirasid meid 3-4 lapskerjajat. Me lihtsalt ignosime neid. Päikese käes on hirmus palav. Jalutasime tagasi hotelli juurde, kus lapsed ikka mängisid mitmete Mirjami kingitud loomadega. Toas vahetasime riided pulmapeo riiete vastu. Kell 15:15 tulime hotelli lobbysse ja ootasime Danishi organiseeritud autot. Tegime lühikese videokõne Jaanikale ja jutu keskmes oli Mirjami soeng. Mirjam leidis, et see ei olnud päris oodatud lahendus. Jaanika oli kutsunud sõbranna Kersti külla ja seetõttu me pikalt ei lobisenud. Aga seda autot ei tulnudki. Proovisin tellida Uberit, aga sellel äpil oli midagi isiklikku minu pangakaartide vastu ja sularaha võimalust ka ei pakutud. Jalutasime suure tee äärde ja saime 60INR-ga ~alla euro 4km kaugusele Taj Ul Masajaid mošeesse. Jalutasime väravasse, kus jätsime kingad ja Mirjam sai ümber piha sääri katva riide. Keerasin selle kanga talle ümber piha. Ta ei saanud nii väga kiiresti liikuda.

Sõitsime Sunnyga tagasi hotelli juurde, kus me läksime varem maha, et võtta ATM-st 10000INRi ~ 120€ ja minna taas toiduparki sööma. Mirjam tellis nüüd burgeri, kuid ei söönud ometi sellest eriti midagi, sest talle ei sobinud selles olev kaste. Ma tellisin ainult teed, sest varsti saab pulmapeol meeletult süüa. Jalutasime läbi viaduktialuse kerjavate ja kisavate laste tsooni ning jõudsime hotelli juurde, kus nägime taas rõõmsaid lapsi. Mõned ikka mängisid kingitud loomadega. Läksime tuppa ja korrastasime ennast peoks. Puhkasime paar tundi, Mirjam peamiselt mängis iPadis või vaatas telekat ja mina lobisesin koridori laua ümber teiste Danishi sõpradega. Kell 20 alustasime lühikest sõitu pruudi pere vastuvõtule. Four Season Lawn ongi pulmadele ja suurtele vabaõhuvastuvõttudele orienteeritud keskus. Tundus, et sarnaseid suuri peoalasid on siin mitmeid ja me leidsime ilma suurema vaevata Danishi ja Saleena peo värava.

Me suundusime taas sööma. Mirjam kooris valged sukapüksid ja rihmadega kingad jalast ning kihutas teiste tüdrukutega mängima peitust. Kokku oli tüdrkuid 6-7, kes jooksid koos Mirjamiga kuni keskööni. Kuna see ei ole hindude pulm, siis siin ei tantsita ja ei jooda alkoholi. Tegelikult oli olemas baar, kus baarmenid segasid mittealkohoolseid limpse. Mulle toodi sinine limps, mis oli korraga soolane, magus ja laimine, aga eelkõige sinine. Rääkisin pikemalt pruudi isaga, kes on kolme tütre isa ja kohalikus haiglas arst. Kesköösel said Danish ja Saleena lõpuks lavalt maha sööma. Selleks oli eraldi kaetud U-kujuline laud, kus pruutpaar istus nii, et näeks kõiki inimesi lauas. Meid paluti istuma vahetult nende vastu. See on kindlasti tähtis positsioon. Lõpuks nägime nüüd pruuti ka lähemalt. Tal oli tükk tegemist, et kõikvõimalike ninakettide ja kõlkuvate suurte rõngaste vahelt midagi suhu pista. Saleena tundub olema väga armas ja vist paras naine Danishile, kes hoiab hipit piisaval määral rööpas. Saleena on keemiaõpetaja ja loodab Kodaikanali erakooli saada samuti õpetaja kohta.

