Kaks Rannut Filipiinidel 2024

Eessõna

Jalutasin just uue naisega Uue-Maailma vaiksetel tänavatel jalgu lohistades kollastes krõbisevates vahtralehtedes, mis meenutavad Kellogsi maisihelbeid. Eestis on sügis osa elust, mida ma proovin kogeda ja mitte ilma jääda. Ees seisab reis Vaikse ookeani äärde Filipiinidele, minule tegelikult juba kaheksas. Seekord reisin koos tütre Mirjamiga ja tegelikult ka esimest korda uue naise Eunice'ga. Eunice'ga olen varem reisinud Filipiini saarestikus, aga kordagi pole koos lennanud sinna ega tagasi Euroopasse. 

Mirjam pole kunagi nii kaugel käinud, kaugem riik on olnud India, kus me käisime kahekesi 2022 aastal. Mida ootan eelseisvalt reisilt? Plaanis on teha tööd ja Eunice peab korraldama pabereid. Nimelt peab ta registreerima fakti, et ta töötab Euroopas ja samuti peab ta taotlema rahvusvahelised load. Mina pean tegema tööd ja koosolekuid mõlemas kontoris Cebus ja Boholis. Mirjamiga seisab ees distantsõpe, mis tavaliselt ei olegi midagi hullu. Aga kuna tal puudub igasugune enesest tulenev motivatsioon üldse õppida, siis on oodata selles valdkonnas reisi teises osas võitlust ja mäsu. Plaanis on olla reisi esimene pool peamiselt Cebu saarel ja Cebu Citys ning teine pool Boholi saarel. Me oleme broneerinud Panglao saarele, mis on sillaga Boholiga ühenduses, rannapuhkuse meie lemmikusse Momo randa pisikesse hotelli otse liivarannas. Ma loodan, et Mirjam ootab lisaks shoppamisele ka just seda ujumist korallide keskel Momo rannas. Paar nädalat tagasi ostsin isegi selle tarbeks vabasukeldumisvarustuse. 

Toit saab olema kindlasti huvitav tegur. Eks minulgi on võtnud aastaid, et hakata armastama India ja Filipiini kööki. Lihtsalt toit on nii teistsugune ja hea maitse eeldus on juba nii teine. Õnneks Mirjam sööb valget riisi ja see omakorda võimaldab mingisuguseid kombinatsioone olukorras, kus ei ole pizzat ja pastat ning muid Itaalia rahvusköögi standardeid. Periood on kõigest kaks nädalat ja selle jooksul on mul vähe usku, et Mirjam ja teised Eunice noored teismelised sugulased hakkavad läbi käima, aga me anname neile võimaluse. Mirjam saab harjutada inglise keelt terve reisi jooksul.

Päevik

Pühapäev, 20.10.2024

Ärkasin tegelikult juba kell 8, aga voodist välja saamisega läks omajagu aega. Kohvitasime voodis ja pakkisime viimased asjad kohvrisse. Vaatasime filmi “7 aastat Tiibetis” ja kell 17 tellisin takso, et juba paari minuti pärast alustada sõitu lennujaama. 1Kell 7:30 olime juba Turkish Airlinesi check-in'i järjekorras. Mirjam ja Jaanika saabusid ning varsti saime anda kolm suurt kotti lennuki kõhtu. Kell 17:50 tegime pildi Lennu parareljeefi ees ja sõime kohvikus. Jaanika andis rida pabereid ja tegi vastava briifi.  Kell 18:30 jätsime hüvasti ja liikusime kiirelt läbi turvakontrolli. Vahetult enne Schengeni väravaid tegime Mirjamiga väikese lauatennise mängu. Varsti läksime värav 13-st Boeing 737-800 pardale.

Kell 19:45 tõusime Tallinna lennuväljalt õhku ja linna tuled kaugenesid meist kiiresti. Mirjam on küll juba tülpinud näoga teismeline, aga õhkutõusul haaras ta nii minu kui Eunice käest kinni ning pigistas vastavalt hirmule. Lennukis oli vaid paar vaba kohta. Mirjam nautis lendu, sest ta sai kasutada minu suuri klappe ja hiljem sai vaadata pardameelelahutusest multikaid. Ma alustasin raamatut Greenlights, mis on näitleja McConaughey lugu. Varsti pakuti õhtusööki. Mirjam valis pasta ja mina ja Eunice sõime kana riisiga. Hiljem kuulasin Reispassi, kusjuures Mirjam haaras minult klapid, kui sai teada, et Ivo saatekülalised on Andrei Zevakin ja mingi muu tüüp. Kuulas suure huviga. Kell 23 maandusime Istanbulis. Bussisõit võttis omajagu aega, aga minu positiivseks üllatuseks pargiti meid nii, et sisenesime otse poodide epitsentri juures ja meil ei olnud tarvis teha tohutut pikka tavalist vantsimist. Jalutasime E väravate juurde ühte Duty Free poodi, kus tüdrukud hakkasid valima parfüüme. Mirjam tegi videokõne emmega ja näitas talle valikut. Mina tegin kiire tualeti ja värskenduspausi invavetsus. Aga ainult Eunice leidis lõhna, sest Mirjami valik oli kallim kui Tallinnas.

Mirjam oli nagu Duracelli jänes, ilmselt üleväsimusest. Ta hakkas koguni edasi-tagasi jooksma väravas ridade vahel. Ilmselt oli see siiski parem kui lihtsalt seista, nagu enamus, järjekorras, kui pardale minekut ei olnud isegi veel välja kuulutatud. Kell 03:30 lubati meid lõpuks Airbus 350-900 pardale. Meie kohad olid kuidagi imelikult pillutatud erinevatesse ridadesse, aga üks vanem proua tuli meile vastu ja vahetas Eunicega kohad nii, et saime vallutada kõik kolmese rea istekohad. Suur uni oli peal ja me ilmselt tukastasime kuniks hakati serveerima hommikusööki kell 5. Mirjam võttis rahustava ja fookust hoidva tableti, aga sisuliselt keeldus einest. Toit ei olnud midagi eriskummalist - omlett, võileivamaterjal, kukkel, maasikajogurt. Aga paraku miski polnud söödav Mirjami arvates. Ega lennukis ei ole ka teist restorani. Proovisime magada. Mirjam paigutus igatmoodi ja lõpuks magas ta minu süles. Hiljem, kui lendasime Himaalaja mäestiku kõrval India kohal, kuulas Mirjam minu suurte klappidega muusikat. Eunice suutis vist kõige rohkem kitsaid olusid trotsides magada. Hiljem vaatasid nad igaüks oma filmi.

Kell 23:00 maandusime Mactani lennuväljal Cebus. Minu suureks rõõmuks oli immigratsioonihall sisuliselt tühi ja meil läks passikontrolliks vaid 5 minutit. Eelmisel korral veetsin koguni 1,5 tundi järjekorras seismiseks. Eunice’i ka ei kotitud üldse ja me saime kiiresti kohvrite lindi juurde, mis hakkas just saabunud pagasit keerutama. Eunice pidi valmistama eelnevalt mitmeid dokumente ja neid isegi Praha Filipiini saatkonda e-mailiga kinnitamiseks saatma. Seda kõike sellepärast, et ta muutis turismi töötamiseks perioodil kui ta oli Filipiinidelt eemal. Tegelikult peab ta veel Cebus selle teemaga täiendavalt sebima. Saime kõik kolm kotti kätte ja ainult Eunice konvrile oli tekitatud mõra. Hiljem vaatab, kas viitsib kindlustusega tegeleda. Liikusime saabuvate lendude alale, kus ootas palju inimesi enda sugulasi ja sõpru. Päris mitmete kohalike naiste pilgud vaatasid Mirjami lahtiseid looklevaid pikki blonde juukseid. Varsti olid meie ümber juba takso-maaklerid, aga me targu saatsime Eunice’i varem ette, et ta teeks taksojuhiga mitte-turisti diili. Kell 23:30 olime juba taksos, mis tegi kiire sõidu läbi öise linna koju. Hind 750PHP~12€. Kesköösel tegime kiired pesud ja pakkisime kohvrid lahti. Õnneks sain tühjad kohvrid panna kõrgele kappidesse, sest muidu oleks meie tuba jäänud väga pisikeseks. Mirjam tegi veel ühe kõne emmele ja töinas, et tahab koju. Aga kell 1 saime lõpuks magama.

