Bürokraatidemaal

Sissejuhatus

Otsustasin kirjutada minu India reisist raamatu, mis on päeviku vormis seikluste ja tegelikult kohati monotoonsete argipäevade kirjeldus. Päevik on minu arvates kõige ausam kirjanduslik žanr, sest kirjeldad sündmusi vahetult ja emotsioonide lahtumiseta. Mina otsustasin, et kirjutan kogu päeviku telefonis. Jah, see on üksjagu nokkimist, aga annab unikaalse võimaluse kogetut kohe kirja panna. Õhtul lauaarvutisse trükkides oleks juba osa emotsioone nivelleeritud.

Käesolevas raamatus kirjeldan eurooplasena ja eestlasena enda ümber toimuvat. Tegelikult proovingi mingisuguseid nähtuseid tõlkida Euroopa või Eesti konteksti, kohati õnnestunult ja kohati täiesti lootusetult. Tundubki, et paljuski on India eurooplasele raskesti mõistetav. Äkki peaks sellega leppima? Mina aga proovisin enda lühikese reisi jooksul siiski pugeda erinevates teemades nii kaugele kui ma suutsin.

See oli minu esimene India reis. Ilmselt, kui ma oleksin paar dekaadi õppinud Aasia kultuure ja paarkümmend korda külastanud Indiat, nagu Martti Kalda, siis oleks kindlasti rohkem vastuseid ja ehk veel rohkem küsimusi.

Minu reisi areaal oli peamiselt India põhjapoolne osariik Uttarakhand. Mõned päevad veetsin ka Amritsaris, New Delhis ja Agras. Seega ma ei pretendeeri India üldistusele, sest India on nii tohutult suur nii maa-alalt kui rahvaarvult, et see oleks lihtsalt lapsik. Kohalikud inimesed koguni ütlevad, et kui sõidad maanteed pidi tund aega, siis kohtad juba uut keele murret ja kui jätkad teed veel tunni, siis kohtad sootuks uut keelt. Meeletu mitmekesisus ja värvirohkus.

Jõudsime campusesse ja alustasin allkirjarallit selles bürokraatiariigis - alustuseks 4 allkirja. Hosteli tuba on basic, aga igati puhas. Veidi kõle on olla plaaditud põrandaga toas. Rõdul nakitseb agiilne vöötorav. Ahjaa, sõit IIRS'i möödus tohutu piipitamise saatel. Keegi ei näita suunatuld. Igat manöövrit tuleb tähistada vähemalt kahe törtsuga - see on tõlgituna justkui: oot, oot, mina tulen, ärge tehke järske liigutusi!

Nüüd proovin duššist välja meelitada sooja vee, et tunda end jälle inimesena. Soe vesi on olemas, aga nõrgukese survega.

Läksin hosteli ette ja tegin tutvust ühe kutiga Amritsanist Pakistani piiri äärest. See poiss tegi mulle campuse tiiru ja näitas mulle maju. Territooriumil on ilusti istutatud kõrghaljastust, millel on juures sildid puu liigiga. Kogu ala on puhas ja hooldatud. Kooli campus on justkui oaas seda ümbritsevas Dehradunis, kus on Indiale tüüpiline hoolimatu mustus ja prügi. Plätudes jalutada on siiski veidi jahe. Panin pikad püksid jalga ja jala otsa tossud. Väravas andsin allkirja ja läksin uitama. Kõnniteid ei eksisteeri. Jalutamine on raske, sest pead ise kogu aeg jälgima, et keegi rollerimees või tuk-tuk sind maha ei sõida. Nägin ühe korra, kuidas rolleri peegel müksas ühte meest õlast. Samas ei olnud minul ka surmahirmu, vaid pigem pidin lihtsalt kiiresti leppima uue olukorraga. Clocktower, mis on linna ainuke vaatamisväärsus, jäi veel nägemata, sest jalutasin peatänaval edasi-tagasi.

Proovisin 3G sim-kaarti osta, aga tulutult, sest kord oli neil tarvis tõestust, et ma õpin IIRS-is ja kord oli neil vaja isa nimega dokumenti. Mul ei olnud üht ega teist. Ühes elektroonikaurkas kohtasin ühte ameeriklast Texasest, kes on naisega koos omandamas hindi keelt, et alustada Lõuna-Indias konsultatsiooniäri. Ta oli varem ka eestlastega kohtunud. Proovisin raha vahetada või ATM-st võtta - tulutult, sest pangad on kinni ja enamus ATM-e ei tunnista minu kaarti. Seega pean paar päeva läbi ajama 700INRiga. Tagasiteel oleksin äärepealt tee ääres sita sisse astunud. Ostsin ühest putkast kohalikke herneid ja banaane (85INR) ja läksin tagasi hostelisse. Sõin ja läksin kell 17:00 magama. Päris külmaks on läinud. Panin konditsioneeri tööle, et saada sooja ja niiskus toast välja tõmmata.