Meile toodi mitmest suunast muudkui veel ja veel toitu. See on üks suur hullumeelne söömine ja varsti lendavad mul nööbid paukudes särgilt lendu. Danish ja Saleena olid väga väsinud. Tuleb veel üle elada ka homne päev. Kell 1 läksime koos Sunnyga, kellest on saanud Mirjamile suur sõber, vaikselt auto suunas liikuma. Ma nägin, kuidas Mirjam ratsutas Sunny seljas ja õpetas talle eestikeelseid sõnu nagu ei, tere, appi jne. Pakkusin, et võin ise sõita tagasi hotelli. Alguses oli veidi harjumatu ja raske jagu saada seljaajju salvestatud koordinatsiooniga. Nimelt ikka kippusin suunatule asemel lülitama sisse hoopis kojamehi. Teine häda oli alguses manuaalkäikude tuvastamisega, sest vasak käsi lihtsalt ei ole harjunud käike vahetama. Aga kokkuvõttes oli siiski lihtne, kuna ma olen harjunud preventatiivselt tuututama ja vaatama 360 kraadi enda ümber. Läksime tuppa. Mirjam sättis magama ja tegi veel kõne emmele.

Mina läksin veel tunniks katusele tiksule, kuhu olid kogunenud Sunny ja teised Danishi sõbrad. Pawan laulis kahte ilusat traditsioonilist ja meloodilist India laulu, millest ühe - Lambi Judai - tellisin mina, sest seda laulu mäletan Dehraduni ajast 2015 aastal. Sunny oli toonud mulle ka paar limpsi, et ma päris kuival ei oleks. Aga muidu olid jookideks Calsbergi õlu eriti suurtes klaaspudelites, Bacardi rumm, mida segati jõhvikamahlaga ja whisky. Seltskonnas oli ka 2 naisterahvast. Tegelikult on hästi tore olla sellisel olengul, kus on rõõmu, laulu ja nalju. Usun, et selleks, et mõista veidigi Indiat ja selle inimesi, ongi kohustuslik osaleda sarnastel pikematel tiksudel. Isegi siis, kui pool juttu on hindi keeles. Siis on võimalik rohkem hoomata indialaste vajadust olla koos sõpradega. Nemad tiksusid kella 4ni, aga mina siirdusin magama kell 2.

Pühapäev, 27.02.2022

Ärkasime kell 10. Mirjam lülitas teleka sisse. Hommikusöök oli seekord serveeritud katusele ümmargusele lauale. Nokkisin midagi ja jõin teed. Viisin Mirjamile tuppa banaani ja saia. Tiksusime lihtsalt niisama kuni pärastlõunani. Sunny oli jäänud meie hotelli ja ei olnud sõitnud tagasi oma koju. Tegelikult oli eilne tiks läinud teistel koguni kella 4-ni ja kõik olid hommikul üsna raske ilmega, sest joodi kõiki jooke pikalt ja segamini. Sunny sai siiski kargu alla ja tuli meie tuppa varsti ettepanekuga minna linna peale.

Jalutasime piki kaldaäärt ja tõdesime, et siin on olemas kõik turistiatraktsioonid. Näiteks sai ratsutada, lasta õhupüssiga õhupalle, laenutada aerupaati või elektriautokest. Aga olid ka kerjajad ja snäkimüüjad. Tegelikult on see turistivärk päris tüütu. Inimesi oli ka murdu ja kohati oli peaaegu võimatu edasi liikuda. Jõime teed ja vaatasime päikeseloojangut. Sunny jalutas tagasi auto juurde ja sõitis meie juurde, aga kuna tee oli umbes, siis võttis see hulga aega. Mirjam tundus nautivat kogu seda õhtust melu.

Sõitsime tagasi hotelli lähedale, kus ma võtsin täiendava 10 000INR ~ 120€. Samuti ostsime ühest poest paberist kingikoti. Sõitsime veidi maad edasi hotelli, kus hakkasime end vaikselt sättima peigmehe pere vastuvõtuks. Peopaik paistab meie hotelli katuselt kenasti kätte ja suitsetajad pidavat seal valvelt, millal tegelikult pidu algab. Kell 20 jalutasime hotelli kõrvalt alla suurele teele ja suundusime Danishi ja Saleena peole. Tuleb välja, et Saleena neiupõlve nimi oli ka Khan, mistõttu ta ei pidanud nime muutma. Hiljem lisas ta, et passi pidi ikkagi ära vahetama, sest väidetavalt lisatakse India passi äia nimi. Pidu oli alles poisike. Tegime tiiru toiduvalikule peale, veidi on erinevusi võrreldes eilse peoga. Dosat ja teed ei pakuta. See pidu oli rohkem casual ja minagi ei pannud lipsu ette ja kandsin teist särki. Mirjam lippas ringi retuusides ja kapuuts-särgiga. Varsti nägi ta enda tuttavaid nägusid ja nad tormasid otsekohe mängima. Mirjamiga suhtlemiseks kasutavad tüdrukud Google Translate äppi.