Teisipäev, 22.10.2024

Ärkasime lõpuks kell 11. Öö oli võrdlemisi hektiline ja mitmel korral puhkes Mirjam nuuksuma. Ikka see emme-igatsus. Kokkuvõttes saime siiski mingil määral magada, aga ajavahest ja pikast lennust tingitult oleme ikkagi zombid. Käisime järgemööda pesus ja siis hakkasid naised nägu tegema. Ma liikusin alumisele korrusele, kus oli kohal juba umbes pool Cebu meeskonnast. Rääkisin meeskonnajuht Lynethiga ja andsin üle mitmed seadmed, mis ostsin Eestist. Lisaks jagasin ScoreMusicu meened, mida selle ettevõtte juht Kristjan minuga kaasa saatis, sest ta on ülimalt õnnelik meie töö üle. 

Keskpäeval olime lõpuks valmis jalutama ligi kilomeeter Ayala kaubanduskeskusesse. Meie varikatuse all olid avatud vihmavarjud kuivamas, sest alles hommikul oli sadanud. Tuul keerutas ja lillad tormipilved olid mägedepoolsel taevalaotusel. Ilmselt varsti sajab jälle, aga äkki õnnestub meil jõuda kuiva nahaga sööma ja poodidesse ning hiljem tagasi koju. Jalutades mööda kõnniteed oli äge vaadata, kuidas Mirjam ikkagi võrdles liiklust Indiaga. Pidavat olema vähem tuututamist, mille peale kohe üks takso tegi sigaduse ja sai valangu törtsutamisi kaasliiklejatelt. Aga tõesti - Cebu liiklust ei anna võrrelda Indiaga, palju tsiviliseeritum, vaiksem ja kaost on vähem. Vaatasime tänavatoitu ja lihtsaid filipiino toite, mida pakutakse pisemates lõunatamispaikades, aga Mirjami jaoks olid need supid, riisi- ja nuudlitoidud kõik kahtlased. Veidi hakkas tibutama ja tuuleiilid rapsisid puudel suuri lehti ning laperdasid palmide pikki piitsasid meenutavaid oksi. Sisenesime Ayalasse peauksest, sest mitmel pool toimus suurem remont. Suundusime esmalt Itaalia restorani, kus Mirjam tellis hommiku-lõunasöögiks lihapalliga pasta ja Eunice krevettidega pasta. Ma olin tark ja tellisin vaid kohvi, sest teadsin, et vähemalt pool Mirjami pastast jõuab minule lõpetamiseks.  Mirjami nägu läks kohe rõõmsamaks, kui kõht oli täis. Arve kokku oli 1291PHP~20€.

Kell 16:45 tellis Eunice takso ja me sõitsime SM Mabolo kaubanduskeskusesse, kus liikusime Vikingite buffee keskusesse. Eunice’i vend oli juba elavas järjekorras 11-s, kuid varsti selgus, et järjekord oli tekkinud faktist, et restoran alles avati kell 17:00. Varsti olime sees ja saime käepaelad. Meie lauas olid veel Eunice’i ema, vend, venna naine, venna kolm last ja venna naise ema. Eunice’i emal Elviral oli paar päeva tagasi olnud sünnipäev ja seda me tähistasimegi. Tegelikult oli see väga kaval lüke. Kuidas muidu oleks võimalik mõistlikult toita Eesti teismelist, pisikesi jõnglasi ja kahte vanemat inimest - kõigil on nii erinevad toidusoovid. Istusime maha ja siis kõik kuhjasid kokku endale sobivaid roogi.

Mirjam sõi Itaalia köögist makarone ja Hiina köögist riisi. Mina alustasin Jaapani köögi makide ja sushidega. Hiljem võtsin veel baklzhaani ja krevetitempurat. Aga samuti sõin igasugu grillitud palu ja udoni nuudleid. Lisaks sõin pikalt küpsetatud veiseliha ja muud head. Vältisin riisi, kartulit, nuudlit ja saia, sest kõik muu oli palju põnevam. Mingil hetkel hakati mängima sünnipäevalugu ja kokad tegid tantsušoud. Üks kook toodi ka Elvirale. Alguses olid väiksemad lapsed väga arad, aga pikapeale said nemad ka kartusest üle ja proovisid täiskasvanutega mängida.

Suurem poiss Shawn rääkis aga meile mõistatusi, mida ta ise oli välja mõelnud. Väiksemad lapsed said kingituseks pehmed kaisuloomad ja Shawn sai veniva lendava kummist krokodilli. Ta on suur dinosauruste fänn ja ta teab neist ilmselt kõike. Hakkasime kokku tõmbama, sest kõhtu ei olnud enam võimalik sisse tõmmata. Arve kokku tuli 5900PHP~94€. Täiskasvanud 928PHP~15€/inimene ja lapsed 568PHP~9€/inimene. Tegelikult samas suurusjärgus pidin mina enda ema sünnipäeva eest tasuma Tallinna restoranis, aga siis oli vaid kolm täiskasvanut ja üks Mirjam.

Samas keskuses võtsime raha ATMist ja jällegi oli mõistlik võtta maksimumsumma ehk 10 000PHP~160€, kuigi seekord kavaldasime ATMi sellega, et kandsin raha eelnevalt Eunice'i Wise kontole, kust ta kandis selle enda Filipiini panka. 4-6€ säästu tuli selle lükkega, sest muidu röövib kohalik pank nii 5€-i teenustasuna kui ka röövelliku valuutakursiga. Sõitsime taksoga tagasi koju. Siin me kasutame enamasti Grab’i mobiiliäppi. Vahepeal oli tööle jõudnud Cherry ja teistest olijatest oli järgi ainult Lyneth. Rääkisime pisut projektidest. Varsti algasid tal 2 järjestikust koosolekut. Pärast neid koosolekuid lähevad nad tavaliselt kuhugile koos sööma. 

Meie aga läksime kell 20:30 lähedale massaaži, kus Mirjam sai pooletunnise jalgade massaaži eriti säärtele, mis tal öösel korra krampi läksid. Eunice ja mina võtsime tund aega seljamassaaži. Kokku maksin 1100PHP~17€. Minu massöör oli Ruby, kes isegi mäletas mind varasemast ajast. Meie kodu ees oli taas kamp kasse, kes nurusid peamiselt süüa, aga mõned neist olid ka päris rahul paitamisega. Eunice läks varsti tagasi kohtuma Juliega. Mirjam luges Penelop’i-nimelist raamatut, mis on kooli kohustuslik kirjandus. Mina kirjutasin päevikut. Eunice jõudis tagasi pärast poolt tundi ja selgus, et kui nad olid Juliega rääkinud, siis möödus neist Eunice’i ex-poiss-sõber Hiro. Julie, kes on endiselt Hiro töötaja, tundis end selle vestluse juures üpris kummaliselt. Eunice’il oli nutt kurgus, sest Hiro on elu ja tööga jooksnud ummikusse ja on kurnatusest alla võtnud. Tal oli lihtsalt kahju Hirost, kellega ta oli koos olnud ligi 8 aastat. Kell 23:30 käisime pesus ja sättisime magama.