Loomulikult ei proovinud ta vorsti, sest ta on taimetoitlane. Läksime koos marketisse, mis ei ole suur pood, ja kus sa saad osta kõik asjad ühest kassast. Siin on vaid üksikud tee äärt palistavad butiigid, kus saad osta paar asja ühest poest ja paar asja teisest poest. Ostsin saunalina, šampooni ja juuksegeeli.

Tagasiteel ostis Abhisek ühelt vanamehelt india maapähkleid. See ei olnud lihtsalt nagu Selveris. Siin oli vanamees tulnud suure käruga, millele oli peale asetatud vokilaadne pann, milles olid koorega maapähklid. Keskel aga suitses väike lõke, et sellel olevaid soojemaid pähkleid saaks müüa. Igavesti lahe masinavärk. Mina ostsin seekord oma papi käest 1kg apelsine (85INR). Ajasime juttu ja tiksusin veel pikalt hosteli erinevates tubades. Sain tuttavaks veel Sanjay, Gautami ja veel paljudega, kelle keerulisi nimesid ei suuda isegi registreerida. Lõpuks läksin magama.

Kursus on kirju. Inimesi on tõesti üle kogu maailma: 4 inimest Indiast, 2 Mauritiuselt, 2 Vietnamist, 3 Egiptusest ja veel üksikud Kasastanist, Süüriast, Botswanast, Peruust ja Indoneesiast. Põnev kamp. Kuulasime jutud ära ja saime kolme paiku vabaks. Mul oli suur uni peal ja tegin tunnise uinaku.

Kodustega saan praegu kontakti pidada SMS-ide teel. Täna läheb Mirjam esimest korda elus hambaarsti juurde. Ta kindlasti kardab. Tahaksin olla seal. Aga ma usun, et ta on vapper.

Võtsin fotoka ja jalutasin campuses otsides päikeseloojangu foonil ilusaid objekte. Siis kohtasin Tansneemi ja Anishat, kes olid sättimas end linna. Tüdrukud on esimest korda välja oma saareriigist Mauriitsiusest välja saanud. Gautam ja Danishi toakaaslane Amit olid meile teejuhiks. Kalidase tee otsast istusime ühte tuk-tuki, mida siinkandis nimetatakse autoks. Mahtusime kõik ilusti ära sellesse ilmetusse väikesesse mootorratas-kastikasse. Clocktoweri juures tulime maha ja otsisime kõigepealt rahavahetuse, kus ma sain endale mõistliku hulga ruupiaid. Jalutasime veidi ringi.

Tüdrukud olid väga häiritud pidevast signaalitamisest ja neil oli tarvis end korduvalt ületada, et minna läbi liikluse teisele poole tänavat. Alguses haarasid nad käest kinni, et koos üle tee minna. Järgmine suur tegevus oli teha pre-paid 3G sim-kaardid, mille pärast pidid meie hindu sõbrad tegema passist koopia, andma foto ja kirjutama põhjaliku avalduse. Kuidagi on nii, et kogu ühiskond lepib sellega, et terrorismi tõkestamise põhjendusel on tehtud lepinguta telekommunikatsiooni teenuse tarbimine sedavõrd reguleerituks ja keeruliseks.

Kursus on kirju. Inimesi on tõesti üle kogu maailma: 4 inimest Indiast, 2 Mauritiuselt, 2 Vietnamist, 3 Egiptusest ja veel üksikud Kasastanist, Süüriast, Botswanast, Peruust ja Indoneesiast. Põnev kamp. Kuulasime jutud ära ja saime kolme paiku vabaks. Mul oli suur uni peal ja tegin tunnise uinaku. Kodustega saan praegu kontakti pidada SMS-ide teel. Täna läheb Mirjam esimest korda elus hambaarsti juurde. Ta kindlasti kardab. Tahaksin olla seal. Aga ma usun, et ta on vapper.

Võtsin fotoka ja jalutasin campuses otsides päikeseloojangu foonil ilusaid objekte. Siis kohtasin Tansneemi ja Anishat, kes olid sättimas end linna. Tüdrukud on esimest korda välja oma saareriigist Mauriitsiusest välja saanud. Gautam ja Danishi toakaaslane Amit olid meile teejuhiks. Kalidase tee otsast istusime ühte tuk-tuki, mida siinkandis nimetatakse autoks. Mahtusime kõik ilusti ära sellesse ilmetusse väikesesse mootorratas-kastikasse. Clocktoweri juures tulime maha ja otsisime kõigepealt rahavahetuse, kus ma sain endale mõistliku hulga ruupiaid. Jalutasime veidi ringi.