Nägin Danishi ja me saime nõusse tema täditütre Tanu, kes hakkas hea meelega kohe Mirjamile tegema mehendit ehk eurooplastele rohkem tuntud kui hennatätokat. Tal olid kõik vahendid kotis kaasas. Kogu kunst võttis aega 30-40 minutit. Jätkasin söömist ja lobisemist juba tuttavate inimestega. Mirjam tegi veel hiljem minu suure kaameraga pilti. Varsti pesi Mirjam koos teiste lastega üleliigse henna värvi maha ja kätel tulid esile ilusad mustrid. Taas tegime mitmete laste ja täiskasvanutega koos pilte. See on ikka suur asi, kui pulmas on välismaalased. Seekord puhus päris kõva tuul, mis lennutas kohati laualinu ja pabereid. Aga ühtlasi hakkas Mirjamil külm ja ma tõin talle hotellist dressika. Ta sai siis veel lastega mängida ja kokkuvõttes lahkusime peolt alles kesköösel.

Esmaspäev, 28.02.2022

Ärkasin kell 9 ja vaatasin üle tööasjad. Mirjam ärkas kell 10, kui meie uksele koputati ja uuriti, kas me soovime hommikusööki. Soovisime. Mirjamile sobisid banaanid ja moosisai. Dalanki liitus ka meiega hommikusöögile. Siis selgus, et peame vabastama toa kella 11:30-ks ja et järgmised külalised juba ootavad lobby’s. Lubasime selleks ajaks välja kolida. Siis tuli varsti Sunny ja teatas, et me jääme samasse tuppa ja et Danish olevat juba rääkinud ja kinnitab, et me ei pea kolima. Reaalsus on pigem see, et ta ei saanud kätte respa inimesi ja ta saatis neile sõnumi, et me ei peaks kolima üldse teise tuppa ja saaksime jätkata ööbimist samas ruumis. Samuti saime teada, et ta on teel hotelli poole.

Panime kotid meie korruse halli seina äärde ja koristaja toimetas meie toas. Kell 12 mina kirjutasin päevikut ja Mirjam istus iPadis. Danish saabus varsti ja hakkas majandama, aga varsti sai selgeks, et kogu hotell on välja müüdud peale ühe toa, kus ööbib üks Danishi sõber. Tegime otsuse, et ööbime ülejäänud ööd ikkagi Danishi isa majas. Danish tegi emale kõne ja see sai paika. Aga siis tuli Danishile selgus, et ta peab ühe sõbra kõigepealt viima lennujaama. Tiksusime veel pool tundi ja siis viisime asjad autosse. Jätsime hüvasti Pawaniga, kes läks bussile ja kellega kohtume ilmselt reedel New Delhis. Mina istusin rooli ja sõitsime mööda Upper Lake äärset teed kesklinna.

Läksime taas autosse ja sõitsime Lower Lake järve äärde. Tegime pisikese pausi. Danish pakkus välja, et me jooks Nimbu Sikanji, mis on roheline okset meenutav jook, mis valmistati tänaval ja käsitsi blenderiga toorest mangost, piparmündist ja jääst. Nagu mohito, aga tuntavalt soolane. Mirjam proovis seda jooki vaid keeleotsaga. Jalutasime järveäärses pargis akvadukti juurde, kus kunagi suur vesiratas tõstis järvest vett akvaduktile, mis isevoolselt sealt edasi varustas veega villasid. Danish rääkis, et kolledži ajal käisid nad tihti siin sõpradega istumas.

Sõitsime edasi ja ühe raudteesilla juures rääkis Danish, et paar nädalat tagasi toimus siin südmus, millest sai üle India kõmu-uudis. Nimelt üks tüdruk kõndis raudteesillal ja parajasti tuli rong. Üks mees kõrgemal autode ja jalakäijate silla tasandil märkas tüdrukut ning hüppas raudteele. Ta viskus tüdrukule peale ja hoidis teda kahe relsi vahel maadligi nii, et rong sõitis neist üle ja nad pääsesid vigastusteta. Mees oli hetkega kuulus päästja üle kogu India https://timesofindia.indiatimes.com/city/bhopal/bhopal-braveheart-dives-under-moving-train-to-save-girl-heroism-caught-on-camera/articleshow/89515582.cms. Tegelikult olen ka näinud inimesi kõndimas raudteedel ja samuti elamas linnas raudteede ääres ajutistes osmikutes.