Kolmapäev, 23.10.2024

Ärkasin koguni kell 5:30 ja käisin alustuseks pesus. Molutasin niisama, sest Mirjam ja Eunice magasid veel sügavalt. Eunice ärkas kell 6 ja ma läksin kööki hommikusööki valmistama. Praadisin peekonit koos väikeste seente, enoki ja küüslauguga ning hiljem lisasin klopitud munad. Kohvi tuli ilgelt lahja, peab veel õppima, kuidas seda Barako kohvi doseerida. Eilne suur uus teadmine oligi see, et lisaks arabicale ja robustale on olemas veel ka teisi kohvisorte. Sõime kell 8. Lasime Mirjamil magada ja tema liitus kell 8:30. Mirjami hommikusöök oli Koko Krunch krõbinad piimaga. Piim oli aga igavesti säiliv low fat piim, mis on maitselt ja värvilt teistsugune kui Eesti piim. Veidi proovis ta ka eriti head tumekollast mangot, aga leidis, et see ikkagi ei kõlba süüa. Uskumatu - see on parim mango, mida mina eales olin söönud, aga temale see ei maitsenud. Ta jääb siin troopikas ilma kõigist suurtest kategooriatest: troopilised puuviljad, Vaikse ookeani mereannid ja Aasia toit. Kahju. Eunice tellis takso ja läks ametkondade ringile. Pärast sööki Mirjam luges Penelopi-raamatut ja sai olla veidi telefonis. Telekast pole midagi vaadata, sest enamus sisu on Jupiteris geoblokitud. Kuidas välismaal eestikeelset last kasvatada? Ainult Mõmmi-Aabitsat sai vaadata. Über-nõme. Kirjutasin päevikut ja tegin esimese ühiku tööd. Eunice sai dokumendid tehtud ja jõudis kell 10 koju.

Õues tibutas vihma, aga otsustasime ikka jalutada Bonifacio kaubanduspiirkonda. Esimeseks teemaks oli TUF juuksur, kus mul lõigati juukseid veidi lühemaks ja pügati kael turritavatest udusulgedest puhtaks. Mirjam oli ka alguses äksi täis, aga siis loobus lõikusest ja patsidest. Pealegi oli see meestejuuksur. Minu kulu oli 380PHP~6€. Jalutasime teisele poole teed Jolliebee burksikohta, kus tellisime kananagitsaid, ühe kanakoiva ja jäätee. Filipiini McDonaldsi ja KFC hübriid on kohalike seas ülipopulaarne. Arve oli 200PHP~3€. Kell 11:30 aga maksime kokku 1000PHP~16€, vaatasime õppevideo ja istusime kartide rooli. Mirjami jaoks oli see esimene kord üksinda kardis sõita. Kord on ta minuga kaheses kardis Laitses sõitnud. Ta kogus iga ringiga rohkem julgust ja sõiduoskust. Mirjamit ei häirinud, et ma mitmel korral talle ringiga pähe tegin, sest temal oli käsil õppimine. Väga lahe oli. Jalutasime tagasi koju. Teel nägime kohvikus Eunice'i, Juliet ja Hirot. Tegime kiire tutvuse ja liikusime koju, kus tegime vaikse puhkuse.

Samuti tuli maha pesta ringrajalt saadud mõningane tolm ja poripritsmed. Mirjam magas 2 tundi ja hiljem kraapis sotsiaalmeediat kuni kella 18ni. Minul olid mitmed koosolekud ja Eunice'il olid 2 õpilast online keeleõppes. Kontoris olid osad arendajad läinud juba koju ja mõned kasutasid vihmasaju pausi, et rolleriga enam-vähem kuiva nahaga koju saada. Hakkas uuesti õrnalt sadama ja me lippasime enda majaesise varikatuse alt suure maja alusesse parklasse, mille kaudu jõudsime peasissekäigu juurde, kust omakorda läksime paari sammuga meie lemmikusse Jaapani restorani Yumeja. Teenindaja tundis ära nii Eunice’i kui minu, sest me mõlemad oleme käinud siin korduvalt söömas, Eunice koguni lugematu arv kordi.

Restoranis olid ühes lauas püsikundedest vanemad Jaapani mehed, kes jõid õlut ja kuuma saket. Isegi mina olen neid vanamehi varem näinud. See restoran pidavatki olema linna parim ja seetõttu käivad enamus Cebus elavad jaapanlased just siin koduigatsust taltsutamas. Mirjam üllatas mind ja eriti ettekandjat sellega, et ta soovis udoni nuudleid juustuga, mida aga ei pakuta, ja lõpuks sai ta praetud valge riisi ilma küüslauguta. Ettekandja küsis mitu korda üle, et kas ta ikka mõistis Mirjami soovi korrektselt. Kahju tegelikult, et olukorras, kus uus maailma paotab ukse, ta lihtsalt ei soovi või kardab avastada uut gastronoomilist elamust. Eunice tellis aga sukiyaki ja mulle soovitas tellida grillitud veisega kompleti nimega beef tepanyaki. Alustuseks toodi meile kollane võbisev tofu karamellikastmega. Mirjam ei puutunud seda. Pulkadega oli seda püdelat antipastit üpris keeruline mekitada. Mirjam oli pulkadega söömisel päris osav, kuigi kõrvallauast üks hiinlane pidas vajalikuks Eunice’ile öelda, et Mirjam sööb pulkadega valesti. Ilmselt oleks see hiinlane tahtnud juba need pulgad vihast pähe lüüa, sest traditsioone järgivates Aasia kultuurides on just söömisega seotud tavad need, mis irroteerivad paljusid inimesi väga. Eks sellepärast ei suudaks ma kunagi elada Jaapanis, kus mind hakkaks selline elu päris kiiresti lämmatama. 

Põhiroad saabusid ja kõik oli väga maitsev. Ulongi jääteed Mirjam korra maitses ja leidis, et seegi on imelik. Jah, sinna ei olnud lisatud suhkrut nagu Liptoni või Nestle jääteesse. Magustoiduks tellis Eunice matcha jäätise ja Mirjam mochi, millest ta sõi paar ampsu. Ta oli varem söönud sarnast maiust Tallinnas, aga siin restoranis valmistati see gluteenipomm kohapeal. Mina jõin matcha teed. Kell 21 tasusin 2990PHP~48€ ja liikusime vihma üle kavaldades varikatuse alt teise alla joostes tagasi koju. Eesti parim Jaapani restoran jääb Eunice’i hinnangul valikus tugevalt alla ja sisuliselt pakutakse vaid ramenit ja sushit, aga Jaapani köök on palju laiem. Samuti saime siin oluliselt rohkem lubada sama raha eest. Mirjam tegi veel videokõne emmega ja suhtles sõpradega SnapChatis ning kraapis Tik-Toki. Käisime pesus ja läksime magama.

Neljapäev, 24.10.2024

Ärkasime kell 9 ja väljas paistis päike. Läksin koos Mirjamiga alla kööki. Mirjam sõi krõbinaid ja mina tegin omletti ja peekonit. Peekoni naharibad söötsin kiisudele. Mõned neist on väga julged ja nõuavad lisaks pai. Tegin kohvi ja varsti tuli ka Eunice alla, kes oli käinud kõigepealt pesus. Mirjam luges ja rääkis mulle, mis juhtus Penelopiga. Mirjam soovis teenida plusspunkte sellega, et läks iseseisvalt raamatut lugema ilma, et ma oleks seda nurunud või nõudnud. Kell 10 tulid Lyneth, Brendon ja Nicole kontorisse.

Kodus serveerisin matcha teed ja kell 23 olid jutud otsas. Melfie läks taksoga bussijaama ja sõitis sealt omakorda saare põhjatippu Bogo-nimelisse sadamalinna. Meie aga tiksusime veel ja rääkisime juttu. Mirjam ei tahtnud veel magama minna, sest ta sõbrad olid veel aktiivsed. Kell 1:30 siiski lõpuks läksime magama.