Tüdrukud olid väga häiritud pidevast signaalitamisest ja neil oli tarvis end korduvalt ületada, et minna läbi liikluse teisele poole tänavat. Alguses haarasid nad käest kinni, et koos üle tee minna. Järgmine suur tegevus oli teha pre-paid 3G sim-kaardid, mille pärast pidid meie hindu sõbrad tegema passist koopia, andma foto ja kirjutama põhjaliku avalduse. Kuidagi on nii, et kogu ühiskond lepib sellega, et terrorismi tõkestamise põhjendusel on tehtud lepinguta telekommunikatsiooni teenuse tarbimine sedavõrd reguleerituks ja keeruliseks.

Tänane teema oli aerofotode tegemise loogika. Siis aga tulid meie auditooriumi mitmed professorid, kes tutvustasid meile jälle, kui hea on IIRS. Samuti tehti suurem tutvustusring. Vahepeal on meiega liitunud veel inimesi Mosambiikist, Madagaskarilt, Mongooliast, Sri Lankalt ja Jeemenist. Seekord oli auditooriumis ka fakulteedi inimesed, kellest Alu, Cha ja Kuptaga rääkisime teepausi ajal võimalikust täisautomaatsest drooni lennutamisest ja sellega ala kaardistamisest.

Potentsi nagu on ja teatud asjad on isegi olemas, aga droonindusele erakätes seisab sõjavägi resoluutselt vastu. Tegime õues ühise pildi koos professoritega, kusjuures see oli ainuke hetk päeva jooksul kui paistis päike. Õues oli vastikult külm ja rõske. Lähedalolevates mägedes olevat isegi lund sadanud. Lõunat sõime oma kursusekaaslastega. Söökla ukse ees rääkisin juttu Abhisekiga ja Jyoutiga. Varsti ilmus ei-tea-kust Paudgatar, kes tutvustas oma sõbrannasid. Tegime ühed teed nende fakulteedis. Üks sõbranna kurtis üldist probleemi, et teadustööd tehakse ainult kindla osakonna raames ja ei tehta osakondadeülest koostööd.

Läksin tagasi klassi, seekord oli meil praktilised tööd. Uurisime paralax effekti ja joonistasime Põhja-India kaarti. Täna oli see päev kui mulle laoti 11000INR peo peale, mis on vist kuu aja raha. Ega mul seda raha väga ei kulu, sest söök on olemas. Kell 18:00 läksin sulkat mängima, kuid õues oli endiselt külm ja näha oli isegi hingeauru. Sugandh ja Suresh, kes on siinne teadur, olid juba platsis. Tegime sooja ja tegime mõned üksikmängud. Inimesi, nende hulgas väga häid mängijaid, tuli järjest juurde. Mitmete mängijate hulgas oli professor Dr Krishna Murthy, kes mängis alguses minu paarilisena. Tegelikult oli sulgpalliväljakul hoomata idamaades iseäralikku austust ja isegi liigset lugupidamist. Kord pidin pooleldi naljaga vastast korrale kutsuma, et ta mängiks ikka mehe eest ja ei oleks aukartust professori ees. Professor muigas. Vahepeal andsin võimaluse teistele sulkat mängida ja siis tagusin tai tudengiga jalkat. Hiljem mängisin veel mõned sulka mängud.

Suresh pani ette, et me võiks sõita linna ja osta sulgpalle. Ma tegin kontrapakkumise, et kui läheksime mootorrattaga, siis võin ise juhtida. Selgitasin, et olen 15 aastat motikaga sõitnud. Hiljem juba sõites lisasin, et ma pole kunagi vasak- ehk valepoolses liikluses ise liikumismasinat juhtinud. Paari ristmikuga sai mulle see asi siiski selgeks. Paaris kohas ta karjatas mu selja taga, et ma hoiaks vasakule poole. Sõitsime päris pika maa pidevalt törtsutades, et keegi mulle ette ei jalutaks ega keeraks. Päris adrenaliinirikas sõit, aga jällegi, sellega on võimalik kiiresti harjuda. Lihtsalt pead kõike enda ümber toimuvat rohkem jälgima ja teiste trajektoori aimama.

Sulgpallipoes maksis Yonexi sulgpalli toru terve varanduse 1050INR, kuid kui tõsta see teise perspektiivi, siis kaks korda odavam kui Eestis. Sõitsime tagasi. Suresh elab campuse väravate juures omas korteris. Läksin sööma ja pärast mängisin veel veidi pinksi. Üheksaks jõudsin oma tuppa ja pesema. Õhtul tiksusime koos kambaga minu toas ja mekitasime Eesti vägijooke. Danish ei joo, sest on moslem. Ajasime juttu erinevatel teemadel. Pärast südaööd sain magama.