Õhtupäike muutis kõik pildid sumedamaks ja liivakivist detailid muutusid fotodel oranžikaks-punaseks. Jalutasime läbi kloostrivaremete ja liikusime mööda kiviplaatidest laotud treppi mäest alla alumise stuupani. Mirjam mängis Sunnyga ja tal ei paistnud olevad kordagi igav. Nad jalutasid hiljem veel mööda ühte välisperimeetri müüri. Seda UNESCO pühapaika, ja tegelikult laiemat kompleksi on aastasadade jooksul täiustatud. Siin on mõnel templil isegi kreeka sammaste mõjutusi, mis võib koguni olla Aleksander Suure-aegse India koloniseerimise ajast. Hiljem tulid hindu kuningad, kes seda budismi suunda ei tolereerinud. Mõnel kujul on isegi vandalismi jälgi. Jalutasime kuni pimedani.

Siis aga hakkas küpsema teine plaan. Nimelt tuli mõte sõita lähemale, ühe tunni tee kaugusele, Bhimbetka kaljujoonistuste ja -eluasemete parki https://en.wikipedia.org/wiki/Bhimbetka_rock_shelters. Järsku läks sebimiseks ja siis selgus, et minnakse lausa mitme autoga. Nüüd liitus meiega veel kari lapsi ja veel mitmed täiskasvanud, kes kõik olid väga elevil eelseisvast retkest. Maja ees olid lapsed riietunud kenasti nagu läheks teatrisse. Mirjam oli aga retuusides, sest me teadsime, et ees on jalgsi matkamist ja ilmselt ka kaljuronimist. Kaks autot olid Suzuki Maruti Gipsy’d ehk mingi India versioon lahtise katusega pisikesest maasturist Suzuki Jimnyst. Aga minu auto oli hoopis vana ja pisike Suzuki Alto tüüpi Maruti. Hakkasime sõitma linnast välja ja tegime pausi bensiinijaamas, kus kõik alaealised tüdrukud, sh Mirjam, jooksid lahtise katusega autosse ja sealt tuli asemele meie autosse üks kutt. Meie auto sõitis gaasiga. Konditsioneer ei töötanud ja mitmed aknad ei avanenud.

Meie autoraadiost kõlas traditsionaalset mussi, mille peale kutt hakkas kaasa laulma ja puusasid liigutama. Mul hakkas sees keerama ja vahetult enne kohalejõudmist ja enne väikesele teele keeramist, tegime pausi teeäärses sööklas. Tellisin vett. Käisin vetsus, kus enda suureks üllatuseks nägin täiesti soliidset euroopa potti. Kõht oli lahti kõige suuremal viisil. Danishile tuletasin meelde meie ühte reisi Himaalajas, kus Danish, 4500 m kõrgusel ja kõrgmäetõvest vaevatuna, ütles: I can’t trust my fart ehk ma ei saa enda peeru usaldada. See turgutuspeatus oli piisav, et edasi sõita, aga tundsin, et olen nõrk ja isegi käed külmast värisevad. Need ei olnud head märgid. Jõudsime iidsete kaljude, UNESCO maailmapärandi, parklasse.

Loojuma valmistuv päike paistis liivakivikaljudele nii, et need kumasid punakas-roosat tooni. Nägime inimeste kodusid looduslikes koobastes ja talletatud mälestusi koopaseinte joonistustena ligi 30 000 aastat tagasi. Kogu kompleks oli hästi liigendatud ja kaljusid ja koopaid sidus sillutatud kividest tee. Mirjam hakkas varsti näitama, kui osav on ta kaljude ja puude otsas ronimisel. Temaga pidas sammu 12-aastane Eshal, aga väiksemad lapsed ei suutnud ja see tegi loomulikult suurematele palju nalja. Mul olid jõuvarud päris otsakorral, aga vaatamata sellele nautisin ja imetlesin nähtut. Mirjam ja plikad kablutasid koobastes ja teedel ning ronisid puude otsas ja kaljudel. Päike loojus ja me suundusime tagasi parklasse.