Reede, 23.10.2024

Seekord ärkasime kell 9 ja hakkasime vaikselt liigutama. Käisime pesus, sõime hommikusööki ja pakkisime asjad. Kell 11:30 viisime pesukoti pesumajja ja võtsime ATM-st täiendava 10 000PHP~170€. Lyneth läheb meie pesule järgi esmaspäeval, sest saabume tagasi pühade eel ja siis on keeruline arvestada lahtiolekuaegadega. Kontoris täitsid Lynerh, Cherry ja Nicole ära ühe küsitluse, mis käsitles huvi leida Eesti mees läbi kosjasobitusagentuuri. Nalja sai palju ja esialgu oli neil huvi kõrgel ning nad lubasid kerge vaevaga leida kokku 10 küsitlusele vastajat. Kell 12 saabus tellitud takso ja sõitsime sadamasse. Kulu oli 150PHP~3€. 

Kell 15:45 olime Tagbilarani sadamas ja Eunice läks ees otsima meie rendiautot. Me liikusime samuti parklasse pärast seda, kui olin sadamakailt leidnud enda suure seljakoti. Dokumentidega läks omajagu aega, aga Eunice sai selle poolega ise hakkama. Ma karjatasin kotid kuivemasse varikatuse nurka ja ootasime, kuniks Eunice sõitis musta Toyota Viosiga meie ette. Ladusime asjad auto pagasiruumi ja mina kui kohalik giid sõidutasin külalised läbi Boholi pealinna. Tegelikult pole ka nanay ehk Elvira kunagi käinud Boholil, kuigi see on naabersaar ja paistab Carmenist Cebu saarelt täiesti palja silmaga. Tibutas ikka vihma. Kontoris tuli Jessa meile rõdul vastu ja andis meie korteri võtmed. Käisin korra kontori köögis, kus töötas parasjagu Jeyson, ja kontoris, kus olid Charley, Jessa ja J’marc. Ütlesin lihtsalt tere ja pikemalt räägin kõigiga esmaspäeval. Pakkisime osad asjad kaasa rannapuhukuseks ja osad jäid juba meie korterisse. Samuti avastasin mitmeid riideid ja kreeme, mille olemasolu olime juba unustanud. Olime need jätnud Boholile eelmisel reisil.

Parkisime auto tasulisse parklasse ja liikusime turismitänavale ning istusime sisuliselt esimesse pubi-laadsesse toidukohta nimega Max’n’Cow, kus Mirjam tellis pizza, mina tellisin suure sealiha steigi, Eunice ja tema ema jagasid mereandide rooga praetud basmati riisiga ning sellelele lisaks tellisime veel merekarpe juustuga. Kõik oli väga maitsev ja kokku oli meie arve 4000PHP~65€. Mirjam oli ka õnnelik, et sai midagi tuttavat süüa ja pool pizzat pakiti kaasa Mirjamile järgmisteks nakkimisteks. Tegelikult kohe restorani kõrval tegime järgmise pausi, sest ikka tibutas veel vihma, ja ostsime Korean bingsu jäätist, mis oli sisuliselt kuidagi teistmoodi töödeldud jäätis, justkui külmunud jäätise vaht. Arbuusimaitseline jäätis oli suures kausis ja maksis 300PHP~5€. Vihm oli lõpuks järgi jäänud ja me liikusime alla mere äärde, aga hakkas taas tibutama, kui me olime teel tagasi ning möödusime Escape baarist, kus oleme mõned korrad käinud trimpamas nii alkoholivabu kui alkohoolseid jooke. Kiirustasime mäest üles, sest vihma hakkas täiesti kõvasti kallama.

Kell 21 astusime sisse SevenEleveninisse, mis on olnud Mirjamil nimekirjas, mida peaks kindlasti tegema. Ta ostist sealt ühe sinise spordijoogi ja kartulikrõpsud. Aga eelkõige oli vaja hommikuks osta piima. Poe ees aga juhtus tore vahejuhtum. Nimelt kohalikud filipiino teismelised jõmmid ütlesid seksistlikult korea teismelistele tüdrukutele korea keeles: 이쁘다 ippeuda! (ilusad naised!). Selle peale tüdrukud vastasid cebuano keeles malbe häälega: putang ina mo! (you motherfucker!). Ehk siis tüdrukud panid tobedad poisid paika. Jalutasime tagasi autoparklasse ja sõitsime Panglao poblacionist läbi Doljo poolsaarele, kuhu on viimastel aastatel ehitatud palju suuri hotelle ning mis soovib konkureerida Alonaga. Aga praegu sadas vihma ja kõik oli vaikne. Mirjam hakkas jälle töinama ja tegi emmega kõne. Ta tahtis Radissoni hotelli ja emmet.

Sõitsime koju Momo randa. Istusin maja ees, jõin teed ja kuulsin, kuidas Vaikse ookeani lained rullusid kaldale ja sahistasin korallidest uhutud liiva. Mirjam tegi veel ühe kõne emmega ja sai end joonele. Ilmselt on tal raskusi toime tulla oma tunnetega. Eks ta ise ka lootis, et ta on juba piisavalt suur ja emme-igatsus ei mängi mingit olulist rolli. Eks ta õpib toime tulema mitmete tunnetega terve elu jooksul. Istusin Mirjamiga ja hiljem veel Eunicega. Kell 23 käisime pesus ja läksime magama.

Laupäev, 26.10.2024

Ärkasin kell 8:30. Mirjam ärkas ja nõudis, et ma võtaksin ta kaissu, aga ei kallistaks ja musitaks liiga palju. Tegin kohvi ja nautisime seda maja ees istudes. Meri oli ööga maha rahunenud ja isegi päike oli väljas sisuliselt esimest korda sellel reisil. Me oleme justkui kahe taifuuni vahelisel perioodil sattunud paradiisi. Sellist asja pole veel seni kunagi juhtunud, aga pole ka kunagi ainult 2 nädalat siin viibinud.

Meie kõrval on pikniku varjualused ehk hütid, kus kostus laulu ja mürtsu. Selgus, et peetakse sünnipäeva ja pidulistel oli kaasas oma toit ja joogid, aga ka suur kõlar, basskitarr ja elektrilised trummid. Nad tegid vanu standardeid nagu Scorpionsi Wind of Change jt. Üks teatas, et tema vennal on 75. sünnipäev ja nad on Tagbilaranist. Nad palusid meid lauda maitsma nende roogasid, aga ma ütlesin, et meile serveeritakse kohe hommikusöök. Mirjam sõi krõbinaid piimaga ja teistele serveeriti filipino hommikusööki, mis oli hunnik ribisi, munapuder, pihvi moodi asi ja vorstike.

Kell 11 läksime alustuseks Mirjamiga snorgeldama. Varsti selgus, et ostetud Cressi lestad on täiesti mõttetud ja need ei püsi jalas. Tegelikult alguses ostes olin veidi skeptiline, et miks peaks lestal kanna taga olema mingi sätitav sang ja mitte tervet jalga kattev kaloss. Kokkuvõttes need tulid kiiresti jalast ära nagu plätud. Viskasime need mõttetud lestad kaldale. Oli mõõn ja seetõttu pidime hakkama sisuliselt kohe ujuma ülimadalas vees, sest mustad pikkade asteldega merisiilid olid nagu meremiinid meie ette rivistunud. Mirjamil tuli esimene paanikahoog ja ta tahtis minna tagasi. Suutsin ta veenda siiski liuglema minuga koos üle merisiilide, kusjuures meie kõhu ja merisiilide vahe võis vabalt olla vaid 10-20 cm., sest nii madal oli esimene lõik. Jõudsime sügavamasse vette ja siis tegime teise pausi juba liivasel pinnal püsti seistes, kus pidin teda veel veenma, et meie ees avaneb kohe akvaarium. Mirjam võttis end kokku ja ületas enda hirmud ning sai näha värvilist imelist korallide ja kalade maailma. Meritähed olevat olnud ka väga lahedad ja neid oli erineva värvi ja suurusega. Ma paitasin ka mõnda oranži ja sinist meritähte. Tegime tiiru kuni sügavikuni ja suundusime tagasi randa.