Õhtul mängisin pinksi. Pooja palus abi fotoka objektiivi valimisel. Soovitasin talle konkreetseid mudeleid ja rahapuudusel hoopis ostuplaan edasi lükata. Ta näitas enda tehtud fotosid Himaalaja eelmäestikust.

Hiljem jalutasime campuses, mida siinsete reeglite kohaselt ei tohi teha. Rääkisime maast ja ilmast. Tegelikult on Pooja puhul ilmselt tegemist India masinavärki kinni jäänud õnnetu rebeliga. Ta pole kunagi käinud Indiast väljas ja ta loodab, et kusagil mujal on parem. Ta on koolis, mis teda ahistab, ja õpib ainet, mis teda tegelikult ei kõneta - metsanduse remote sensing. Arvatavasti sellepärast teda tõmbab otsekui magnetiga läänemaalaste poole - ehk saaks siit ära. Samuti usun, et ta pole ainuke, kes ei taha end mahutada India raamidesse ja tahaks teha exoduse. Pooja oli palju Madisega ninapidi koos. Jätsime hüvasti ja läksime magama.

Meid oli kokku seitse: Anish, Tansneem, Claudia, Dilhari, Danish, Gautam, Amid ja mina. Sõime kõikesugu hõrgutisi: riisi ja nuudli baasil toite, küüslaugu naani ja muid huvitavaid ning enamasti teravaid naudinguid. Kõht oli täis, kuid ei tundnud end kuidagi halvasti ega raskelt. Panime tüdrukud tuk-tukile ja ma istusin Danishi motika lenksu taha ning sõitsin tagasi kämpusesse. Õhtul tegime veel veidi plaani, kuidas reedest pidu läbi viia.

Lootsime, et saame turvamehe ära rääkida, et äkki saame tema nõusolekul ja meile lubadusel, et me ei tee suurt lärmi ja pahandust, tüdrukud üles neljandale korrusele toimetada. Aga asjatult, sest turvamees punnis vastu, et naisi ja eriti kohalikke naisi ei tohi üles viia - ainult mehed. Danish läks siis minu asemel asja turvamehega arutama ja sai vastuseks lihtsa EI, et mingu me tema ülemuselt küsima, kes tuleb esmaspäeval. Selge pilt. Seega peame tegema siis mitteametlikult. Vaatasime, et me saame kasutada kivist välist-/abitrepikoda ja tüdrukud seda kaudu sisse smuugeldada. Amit asus kööki ette valmistama.

Mina läksin Danishiga mootorrattaga turule. Kooli lähedalt turult saime maitseained ja üldised asjad. Tuunikala, kana ja juurviljade jaoks sõitis Danish edasi kesklinna. Mina tulin tagasi kooli ühikasse. Kell sai varsti seitse ja mitte midagi ega kedagi ei ole. Danish möllas turul, Amit ei saanud alustada, sest põhiline tooraine oli puudu, tüdrukuid ei olnud ja gaasi polnud turvamees ka sisse lülitanud. Pärast mõningast sebimist hakkas asi vaikselt liikuma. Gaasi sai käima. Danish sooritas ostud ja hakkas tagasi sõitma.

Tüdrukud korjasime kokku ja sõime sööklas õhtusöögi, sest olime graafikust maas ja söömise moment oleks olnud muidu liiga kaugel. Varsti hiilisime tagavaratrepist itsitades üles. Vahele jäädes oleks meile ilmselt tehtud maksimaalne hoiatus. Aga fakt, et sa pead hiilima poiste hostelisse, et hakata süüa valmistama, ajaks vast teisigi naisi itsitama. Toiduained panime lauale ja selgus, et Amit ei saa teha päris India toitu - midagi oli puudu. Siis juhtus see, mida tegelikult lootsin - tegime maailma toitu.

Samuti rabas mind uus teadmine, et bambus kasvab aastaga vabalt paar meetrit, see on nagu umbrohi. Riputad oksale enda särgi ja järgmisel päeval on see juba kõrgemal. Taipei 101 pilvelõhkuja põhikonstruktsiooni loogika on laenatud sellelt puult, sest tänu liigendatud tüvele on bambus väga vastupidav suurtele tormidele. Neid torme lisaks maavärinatele näeb Taiwanis tihti.

Minu aeg sai täis ja jooksin tagasi lossi juurde. Jooksu alguses kukkus telefon maha ja nii õnnetult, et täpselt lapiti maha. Klaas üleni kildudeks. Kõik töötab, aga läbi ämblikuvõrgu. Uue klaasi paigaldamine ei tohiks olla suur probleem. Jooksin bussini ja olin minuti täpsusega kohal.