Teel tagasi ootasime tõkkepuu taga rongivolaski möödumist, kus Mirjam luges ühe rongi vagunite koguarvuks 52. Asusime tagasiteele ja sõitsime pimedas linna. Ühel hetkel kaotasime teise auto silmist ja jätkasime Google kaardi abil ning jõudsime päris kodu lähedal ummikusse. Parkisime auto ja ostsin avatud letiga, sisuliselt tänavalt, apteegist tablette.

Kolmapäev, 02.03.2022

Ärkasime kell 10. Oli karm öö. Mirjam oksendas teki peale ja hiljem veel paaril korral kasutasime seda tekki oksekausina. Mirjam oli öösel nõrk ja hädine, aga hommikuks olid lood juba paremad. Võtsime tabletti, mida ostsin eile apteegist. Käisime pesus, kus oli ainult külm vesi ja kogu süsteem oli plastämbri ja kopsikuga. Tegelikult ma ei mõista, miks uues majas ikka jahmerdatakse ämbritega ja miks ei ole kõikjal dušše. Aga eks see on pigem India ja eelkõige moslemite eripära. Hiljem Danish selgitas, et ta isa ei võta kedagi teist kuulda ja ehitas lihtsalt vanakooli tubade jaotuse ja san-süsteemiga maja. Nagu elaks siiani maal, kus vesi tuuakse kankudega kaevust või allikast. Danish lisas, et ta ka ei mõista, et miks on vaja teha vetsud ja vannitoad nõnda madalad ja pisikesed. Muud toad on kõrge laega, aga vetsu kohal on mingi panipaik, mis muudab vetsu kõrguseks napilt 2m.

Kogu maja on nüüd palju tühjem, sest enamus sugulasi on nüüd pöördunud tagasi kodudesse. Aga siingi majas hõigatakse inimesi läbi mitme korruse. Maja keskel on trepikoda ja see võimaldab selliselt kommunikeerida. Tänaval hõigatakse ka. Nimelt seal alatasa keegi hõikab midagi ja pakub midagi müügiks. Näiteks võidakse niimoodi pakkuda mune, piima, saia ja kala. Need hõiked on suure harjutamisega saanud spetsiifilise kõla. Meil oli rahulik hommik, pidime taastuma. Danish tuli meie tuppa uurima, kuidas meil on. Ta tõi Mirjamile koogi ja kaks kõrrejoogi pakki, mille Sunny eile tõi. Sunny jõudis siis, kui me juba magasime. Need joogid olid hirmsa masala maitsega võipiimad. Need olid tõesti rõlged isegi minule. Aga kook oli hea ja Mirjam sõigi peamiselt seda kooki ja paar banaani. Ma palusin uuesti läpakat, et paar tundi teha tööd. Mirjam mängis veidi ühe viieaastase tüdrukuga ja iPadis enda mänge. Danishi ema tõi puuvilju ja teed. Jalutasime majade keskele rajatud parki.

Tuli mõte sõita vanalinna ja alustada tuuri kunagisest kuninganna paleest Gauhar Mahalist, kus seekord olid end sisse seadmas käsitöökaupmehed üle kogu riigi. Aga kõigepealt pidime end sättima minekule ja tooma juurde teise ratta. Sõitsin Danishiga paar kvartalit edasi, kus tema Bajaj Avenger oli just hoolduses. Pärast väikest ootamist tegime nii, et Danish sõitis Avangeriga, mis on sisuliselt nagu väike chopper Kawasaki Vulcan, ja mina sõitsin ülejäänud õhtu Honda CBR-ga, mis on 250cm3 linnabike.

Danishi maja ees selgus, et meiega kaasa tuleb ka Saleena, kes oli väga stiilselt musta riietatud ja kandis kõrgeid kontsakingi. Saleena pidi muuseas küsima luba Danishi isalt ja emalt, kas ta võib meiega koos kodust välja minna. Sellised on kombed. Tegime nii, et Danishi ja Saleena vahel istus turvaliselt Mirjam. Eks ema saab sellest teada alles seda sama päevikut lugedes. Mirjam arvas, et motikaga sõit India linnatänavatel ei olnud kokkuvõttes väga hull. Kuigi alguses oli ikka hirmus, kui kümned motikat ja autod kaootiliselt sinu ümber tuututades siiberdavad. Jõudsime Upper Lake äärde palee parklasse.