Järgmisena tegin tiiru Eunicega, kes samuti oli ehmunud merisiilidest ja mitmel korral pidime peatuma, sest mask oli udune või vett täis. Siis tegime maskide vahetuse ja see oli määrav, sest siis tegime koos pikema tiiru üle korallide. Need korallid meenutasid pigem isegi puhmaid või järvetaimi, mis vees õõtsusid. Nad olid värvilised, erkroosad või oranžid ja tundusid nii pehmed. Kohati liikusime neist üle väga lähedalt aga ometi ei puudutanud neid. Kalad olid nendes varjul ja siis jällegi tulid ise meid uudistama. Parkisime ühe tormist räsitud kai juures ja jätsin Eunice ühe betoonlahmaka peale päikest võtma ja suundusin tagasi korallide ja kalade maailma. Korraga nägin teismelist ligi 50 cm. pikkust musta-valget ussi vonklemas merepõhjast veepinnale. Selle ussi nahk sädeles hõbedaselt päikese kiirtes. Minu lähedal oli parasjagu üks kohalik pere ja pereisa lihtsalt ujus ussile lähemale ja käega hurjutas ussi minema tehes talle umbes 20 cm. kauguselt käega veesurvet. Meriuss, mida kohalikud nimetavad walo-walo’ks, läkski seepeale teise suunda ja tagasi kaitsva koralli alla peitu. Ma olin tegelikult päris šokeeritud, sest see on 10 sekundi uss. Saades sellelt ussilt hammustada, siis on elukest umbes nii palju järgi ja saab teha ainult lühikese palve. Kui läheb hästi ja hammustus ei taba veeni, siis võib olla aega kuni paar tundi. Ujusin tagasi Eunice’i juurde ja ukerdasime üle muuli tagasi randa.

Lödistasime end soolasest veest puhtaks väliduššide all ja istusime veel maja ees toolidel ning jõime kohvi. Lõunaks saime tellida meie majaemandalt grillitud kana ja aurutatud riisi. See toit läks maksma 980PHP~16€. Kell 16 vahetasime riided ja sõitsime taas Alona Beachile.

Seekord jalutasime otse randa. Mere ääres ei ole otseselt promenaadi, aga on jalgtee, mis on kruusane ja liivane ning mille ääres on restoranid ja baarid. Mirjamile meeldis see väga. Võib-olla meenutab selline settung rohkem varasemaid reise Euroopas. Istusime maha kalarestorani, kus Mirjam sai õnneks tellida hakklihaga pasta bolognese. Täiskasvanud aga tellisid jagamiseks suure kausi Maya Maya tinuwa kalasuppi ja täiendavalt võis praetud tiigerkrevette. Kalad ja krevetid tuli eelnevalt ise välja valida ja supi ning prae hind arvutati vastavalt kaalule. Meie õhtusöök läks maksma 2000PHP~32€.

Vaatasime ilusat päikeseloojangut ja saime vaid pisut jalutada, kui Mirjamile tuli pähe mõte, et võiks teha henna tattoo 150PHP~2.5€ eest. Ta valis kilpkonna kujutise ja see maaliti tema käsivarrele. Liikusime kogu ranna ulatuses ja siis varsti tagasi auto juurde. Vahetult enne autoparklat ostis Eunice veel vahvli Nutellaga. Kodus olime kell 20:30 ja nautisime veel maja ees toolidel kalamansiga ehk väikese laimiga teed. Täitsa mõnusa tempoga rannapuhkuse päev oli. Pesime ja läksime magama.

Pühapäev, 27.10.2024

Ärkasime taas äratuskellaga kell 8:30. Öösel oli sadanud vihma ja ma kuulsin isegi äikesemürinat. Nüüd aga paistis taas päike. Käisime pesus ja läksime kõrvale avatud ruumi hommikusöögile. Valmistasin ise presskannuga kohvi, sest pakkumisel oli maja poolt ainult nn. Kolm ühes versioon. Mirjam sõi krõbuskeid ja läks tuppa raamatut lugema. Hiljem jätsime Elvira chillima hotelli ja sõitsime veidi põhja poole Molave järsaku juurde.

Kuivatasime ja jalutasime tagasi autosse ja sõitsime check-outi ajaks tagasi hotelli. Tegin veel ühe kohvi, pesime mageda veega varustuse ja pakkisime viimased asjad. Kell 13 sõitsime tagasi Boholi ja peatusime turul. Eunice ja Elvira ostsid mune, värsket kala, juurikaid ja köögivilju. Mina ja Mirjam jalutasime sellel ajal piima ostma. Tagasiteel ostsime ühest putkast buko-juice’i ehk kookospiima ja tavalise piima segu, milles on jääkuubikud ja valge pehme kookosemass. Seda kuivanud kookose sisu, mida eestlased peamiselt teavad kookosena, kasutatakse vaid ainult teatud toitudes ja üldiselt loetakse seda vanaks ja kõvaks kookoseks. Siinsed asukad söövad lusikaga kookose pehmet sisu.

Sõitsime autoga koju, st. Boholi kontori ühte korterisse. Pakkisime end lahti ja Eunice ema hakkas valmistama äädikas marineeritud kala, aurutatud riisi ja praetud sayote ja paprika rooga sojakastmes. Mirjam sõi vaid pisut valget riisi. Ega mulle ka väga äädikamarinaad ei istu, minu arust tapab äädikas kala sootuks ja domineerib liigselt. Aga sellele vaatamata ma proovin neid roogi, et laiendada enda arusaama siinsest toidukultuurist. Tegelikult enamus filipiinod just selliseid toite igatsevadki, kui nad on kodust kaugel Euroopas, USAs või Araabia riikides.

Aeg oli lennanud ja tuli sõita sadamasse. Kell 15 jõudsime sadamaalale ja Eunice ja Elvira läksid piletit lunastama. Õues endiselt lõõskas, kuigi rohkem pilvi kattis sinist taevalage. Elviira pilet maksis vaid 500PHP~8€ ehk 5€ vähem kui tavalise reisija pilet, sest ta kasutas taas pensionäri soodustust. Kodustele, õigemini kohalikule pensionäride klubile, järgmiseks kohtumiseks ostis ta kaasa Boholi moosi. Jätsime hüvasti ja ta suundus terminal. Sõitsime tagasi koju, värskendasime dušši all ja tegime vaikse tunni. Kell 16:45 sõitsin Mirjamiga umbes kilomeetri kaugusele kohvikusse nimega Bark, kus tellisime lillat värvi ube latte ja jäämarjadega latte. Lisaks tellisime chipsid juustuga. Kokku maksin 480PHP~8€.

Tegelikult oli mul neist kahju, sest need ahvikesed proovisid bambuse okste varjus ja külge klammerdudes magada, aga pidevalt keegi tuli krõbistama või pildistama. Seekord olid näha ainult emasloomad ja isased valmistusid kuskil eemal uueks raundiks. Eile olevat giid näinud ka emast tarsieeri pojaga, kus poeg kõlkus ema kõhu küljes. Varsti lükati meid väravast välja ja kuidagi imelik oli maksta 10-minutilise tuuri eest midagi. Keskuse ees nägin istumas Carlito’t, kellega olen varem pikemalt vestelnud ja teinud temast portree.