Mina ostsin veidi pipart juba koju viimiseks. Leidsime ühe jalatsitöökoja, kust tellisin endale kõrge äärega nahktallaga heledad kingad. Minu jalgadelt võeti mitu mõõtu ja joonistati karbikaane sisse minu jäljed. Need mehed on olnud uhkelt mitmeid generatsioone kingsepad. Nüüd hakkab ka Indias selline traditsioon vaikselt hääbuma, sest noored tahavad brändikaupu, kuigi need tehakse Bangladeshis ja kvaliteedilt ei ole võrreldavad käsitööga. Danishiga sõime hästi tavalisi kohalike jaoks igapäevaseid snäkke samosasid ja väikseid sööke. Hängisime veel veidi ja läksime tagasi. Kämpuses mängisin lauatennis Amiti ja Sugandhiga. Magama.

Istusime ja sõime momosid. Päike soojendas mõnusalt ja me võtsime reisi rahulikult ega tormanud edasi. Nüüd võtsime suuna mägedesse ja alustasime serpentiine. Mussoorie on kohalikele, eriti Põhja-India inimestele, meeldiv kuurortlinn, kus on värske õhk, palju kaubatänavaid ja Shiva tempel. Ma olin kaasa võtnud paki kohalikke chipse ja see pakk oli kõrguse vahest paisunud toredaks õhupalliks. Telefon näitas kõrguseks 2113m. Ilmaga meil vedas ja me saime vaadata kaugel olevat Himaalaja 4000-5000m kõrguste tippudega mäeahelikku, mis olidjuba lumemütsidega kaetud.

Sõime kohalikke näkse. Sõitsime edasi järgmisesse tippu, kus oli vaateplatvorm. Täna oli kohaliku omavalitsuse valmispäev. Inimesed ootasid järjekorras või einestasid piknikulauas, sest lõppude lõpuks annavad valimised võimaluse perekonniti kokku saada. Istusin lenksu taha ja sisuliselt vabakäigu ja rohke tuututamisega liikusime allapoole. Päike hakkas vaikselt loojuma ja ma tegin ettepaneku, et me võiks loojangul koos palvetada. Mina mõtlesin looduslikku paika, aga Danish viis mu kohalikku mošeesse.

Kuna päikseloojanguni oli veel veidi aega, siis imaam korjas kõik ringi ja tundsid huvi minu vastu. Samuti tuli välja, et enamus palvetajaid olid seekord Dehradunist või hoopis palverändurid, kelle asjad olid ülemisel korrusel lahti laotatud. Palve eel läks imaam minareti mikrofoni juurde laulma kutsudes moslemeid niimoodi õhtusele palvlusele. Palvet juhatas imaam, kes oli meeste rivi ees.

Ahjaa, naiste sektsiooni selles pühamus polegi. Kõik olime näoga seina poole, kus oli värava reljeef/dekoratsioon, mis meenutas Meka mošeed. Mina tegin kõike järgi, mida imaam ja meeste rivi tegi. Tegelikult oleks olnud raske midagi teises järjekorras teha, sest tugeva õlg-õla tunnetuse tõttu liikusime me kui üks liigendatud uss. Mitmeid kordi puudutas mu otsmik maad. Väga harjumatu on istuda põlvili nii, et tagumik on maas ja jalad on veidi külgede peale väljas. Kogu palvus oli vast 10 minutit, mille käigus meeste rivi ei öelnud sisuliselt midagi. Siis imaam lahkus meeste eest.

Imaam kandis palve alguses ette koraani esimesed salmid sellise iniseva lauluna. Siis sai igaüks iseseisvalt omas rütmis palvetamist jätkata. Imaam tegi ettepaneku, et me võiks koos teed juua. Läksime treppidest üles kolmandale korrusele, kus istusime ümber mati, ikka endiselt paljajalu. Jõime teed ja arutlesime religiooni ja pühade tekstide üle. Üks mees oli eriti jutukas ja üritas mulle selgeks teha, et kõik moslemid ei olegi terroristid. Selgitasin, et olen palju reisinud araabiamaades ja mina tean seda, aga eestlased arvavad kahjuks tänu meediakajastusele seda ikka.

Siis ta oli päris veendunud, et piiblis pole sõnagi Jeesuse õpetusi, on vaid Markuse ja teiste interpretatsioon. Ütlesin, et jah see on suulise pärimuse kirja panemine 30-50 aastat hiljem, aga pigem ikkagi autentne või originaalile sarnane sõnastus. Tema ikka punnis vastu. Lõpuks Danish sekkus ja ütles, et on olemas isegi piibli versioonid, kus on ainult Jeesuse sõnavõtud. Ilmselt on ta selline veidi oma tõega pealetükkiv karakter. Kokkuvõttes jäi mulle mošee külastusest väga hea ja soe mulje. Panime saapad jalga ja sõitsime edasi.