Ühel hetkel võttis Saleena kontsakingad jalast ja jätkas teekonda paljajalu. Varsti ostis ta ühe euro eest plätud, et jalutada ilma pahkluud väänamata. Pidasin seda väga heaks märgiks. Mõelda vaid, kuidas mõni naine oleks sae käima tõmmanud, et teda ei ole ette hoiatatud sellisest pikemast rännakust. Ega Danish tegelikult ju enamasti ei mõtlegi, vähemalt mitte ette. Jõudsime ehete maailma, kus uurisime paarist letist sädelevaid ehteid. Mirjam valis endale südamega sõrmuse, kõrvaripatsid ja kaelakee. Kokku maksis ehted 400INR ~5€. Jalutasime ümber vana mošee ja mööda kitsaid tänavaid. Sõime snäkke ja jõime värskelt pressitud apelsinimahla. Lõpuks võtsime elektrituk-tuki ja sõitsime elust kihavatel tänavatel tagasi parklasse. Istusime motikatele ja sõitsime läbi pimeda Bhopali tagasi koju. Mirjam koguni tukastas motika sadulas. Tore oli Saleena ja Danishiga väljas käia. Perenaine oli meile ette valmistanud mahlased papaiad. Olime voodis, kirjutasime ja mängisime iPadiga.. Enne südaööd läksime magama.

Neljapäev, 03.03.2022

Ärkasime jälle kell 10. Mirjam mängis mingit metsikut tiigrit, kes tegi kurja häält ja küünistas. Käisin pesus ja pesin külma veega juukseid. Tubades lendavad varblased, kes on kohati päris julged. Keksisid päris lähedale ja uurisid, kas on midagi süüa. Liikusime korrus allapoole, kus me proovisime kuidagi umbkeelsete sugulastega juttu teha. Danishi ema tõi teed. Mirjam sõi banaani ja ma sõin huvitavat idustatud pähklite komplekti, mis on kindlasti väga tervistav. Lõunaks valmistas pruut mulle juustuga omletti koos röstsaiaga. Danishi ema kutsus Mirjami maja ette. Mirjam sai valida suurest käsitsi lükatavast kärust, mida lükkavad mehed, kes hommikuti tänaval hõikavad, midagi värsket. Ta valis kõigist köögiviljadest herned. Tegin tööd Vijay läpakaga ja ajasin temaga juttu. Tuleb välja, et ta töötab Michelinis ja on palju Euroopas reisinud. Rõdult nägin naabritüdrukut, 12 aastast Eshal'it, kes on ka Danishi sugulane ja kellega Mirjam tutvus juba pulmas ning kes mängis eelnevatel päevadel selles Danishi majas ja ronis eile kaljudel. Plaanisime õhtuks kohtumise.

Saleena valmistas Mirjamile eritellimusena penneid ja valge juustu kastme. Teised sõid pennesid koos kõikide maitseainete ja rohelisega. Varsti läksid lapsed maja katusele jalkat mängima. Õigupoolest oli nii, et tüdrukud mängisid katusel ja väiksemad poisid mängisid maja seina ja müüri vahel. Tegin õdedest pildi. Saleena õed on vastavalt 4 ja 10 aastat nooremad, seega praegu on Saleena 23 ja teised vastavalt 19 ja 13. Tegime õhtuks uue plaani minna koos restorani.

Kell 17 sõitsime taas motikatega, seekord kolmekesi, kesklinna ja tegelikult samasse kohta suure järve äärde, kus me pühapäeval Sunnyga käisime. Ühel ristmikul punnitasid kohalikud naised motika tagaistmel silmi nähes Danishi tagaistmel blondi lehvivate kiharatega tüdrukut. Endiselt ei ole kohanud nädala jooksul ühtegi välismaalast. Jõudsime järve äärde ja parkisime rattad putka kõrvale, kus Sunny ja teised juba ootasid meid. Jõime ühekordsetest savitopsidest masala teed. Veidi oli tunda tees saviosakesi. Ilmselt olid need topsid lihtsalt nii värsked. Minu teada neid topse üldse ei küpsetata või siis pistetakse vaid korraks ahju, mistõttu nad veega kokkupuutel muutuvad prügikastis uuesti saviks.