Varsti liikusime auto peale ja sõitsime Carmeni poole. Teel nägime istutatud metsa, ilmselt kanada tamme metsa, mis kiiresti kasvab ja kus inimesed keset teed teevad pilte. Samuti sõitsime üle väga ägeda mäekuru. Tee Carmenisse oli ligi tund aega mägiteid. Šokolaadimägede turstiplatvormil olin varem käinud 2 korda, aga esimest korda pidin jätma auto suurde parklasse ja sõitma üles mäe otsa shuttle bussiga. Aga eelmistel kordadel olen sõitnud sinna motikaga ja siis ikka leidnud mingi nurgakese parkimiseks. Eunice on ka mitu korda käinud neid murumune vaatamas. Maksin 100 pesot inimene ja sõitsime bussiga kohe mäe otsa. Tegelikult on kõik väga hästi õlitatud tööstuslik turism. Suundusime treppidest üles platvormidele. Mirjam lippas ees ja tegi sellest endale spordi. Me võtsime rahulikult, et mitte higistada. Šokolaaditrühvleid hetkel ei olnud, sest seda imet näeb ainult mais-juunis, kui murumäed on kuumast ja põuast pruuniks kõrbenud. Tegime pildid ja vaatasime silmapiirina ulatuvat kuppelmaastikku.

Kell 12:15 hakkas tugevalt sadama ja ruttasime treppidest alla ning sõitsime shuttle bussiga tagasi alla parklasse. Nüüd sõitsime 45 minutit peaaegu samasse kohta tagasi, Loboc’i jõe äärde, kus me Corellast ja Sikatunast tulime, ning sõitsime restorani, kus olime varem käinud ühe korra. Tellisime karri kana roa, Loboc Laoy supi, casava nachod ja riisi. Lisaks Mirjam mekitas kohalikku kombuchat. Kuna mul oli üks silm juba magamas, siis tellisin kohvi. Toidud olid väga head, enamus orgaaniline ja omas köögis tehtud nullist ja mitte poolfabrikaatidest ja teenindus oli sümpaatne. Isegi see kombutcha on neil endal kasvatatud ja pudelisse villitud. Kokku maksime 1150PHP~18€.

Veidi saime lebotada Loboci jõel, bambusest tehtud platvormil. Kell 14:30 asusime teele ja sõitsime mööda mereäärset kiiremat teed tagasi koju. Tegin kiire pesu ja siirdusin kontorisse. Eunice’il pidi olema online inglise keele õppimine, aga õpilane ei jõudnud millegipärast tundi. Mina sõitsin Boholi meeskonna juhiga Barki kohvikusse, kus rääkisime mitmetel teemadel ja jõime lillat ube lattet.

Sõitsime tagasi teisele poole silda turule, kus Mirjam ostis sidrunist pressitud mahlajoogi, seekord veidi suuremas topsis. Tundub, et tal on ka tekkinud omad meeldivad rutiinid. Kell 20:30 jõudsime tagasi koju, kus meie korruse fassaadil ilutses suur roheline geko. Mirjam oli alguses isegi paanikas ja hiljem lihtsalt häiritud. Tegin teed ja kirjutasin päevikut. Teised olid ka seadmetes. Mirjam rääkis ka emmega ja andis talle ülevaate päevast. Kell 22 läksime magama.

Kell 17:30 jõudsime baar-restorani nimega A9, mida peab üks sakslane ja sellest on kujunenud järjekordne expatide ja nende filipina naiste kogunemiskoht. Võimalik, et naised tulevad, et lobiseda enda sõbrannadega või hoida meestel silma peal, et nad liigselt ei kallistaks nappides liibuvates kostüümides ettekandjaid. Rico Kim ehk Detlef on sakslane, kes on elanud 10 aastat Koreas, kus keegi ei suutnud tema Saksa nime hääldada, ja ta otsustas, et kutsugu teised teda lihtsalt Rico Kimiks. Olen Rico Kim’iga alates 2020 astast suhelnud. Ta mõtiskleb, et äkki võiks taas hakata toitlustusega tegelema ja avada Korea tänavatoidukoha. Eunice uuris, et mis talle siis Koreas ei meeldinud, kui ta Koread sedaviisi taga igatseb. Rico vastas, et ta ei igatse ainult eksnaist, muu oli suurepärane.

Meie kõrval istus veel üks sakslane Hamburgist nimega Harald, kes tuli välja, et omab ühte hotelli Panglao saarel. Uurisin, kuidas tal täituvuse ja äriga läheb. Hiljem selgus, et ta on suure varanduse kokku kogunud muusikaäriga ja eriti muusikastuudiote ja õiguste vahendamisega. Ta rääkis veidi ka Hamburgi moodi tagasihoidlikusest, kus ei ole kombeks enda varanduse või jõukusega hoobelda. Rääkisime venelaste vajadusest näidata enda jõukust ja näiteks IKEA asutaja Kampardi Smalandi tagasihoidlikkuse filosoofiast. Hiljem rääkis ta aga sellest, kuidas ta seilas Saksamaalt Austraaliasse ühe lihtsa paadiga ja kuidas ta lasi ehitada Austraalias uhke 24-meetri pikkuse katamaraani, mis oli absoluutselt automatiseeritud ja võimeline arendama kiirust, mis oli sellel ajal maailma üks kiiremaid. Ta ütles, et kui tal ei oleks kokka, kaptenit ja veel paari abilist, siis tegelikult saaks ta ise iPadist kogu laeva juhtida. Imedemaa. Samuti rääkis ta, et müüs selle ühele Vladivostoki venelasele, kes ostis selle laeva koguni seitsmekohalise dollarikuhja eest. Sõime ja jõime calamansi ehk kohalikku laimijooki. Kell 20 sõitsime tagasi koju ja kell 22 läksime magama.

Sõitsime minu jaoks teistsugust rada linnast välja ja tiksusime veidi ummikus. Mingi teeremont oli liikluse seisanud. Varsti saime siiski vabasse teevoolu ja sõitsime mööda Maribojoci mägedest, kus olen käinud varasemalt jala ja hiljem ka motikaga seiklemas. Jõudsime Loon’i kiriku juurde.

Betoonist postid on osavalt ära peidetud ja kenad seinad ja uksekaared on oskuslikult laotud. Ma isegi leidsin mõned vildikaga nummerdatud kivid, sest kogu see protsess oli väga hoolikalt läbi mõeldud ja planeeritud. Paar aastat tagasi sai kirik alles valmis. 2022 aastal käisin Eunice’ga selles kirikus esimest korda. Tookord tulime otse mägijõest ujumast ja meil olid veel ujumisriided seljas, aga tookord lasti meil siiski sisse jalutada. Ka seekord olime lühikestes riietes, aga padre ise oli uksel ja lubas meid sisse. Tegelikult olin selle kirikujuhiga ka varem ehitusest rääkinud.

Jalutasime altari juurde ja palvetasime. Kõik seinamaalingud on nii säravad ja värvid erksad, sest see ongi kõik ainult paar aastat vana. Kiriku ümber olid tohutult suured akaatsiapuud, mille raiumist proovitakse piirata ja mille võrad katsid terve kõrvalhoone katuse võttes selle otsekui enda kaitse alla. Sõitsime veidi Loon’i väiksematel teedel ja nägime majade fassaadidel ikka veel pahteldatud pragusid ning tegime tiiru järgmisse linna Calpetasse. 

Siis aga sõitsime üle mägede ja ümber Marobojoci mäestiku tagasi Tagbilarani. Kodus õppisime veidi, tegin veidi tööd ja ühe koosoleku. Mirjamiga sõitsime Panglao saare keskossa A9 restorani, kus toimus lastele suurejooneline Halloween kostüümidraama ja pakuti eritoite. Mirjam tellis verised soolikad ehk tomatikastmega spagetid. Emad olid väga elevel, et said enda jõmpsikad kostüümidesse toppida. Mõni laps oli päris muserdatud sellest trallist, aga paljud siiski olid vägagi karakteris ja nautisid silmnähtavalt kogu lastepidu. Ettekandjad olid ka väga vallatud ja nautisid omi outfit’e. Mirjam ei tahtnud väga osa võtta ja tahtis lihtsalt eemalt vaadata. Palju segaperede lapsi oli tulnud kokku. Aeg pressis peale ja varsti alustasime teed tagasi koju.