Õues oli juba pime. Peatusime ühe vaateplatvormi ääres, sest taevas oli täiesti verekarva. Tänu siinsetele õpingutele tean nüüd ka teaduslikku põhjendust, miks päeval on taevas sinine ja loojangul kõike muud kui sinine. Pime tee on päris ohtlik, sest teel on teinekord kivid, mingil põhjusel tsemendi kotid ja uitavad muulad. Sitaks külm oli, aga mul ei ole Indias ju korralikku varustust kaasas. Sõitsime Dehraduni hiina restorani, kus liitusime Claudia ja Poojaga. Kõhud olid tühjad. Sõime tiibeti roogasid ja jõin legendaarset tiibeti teed, mis on piimane tee võiga, mis meenutab eelkõige piimasuppi. Varsti oli kell nii palju, et pidime sõitma Pacific Malli juurest kämpusesse. Vahetult enne kooli teed tulid vastu Mauritiuse tüdrukud ja Amit, kes olid minemas poodi. Danish liitus nendega ja ma sõitsin juuste lehvides kooli õuele. Tüdrukud ütlesid, et küll ma olen motika riietes kobe. Ilmselt on see rahvusvaheline sümpaatia mootorratturite vastu. Panin ratta parklasse ja läksin oma tuppa magama.

Edasi läksime ühte uhkesse restorani Black & Pepper ja jõime õlut. Tuleb välja, et see on ainus koht linnas, kus sa saad vaikselt, ilma linna mürata, istuda ja juua klaasist õlut. Antara rääkis endast ja kuidas tema näeb Indiat. Üks teema oli minu jaoks eriti põnev - kuidas tema tajub end naisena Indias. Ta rääkis naiste alla surumisest, Delhi vägistamiskultuurist, jätkuvast kastisüsteemist ja naiste sildistamisest. Minu jaoks oli põnev rohkem aru saada naise mõttemaailmast, kes jälle ei sobi kehtivasse India süsteemi. Jalutasime tagasi kämpusesse.

Teisipäev 13.01.2015

Hommikul sain väikese sportliku tünga. Nimelt Sugandh seekord ei tulnud. Ilmselt oli see minu viga, et me ei leppinud täiendavalt kokku.

Tegin väikese uinaku, sõin ja läksin klassi. Tänasest hakati meile õpetama Erdase-nimelist programmi, millega me saame tegeleda ainult arvutiklassis, kus on mitmeid mittetöötavaid arvuteid ja nendele vähestele korralikele on suur tung. Pärast tunde tegid meie kursuse araablased (egiptlased ja jeemenlane) köögis araabia peo, kuhu tulid meie kursuse hindu tüdrukud Narmanda, Manasi ja Pallavi. Minu poolt olid laual Omaani datlid. Üks huvitavamaid toite oli Waali poolt paar päeva valmistatud hapukapsarullid, mille sees oli risoto. Waal sai isaks, kui ta oli just Indiasse jõudnud - päris halvasti ajastatud. Aga tal on suur suguvõsa, kes tema naist aitavad. Tegin linna peal ühe väikese tiiru seekord üksinda mootorrattaga. Hakkan täiesti ära harjuma vasakpoolse liiklusega, hektilise ja tegelikult anarhistliku liikluskultuuriga ja selle ülekommunikeeritud tuututamisega. Yonexi poest sain tagasi reketi ja ostsin ühe kohaliku brändi Vega särgi.

Sõitsin marketisse, kus ostsin pesu, mis muidu saaks kohe otsa. Panin tähele, et inimesed vaatasid väga imestunult, et eurooplane sõidab üksi rattaga ja ostab nende poest igasugu asju. Ainult mõni julgem teeb juttu ja uurib minu päritolu. Panin Danishi motika paaki 10 liitrit bensiini, sest seier oli juba punases (65INR 0,8€/liiter). Hostelis tiksusime Danishi ja Amitiga ja jõime Old Munki ehk India rummi. Ma pole teab-mis asjatundja, aga see rumm ilmselt pole mingi väga eriline maitseelamus. Rääkisime palju ja pikalt. Magama.