Päike valmistus loojuma ja me jalutasime mööda järveäärset promenaadi. Dalanki märkas puu okstes punase nokaga imeilusat jäälindu, kes on Eesti liigikaaslasest oluliselt suurem. Saime seda lindu jälgida väga lähedalt, äkki 2 meetri kauguselt. Pärast veel paari uudishimuliku vaataja lisandumist lendas pärlmuttersinise seljaga lind kaugemale ühele ankrus seisvale paadile. Tegime pilte nagu kõik teised promenaadil jalutajad. Mirjamile anti üle Sunny ja teiste poolt valitud kõrvarõngad ja kaelakee. Dalanki, kellega me oleme alates pulmast palju aega veetnud, pidi minema rongile, et sõita Haridwari ja sealt omakorda Rishikeshi. Mõlemad linnad on Gangese ülemjooksul ja mulle tuttavad paigad aastast 2015. Ta peab seal Dosteli majutust ja kohvikut ning omakorda nädala pärast sõidab ta sealt koju ida poole. Danishi hostel ehk Dostel on saanud esimesed filiaalid. Jätsime hüvasti Sunny tüdruksõbraga ja tema õega. Nad sõitsid minema.

Lisaks tellisime tikka kana ja veel mingis võikastmes veel kana. Aga samuti naani. Mirjam ei söönud midagi, sest tal olevat kõht veel täis. Mul on tegelikult nii siiber ees sellest, et ma pean manguma last, et ta midagi sööks. Nüüdsest alates kuni kaerahelbepudru ja piima-makaronisupini kodus ta lihtsalt võtab laualt, mis talle tundub söödav, sest toit on kogu aeg meil laual ja pidevalt serveeritakse juurde. Toit oli väga maitsev ja kohati väga vürtsikas. Kõiki saadaval olevaid nelja magustoitu telliti ka esialgu vaid igaühte üks portsjon ja mis mekkis paremini, seda telliti juurde.

Reede, 04.03.2022

Ärkasime kell 10 ja alustasime pakkimist. Mirjam teatas, et tal oli seni kõige parem uni. Siis Mirjam pani selga heleroosa puhvis kleidi, mille Danishi ema oli talle ostnud ja mille ta oli Mirjamile eile öösel üle andnud. Õigupoolest ta ootas meid kuniks me tuleme, aga meil läks õhtul väga pikalt. Mirjamile oli uhke kleit veidi suur ja tissid võisid igal hetkel dekolteest välja hüpata. Seetõttu palusin Danishi emal kleidiproovi meie tuppa vaatama tulla, sest Mirjam häbenes veidi olukorda. Ema oli väga rahul, kuidas kleit istus seljas. Tänasime veelkord. Kell 11 liikusime korrus allapoole koos kodinatega. Läksime hommikusöögile. Sõin omletti ja imelisi puuvilju. Perenaine kasutab ananassi koorimiseks mingit spetsiaalset masinat või koorijat. Tulemus on sooneline kooritud kollane tomp, mida saab lõigata sektoriteks. Sõin veel ühte kartuli välimusega kiivi moodi suure seemnega magusat vilja. Mirjam ei puutunud ühtegi pakutavatest toitutest. Ma usun, et tuppa lennanud varblased sõid rohkem kui ta. Sunny jõudis maja ette kell 12:15. Jätsime hüvasti ja tänasime pereema külalislahkuse eest. Sunny sõidutas meid läbi linna, mis hakkab vaikselt mulle selgeks saama, lennujaama. Teel möödusime mošeest, kus toimus Danishi pulmatseremoonia, ja meie esimeste ööde hotellist.

Laupäev, 05.03.2022

Ärkasin koguni kell 5:30 ja hakkasin vaikselt asju kokku panema. Kassid jooksid minu krabistamise peale kaelas olevat kellukest kõlistades kohale ja nügisid ninaga ukse lahti. Nad vaatasid mulle lootusrikkalt otsa - äkki mina annan neile hommikusööki? Aga sööki annab vaid Pooja, kes ka varsti ärkas. Kell 6 ärkas ka Mirjam. Pesime hambad ja pakkisime viimased asjad. Elutoa põrandal madratsil magas veel sügavat und üks Pooja sugulane. Pooja tegi Mirjamile pannkooki ja minule omletti. Jõime teed ja kell 6:40 tellis Pooja meile takso. Vedasime kohvrid kitsas trepikojas tänavale, kus taksojuht juba ootas meid, tegime kallid-musid ja jätsime hüvasti.