Võitsime kodust Eunice’i ja sõitsime kesklinna ja kell 18:45 jõudsime ühte uude baari nimega Marlys, kus kohtusime minu kohaliku sõbra Bing’iga, kes esitles meile enda uut tüdruksõpra Dize’i. Bing tahtis kindlasti tulla just siia baari, sest see oli just avatud. Esimesel korrusel olid baarilaudadeks euroalustest lauad ja toolideks olid matkatoolid. Päris huvitav lahendus. Suundusime teisele korrusele, kus otse baarist hakati meile jooke segama. Mirjam ja Eunice tellisid alustuseks alkovabad mojitod ja minule toodi alkovaba pina colada. Dize’l olid kaasas ka kaks sõbrannat ja veel üks mees. Noorpaar rääkis siis alustuseks selle loo, kuidas nad kohtusid. Dize töötab Tagbilarani linnavalituses turismiosakonnas. Tema tööks ongi esile tuua selle kandi erilisi restorane ja toite. Korra tuli juttu tablea kakao tootmisest ja sellest, kuidas kakaod kohalikud farmerid kasvatavad. Bing tasus ka meie joogid.

Kell 21 võtsime otsad kokku ja sõitsime tagasi koju. Mirjam käis pesus ja siis lällas sellepärast, et ma ta telefoni konfiskeerisin. Põhjust oli eelnev keeldumine vene keele õppimisest. Mirjam tegi pikema kõne emme ja oli pettunud, et emme ei tulnud tema poolele mobiili tagastamises. Hiljem tegid kõik omad toimetusi ja magama läksime kell 23.

Neljapäev, 31.10.2024

Ärkasin taas kell 6. Eunice tuli ka elutuppa. Veidi rääkisime ja ilmselt läks ta varsti tagasi magama. Mina sõitsin viimast korda sellel reisil tennist mängima. Eunice ütles, et vanemad klubikaaslased on nagu vanaisad. Eunice'lt uurisid nad esmaspäeval, kuidas tal läheb, ja kui nad said teada, et ta on saanud õpetajana töö, olid nad rõõmsad. Nagu vanaisad. Esimene mäng oli käimas ja ma sain veidi oodata. Seekord unustati ära minu hommikusöögitellimus, aga sellest ei olnud suurt häda, sest varsti sain juba mängima. Nagu alati, küsitakse, kust ma pärit olen, ja enanasti ainult meremehed teavad Eestit ja selle väikese riigi asukohta. Tennises aga ei tulnud välja suurt midagi ja vastu tuli võtta haamer 3:8. Tasusin 60 peesot, jätsin hüvasti ja sõitsin koju.

Terminalis tegime check-ini, pagasikontrolli ja sisenesime ootesaali. Eunice ostis chipsid ja hiljem hot dogi. Kuna Mirjam keeldus hommikusöögist, siis see sai oli tema esimene toit. Proovisime lõpetada matemaatika töövihiku ülesannet. Hiljem laeval tegime veel ka eesti keele tunnis õpitud harjutused ja kodutööd. Preemiaks olid pooletunnised telefonis olemise perioodid ja teadmine, et Ayalas saab ta kulutada reedel 1000PHP~16€ minu taskust, sest tal endal on rahad vaikselt kokku kuivanud. Laev väljus õigel ajal kell 13. Sellel ajal kui me õppisime, Eunice magas. Meri oli rahulik ja päike kõrvetas, aga meil oli mõnus olla laeva ülemisel tekil. Lahedalt puhus pidev briis ja enamuse päikese kattis ära laeva teki katus. Kell 15 jõudsime Cebu Citysse. Eunice ja Mirjam läksid ees, sest Eunice tellis juba meile takso. Mina liikusin neile järgi pärast seda kui olin saanud kätte suure seljakoti.

Kell 15:30 olime kodus. Pakkisime lahti asjad ja hakkasime juba sättime Euroopasse mineku kotti. Mul õnnestub jätta Cebusse päris palju riideid ja jalanõusid. Hetkel tundub suur seljakott jääma väga tühjaks, aga homme on plaanis veel palju kingitusi ja Aasia toiduainete varusid soetada, sest need on siin palju odavamad ja valik on meeletu. Ilmselt seisab meil ees veel mitmeid novembri- ja detsembriõhtuid, kus me kokkame Eesti sõpradega koos mingit Aasia rokka. Viisin kogunenud musta pesu pesumajja ja pidin nuruma, et nad teeksid veel täna töö ära, sest homme on vaba päev - kõikide hingede päev. Kalag Kalag öeldakse selle puhul. Põhimõtteliselt Coco multikas Filipiinide moodi. Maksin daamile sisuliselt topelt hinna ehk 220PHP~3.5€. 

Tänasin ja läksin tagasi koju. Tegelikult oli plaanis osta ka kõrvalt poest piima ja Mirjamile Sprite’i, aga sull oli otsakorral ja selles poes kaardiga maksta ei saanud. Viimased peesod aga plaanisin kulutada massaažile, sest Eestis ei kannata nii tihti mudimist tellida. Ruby mudis mind korralikult 1 tund, maksin 400PHP~6€ ja jätsin 100 peesot tippi ka talle. Kell 18:35 sain samast lähedalt puhta pesu kätte. Pesu oli veel soe, värskelt kuivatist tulnud ja triigitud. Kodus veidi kohmitsesime ja varsti tellis Eunice takso, mis viis meid läbi ummiku sama teed pidi veidi edasi. Massid liiguvad pärast tööd maale perede juurde.

Tutvustasime Mirjamile midagi eksootilist ehk Taiwani Shabu Shabu toitu. Järjekord oli selle restorani ees üpris pikk, aga õnneks oli Eunice meile laua broneerinud. Istusime laua äärde, mille keskel oli küttekehaga kauss. Kauss oli separaatoriga eraldatud nii, et mõlemasse ossa said hakata puljongisse lisama ise mida hing ihkas. Samuti sai lisada erineva teravusastmega maitsepastat. Mirjam proovis Konjac nuudlit ja pulkadega keerutatud peekoni riba puljongis keeta. Hiljem sõi veidi veel riisi. Aga tore oli see, et ta nägi kogu seda toiduga tegelemist ja ta vähemalt proovis paari asja. Kuid kõige rohkem meeldis talle solberada kulbiga kahes erinevas poti osas ja tõsta kulbiga puljongit. Toit oli väga hea, mitte väga rasvane ja raske. Tofu, bambusevõrsed, krevetid, tomatid, hiina kapsas, vesispinat, seened, merekarbid, pelmeenid, hiina kapsas, mingi viineri moodi vorstike jne. Valik kandikul oli suur, aga tihti oli nii, et mõnda asja oligi ainult üks. Näiteks oli üks pelmeen, merekarp, üks valge vorstike, kaks krevetti. Shabu Shabu ilmselt ongi koos toidu valmistamise ja koos söömise elamus. Põhimõtteliselt võiks teha koos sarnaselt Eestis mingit suppi. Kokku oli meie kulu 1670PHP~26€. Kõht oli väga täis.

Liikusime varjust varju ligi kilomeetri Ayala kaubanduskeskusesse. Esimene peatus oli Filipiinide au ja uhkus Jollibee, kus Eunice maksis lasteeine, minu burgeri ja enda kombo eest kokku 463PHP~7,5€. Eunice'ile on see kombo, mis sisaldab kotletti, kanakoiba, riisi ja pruuni kastet, lapsepõlve läbiv maitse. Andsin Mirjamile 1000 peesot ehk 16€ täiendavat shoppamisraha. Meie teed eraldusid. Ma käisin telefoniparanduses Pisikesel ehk iPhone8-l järgi. Nad olid ainult esiekraani vahetanud ja tagumist klaasi ei olevat olnud neil laos. Järgmisel korral parandan siis selle ära. Eunice ja Mirjam tegelesid ka kinkide ostmisega minu venna lastele. Mirjam ostis endale UniQlo poest särgi ja Watsonist ka asju nii, et tõmbas finantsid kortsu. 