Kolmapäev 14.01.2015

Hommikul oli trenni ajal päris korralik ja heitlik tuul. Lõpuks hakkas isegi vihma tibama. Hommikusöögiks olid pannkoogid, milles oli peenestatud koriander ja roheline pipar. Tänastes tundides oli mul suuri raskusi ärkvel olemisega. Paar korda juhtus nii, et avastasin, et mul on silmad kinni. Põhjuseid on mitmeid: ruumi vähene valgustus, GPSi teema, väga tugeva aktsendiga inglise keele arusaamine ja akumuleeritud une puudujääk. Lõuna ajal tegin koguni poole tunnise une.

Laboris mässasime Erdase-nimelise programmiga, mille piraatversiooni proovin kuskilt küsida, sest ma tahan selle programmiga peale tunde veidi tööd teha. Paar tundi päevas ülerahvastatud laboris pole piisav. Litsentse on terve klassi peale ainult 15. Pärast tunde tegin Sliptree tööd. Köögis alustasin juurika woki tegemist. Varsti tulid meile külla Narmada, Hay ja Manasi ja veel meie korruse mehi. Sain ära teha nüüd kõik juurikad, mis olid üle jäänud reedesest peost. Siis läksime hiljem veel sööklasse sööma. Õhtul tegime väikese jalutuskäigu poodi, mille kõrval on Divine Girls Boutique, kus saime 10INRi eest kohvilaadset sooja ja magusat jooki. Õhtul rääkisin veel Marekiga ja panime paika järgmised racketloni turniiri orgunni plaanid. Läksin magama.

Läksin laborisse, kus selgus, et tänane tegevus toimub õues palmi all murulapil. Määrasime GPS-vastuvõtjaga erinevaid koordinaatsüsteeme kasutades laiust, kaugust, kõrgust ja veel mõnda muud parameetrit. Päris tore oli ringis murul istuda ja GPSiga pusida. Nelja paiku sai tund otsa ja ma läksin viimast satsi pesu masinasse panema. Tegin teed ja mõnulesin enda toa rõdul. Moslemid olid omas toas tagumikud upakil ja palvetasid. Päikeseloojang.

Varsti hakkas suurt kisa ja kaasaelamist kostuma. Selgus, et toimus köievedu. Kõik on sisuliselt sama, mis Eestis. Aga see kaasaelamine ja võidujoovastust on lihtsalt uskumatult ehedad ja väga indialikud. Üks grupp oli võiduhimust haaratult köie ümber väikese puu sidunud, mispeale see koos juurtega välja tõmmati. Tegin köieveost video. Läksime Amitiga võrkpalliplatsile, kus harjutasime lööke ja tõstmist. Varsti algasid võistlused ja mind haarati ITECi meeskonda. Meie meeskonnas olid kõik Kagu-Aasiast või Hiinast. Võitsime tihedas rebimises Amiti võistkonda 2:1. Läksin õhtust sööma. Tulin tuppa ja panin viimased pestud riided kuivama. Kirjutasin memuaare ja ajasin Martiniga juttu Flow teemal. Magama.

Reede16.01.2015

Hommikul oli trenn, mis näitas, et vorm on allapoole liikumas. Kahju, sest täna on kooli turniir sulgpallis. Pesin ja läksin sööma. Mulle hakkavad India toidud juba üksluised tunduma. Tavaliselt on mingi sai (roti, puri või naan), aurutatud riis, kaks kastet (eks need mingid masalad jälle on) ja ehk mõned redise viilud. Olen välja selgitanud, et Inglise tee ehk piimaga must tee pärineb Indiast ja peaks kutsutamagi vastavalt. Minu teoorial on kaks alust. Teetaimed tulid Inglismaale peamiselt Indiast või Sri Lankalt. Piim tuleb lehmalt, India puhul pühalt lehmalt. See omakorda tähendab, et piima joomine omandab hoopis uue tähenduse. Seega India tee koos püha piimaga - see on jumalate jook. Chai masala - see on piimaga tee, kus on veel kaneel, ingver ja mõned muud maitseained. Chai on hindi keeles tee. Ilmselt sai venekeelne tchai just siit alguse.

Koolipäev läks kiirelt. Ennelõunase pausi eel läks süürlane Bashar meie poolring-auditooriumi ette ja ütles, et ta teeb Lähis-Ida teemalise ettekande. Mõned ei viitsinud poliitikat ja ajalugu kuulata, aga enamus kuulasid. Tegelikult oli mul Bashariga hommikusöögilauas vestlus teemal, kuidas tema pere ja sugulased saavad hakkama kodusõjas olevas Süürias. Nemad on kõik Damaskuses ja seetõttu väljaspool ohtu. See teema jäi Bashari ilmselt piinama ja ta oli Araabia-Inglise sõnaraamatu abil teinud esimeste loengute jooksul ettevalmistustööd. Süürlane selgitas Lähis-Ida riikide paiknemist, 1947 Iisraeli riigi teket ja selle sõdu Araabia riikidega, Palestiina rahva kannatusi ja nende vähest mõistmist, Araabia Kevade tagamaid ja Ameerika - Iisraeli sekkumisest teiste riikide toimimisse. Mina palusin kõigil teha aplausi Basharile ja lisasin, et me ei pruugi olla 100% kõigega nõus, aga kuna ta on mitmekordse kõrgharidusega ja tark mees, siis täname teda selle vaatenurga eest.