Meie kõrvale istus Eesti tädi Erika, kes oli väga rõõmus, et ta kõrval on eestlased. Ta käis Delhis tütart indialasele mehele panemas. Ta näitas Mirjamile fotosid ja Mirjam näitas omakorda mitmeid pilte minu telefonist. Sõime ilmselt lõunasööki, sest India kell on 15 ja Eesti kell omakorda 11:30. Mirjam magas minu süles vast tunnikese. Sõime mingi muu söögi, milleks oli muffin. Finnairi aastatepikkune eelis Aasia lendudel on olnud see, et Finnair saab lennata üle Venemaa ja nii lühendada oluliselt lendude pikkust. Nüüd aga, uues olukorras, lendasime tiiruga nii, et kordagi ei sisenenud Venemaa ega Valgevene õhuruumi. Kell 17:45 maandusime Helsingis, kus tormasime kiiresti lennukist välja. Kiirkõnnil liikusime turvakontrolli poole, mis tundus olema kuskil lõputute torude ja koridoride lõpus. Õnneks inimesi oli imevähe, sest me tormasime esimestena lennukist välja. Pagasilint ei pöörelnud veel. Sain igaks juhuks Finnairi paberi, mis kinnitas, et me jäime 2,5 tundi hiljaks.

Mirjam ootas meie kotte ja needki tulid esimeste hulgas. Aeg oli nüüdseks tiksunud 18:10-ni. Tallink väljub 19:30 - ilgelt napikas tuleb. Rongi- ja trammisõitu ei tule igal juhul. Näitasin meie QR-koode ja saime tulema. Kablutasime veidi edasi ja saime pakihoiust koti, milles meie saapad ja talveriided. Viskasime ainult joped selga ja jooksime taksode juurde. Tahtsin küsida, kes on kõige kiirem Räikkösen Kimi ja jõuab sadamasse kõige kiiremini, aga piirdusin vaid kiiruse ülekutsega. Esimene mersuga vanem Soome härrasmees lubas olla kiire kui püss. Üks teine taksojuht ütles eesti keeles, et viib meie käru ise terminali tagasi. Tänasin. Sõitsime läbi õhtuse ja jäise Helsinki kesklinna Länsisatamasse, kuhu jõudsime tänu hõredale liiklusele koguni kell 18:45. Lobisesin soome keeles taksojuhiga ja Mirjam imestas, et ma nii hästi seda keelt oskan. Tegin taksosõidu jooksul kiiresti ka Tallinki check-ini, mis võttis telefonis numbreid toksides kõigest üks minut. Tasusin fikseeritud hinna 35€. Võib-olla nõuan selle kindlustusest sisse, aga ei ole kindel, kas viitsin sebida. Leidsin kummuli lumes oleva ostukäru, millest sai kiiresti meie mandi transportimise käru. Liikusime liftiga kohe ootesaali ja sisuliselt kohe laeva. Kõik läks libedalt.

Kokkuvõtteks

Vaadates tagasi reisile, siis on tegelikult hea meel, et see sai ikka tehtud ja et see oli tore. Päris mitmel korral oleks reis jäänud pooleli või üldse ära jäänud. Eestis on hetkel võitlus päevase kuumust koguva päikese ja öise jäätumise vahel. Indias aga keeratakse nüüd kevade algusega ehk holiga varsti korralikult föönist kuumust peale. Usun, et kokkuvõttes oligi hea, et meie reis poolitus Goa ja Bhopali vahel võrdseteks osadeks. Goasse läheme veel kindlasti tagasi ja ehk siis kogu perega. Bhopali ilmselt tagasi ei reisi, sest mind huvitavad rohkem põhjas Kashmir ja idas Assam, Sikkim ja teised osariigid. Mirjami jaoks oli ju kogu India kogemus uudne ja harjumatu. Tegime hea otsuse, et alustasime Goast, sest kohe suurlinnas Indiat kogeda pole mõistlik. Mirjam ootas pulma, mis oli loomulikult hoopis teistmoodi kui seni nähtud Eesti pulmad. Mirjam seltsis hästi laste ja täiskasvanutega. Eriti vedas Sunny, Danishi, Saleena, Dalanki, Pooja, Raginiga Goas ja pulmas lastega, kes kõik kuidagi väga lihtsalt kaasasid Mirjamit tegevustesse ja lõid talle uue põneva maailma, kus ta ei tundnud end tõrjutuna ega üksikuna. Loomulikult oli veel palju rohkem inimesi, kes teda poputasid ja pakkusid talle vahetpidamata süüa.