Mina olin Bo's cafés nagu staabis ja aeg ajalt toodi minule hoiule täiendavaid oste. Minu kõrvale tulid istuma huvitav paarike, kus selgelt USA-st pärit mees, kes kandis Harley Davidsoni särki, ja kellel olid hõredad hallid juuksed ja hall habe, oli kohvitamas Filipino lady-boy’ga, kes kandis kontsakingi ja rääkis veidi häirivat inisevat ameerika inglise keelt, mida saab kuulata Oprah ja TLC show’des. Siin ühiskonnas on see rohkem tolereeritud kui meie pool jäätunud maakamaral. Kohvi jagus mul omajagu, sest keraamiline toop oli vast pooleliitrine. Varsti tulid tüdrukud tagasi ja me liikusime mänguasjapoodi, kust ostsime Ormese lastele kingid.

Ja siis läksime esimesele korrusele Metro toidupoodi, kus me ostisme koguni 8600PHP~135€ eest kingitusi, Aasia toidu komponente ja snacke lennukisse. Mirjamil oli ostmisest hoog sees ja ta jooksis mööda poodi ringi ning nautis poodlemist. Mina seevastu proovisin olla efektiivne ja ratsionaalne. Lõpuks oli käru asju täis ja saime kassasse minna. Ma vahepeal haarasin veel Bo’s kohvikust 2 kohviubade pakki kingitusteks. Need kohvioad on vastavalt Sagadast Luzoni saarelt ja Mt. Apo lähedalt Mindanau saarelt Filipiinidelt. Ma proovin ikka kohalikku kohviuba tarbida, kui ma juba siin  troopikas ja mägisel maal olen. Kuna asju oli nii palju, siis tuli hoopis taksoga koju sõita ning kotipakkija poiss aitas meil käru lükata peaukseni. Õigupoolest poleks turvamehed minul lubanudki kaubanduskeskuse koridoridesse käruga rallima minna. Mirjam andis poisile tippi ka veidi. Sõitsime sutsukese maad ja olime kodus.

Mirjam vaatas oma uut lemmikut “Too Hot To Handle” sarja ja täiskasvanud vaatasid samal ajal erinevatest telekatest Michael Cane'i filmi “The Great Escaper”. Mängisime laevade pommitamist ja malet. Mirjam tegi spioonitööd ja andis osade minu laevade asukohad Eunicele teada. Nii need laevad mul põhja lasti. Vahepeal käisime end sirutamas ja venitamas vahekäigus. Küsisin pardateenindajalt kohvi. Kell 9:30 hommikul sõime lõunasööki. Sisuliselt kogu 12-tunnine lend oli päikesepaistes, sest me liikusime lääne suunas. Nägin kenasti lumiseid Kaukasuse mägesid. Kell 12:15 alustasime laskumist Istanbuli. 

Seekord tuli meil kõmpida tohutu ring enne seda, kui olime turvakontrollis ja sealt omakorda tuttavas poodide tsoonis. Kõigepealt tegime parfüümipoe ja pikema tualetipausi, kus ma värskendasin end ja vahetasin koguni kõik riided. Sest seni olid mul veel jalas lühikesed püksid, mille vahetasin pikkade teksade vastu. Liikusime väravasse E2, kus Mirjam kibeles internetti. Kell 15 olime lennukis ja tõusime Istanbuli lennuväljalt kell 15:30. Vaatasime Eunice'ga filmi “Killers of the Flower Moon” ja Mirjam vaatas omakorda Harry Potterit. Kell 16:30 pakuti õhtusööki. Kell 18 maandusime Tallinnas. Liikusime passikontrollist läbi ja ootasime karusellilt oma kotte. Varsti olime valmis ja liikusime saabuvate lendude väravasse, kus Mirjam jooksis emmele sülle. Olime kodus, kus puhus võikalt külm novembrituul, aga ikkagi kodus.

Tagasivaade

See oli minu kõige lühem reis Vaikse ookeani äärde. Kahe nädala jooksul ei jõudnud teha kuigi palju, sest esimesel nädalal Cebus oli meil toimetusi linnas ja ei olnud autot. Teisel nädalal oli auto, aga siis pidi küllaltki suure osa ajast pühendama Mirjami õppimisele. Mõnes mõttes oli see reis tavatu ka sellepärast, et see oli Mirjamile esimene reis Indo-Hiinasse või Kagu-Aasiasse. Me proovisime talle näidata võimalikult mitmekesist Filipiinimaad. Rannapuhkus koos Eunice'i emaga oli ka täiesti teise tempoga. Mirjam sai observeerida ka inimeste lähisuhteid, kui me tähistasime sünnipäeva, käisime Alona Beachil söömas või kohtusime minu Boholi sõpradega. Ma usun, et Mirjami maailmapilt laienes veelgi. Inimesed on inimesed igal pool. Me ei olegi nii erinevad. Me mängisime reisi jooksul ka Dingölingö mängu, mille sisu seisneb selles, et pead ära tundma geid. Ta sai selles mängus päris osavaks nähes teatud žeste, ära tundes teatud rääkimisstiili või isegi porgandihäält, aga ennekõike lihtsalt rohkem lahkust ja sõbralikust. Ta polnud ka varem näinud nii palju ladyboy'sid. Kuidagi filipiinid kui rahvas on sallivamad. 

Toidu teema, täpsemalt Mirjami ülimalt piiratud toidusedel, ei tulnud mulle üllatusena. Aga ikka oli kahju, et ta lihtsalt välistab eksootilist toitu ja sõnab, et see tundub kahtlane. Nälga ta ei jäänud ja otseselt kiusu me ka ei ajanud, midagi oli alati süüa. Samuti sai ta piisavalt pizzat, pastat ja burgerit.

Õppimine. See oli kohati raske ja vene keelega äärmuslikult raske, aga mingil hetkel ta võttis end kokku ja kooliasjad said tehtud. Eks ta on harjunud, et karistustega ei minda lõpuni, sest lõhkuma hakates ei toimu õppimist. Aga seekord ma lõin jala maha ja mobiil jäi räuskamise ja õppisest keeldumuse pärast minu salakohta terveks ööpäevaks. Kas temaga saab üldse kooli ajal reisida? See sõltub nüüd ainult Mirjami võimest iseseisvalt õppida, sest minul ei ole tahtmist ega aega töö kõrvalt niimoodi jaurata ning väärtuslikku aega troopikas raisata.

Emmeigatsus. Selgus, et see pole kuskile kadunud ja toimetulek emmeta olemisega oli tema kõige suurem eneseületus. Olukord normaliseerus Boholis olles ehk reisi teisel poolel. Aga see on ületatav probleem, ta saab sellega hakkama, lihtsalt on vaja õigel ajal olla toeks ja olemas. 

Mis Mirjamile meeldis?

• Shopata Ayalas, täpsemalt Bershka ja äkki isegi Watsons.

• Piiramatu telefoniaeg.

• Ujumine soojas ookeani vees.

Mis Timmile meeldis?

• Rannapuhkus Momo Beachil oli mõnes mõttes ühe pisikese unistuse täitumine - olla konkreetses majutuses, otse rannas, kus saab kohe korallide vahel snorgeldada. 

• Jaapani ja Taiwani restoranid olid nii hea toiduga ja kaks korda soodsamad kui Eestis. Noh, Eestis ei ole nii head Jaapani restorani ja Taiwani Shabu Shabut ka ei ole. Eunice sai kodus ise kokata filipino toitu ja see oli ka hea.

• Kohtuda taas vanade Boholi sõprade Rico Kim'i ja Bing'iga. 

• Pristiinsete korallide vahel ujumine ja näha kalade värvilist maailma.