Lõunal tegin pooletunnise uinaku. Pärastlõunal pusisime laboris Envi-nimelise programmiga, mida me vaid libamisi saime näppida. Lihtsalt kursuse jooksul ei ole aega, et põhjalikumaks minna. Läksin linna. Jalutasin Kalidase tänavat pidi suurele teele, kus hüppasin munitsipaaltuk-tukile, mis on suurem ja mahutab kahe pingi jagu inimesi, ja sõitsin kesklinna. Selline sõit maksab kõigest 5INR, aga sa pead olema valmis selleks, et keegi pressib end sinu kõrvale, kui sa oled juba veendunud, et sul on niigi kitsas. Kokku punnitatakse sellesse sinisesse värisevasse sõiduriista 8 reisijat. Väga lõbus.

Jalutasin raha vahetama, sest minu esimene ports ruupiad hakkas otsa saama. Varsti saan jälle suure hulga kooli stipiraha. Siis lasin lisada enda 3G kaardile lisa 4GB, mille maksumus oli 750INR/9€ - väga kallis. Jalutasin uhkelt mööda basaari. Mul pole suurt midagi vaja ja siin müüakse nii palju sarnaseid asju. Kõige levinumad on spordirõivad ja kingad. Samuti on siin mitmeid kanga- ja kodutarvetepoode. Lisaks on mitmeid teenuseid, nagu juuksur, rätsep, fotograaf ja kingsepp. Viimasesse astungi sisse.

Minu kingad olid valmis. Proovisin jalga. Sobisid hästi. Siis nad lisasid sisetallad ja tegid viimase ilulihvi. Tegin meistrist pildi. Maksin teise osa raha ja asusin tagasiteele kämpusesse, sest olin saanud juba mitu kõne, et mind oodatakse sulgpalli ja võrkpalli mängima. Tagasiteeks ma ei leidnud linna tuk-tuki ja võtsin eraka. Vahetasin ruttu riided ja tormasin võrkpalli mängima. Selgus, et 2 meeskoda ootasid mind, et mängida finaal ITECi ehk välistudengite ja teadlaste vahel. Teadlased olid selged favoriidid, kuid me osutasime neile kõva vastupanu. Lõpuks kaotasime mõlemad geimid paari punktiga. Seega me saavutasime hõbeda. Vahva mäng oli uskumatu kaadriga. Enamus olid Aasia riikidest nagu Mongoolia, Tai, Vietnam ja Hiina.

Jooksin sulgpalli mängima. Ootasin väga kõva lahingut, kuid ma ei saanud kuidagi oma mängu käima. Alles seisult 1:9 sain mängu käima ja ma hakkasin domineerima. Aga ühe geimise mängu puhul on selline kaotus liiga suur. Minu turniir ka selle kaotusega lõppes. Veidi ebaõnn loosiõnnega. Oleksin nõrgema vastasega saanud end soojaks mängida. Hiljem selgus, et minu vastane pani turniiri kinni. Läksin Sugandhiga marketisse, kus otsin homseks Rishikeshi autosõiduks hommikusööki. Kaasa võtsin puuvilju, herneid, India chipse ja maiuseid. Jalutasime tagasi ja otse sööklasse. Sugandh läks oma teed ja mina tegin ühe lauatennise, mis ka väga hästi välja ei tulnud. Mingi jama on õlaga, paremas käes ei ole jõudu ja on valus. See ei lase mängida õige tehnikaga. Läksime Gautami tuppa rummi tinutama. Gautam, keda me viimasel ajal kutsume Boratiks, on avatud, tark ja lahe poiss, aga kohati ikka päris labane ja madalalaubaline. Rääkisin neile süürlase Bashari ettekandest. Danish tundub olevat väga huvitatud seda teemat Bashariga edasi arutada. Gautamile meeldib e-poodidest osta hetkepakkumisi. Selgitasin enda ostmise filosoofiat ehk ostan vähe ja ainult siis, kui on vaja. 23:00 läksin oma tuppa, siis pessu ja magama.

Jalutasime üle rippsilla, mille juures oli palju sebimist. Turistipoed ja hordide kaupa turiste. Need turistid on enamasti hipipükstes ja joogamati rull kaenlas. Rishikesh on üks jooga õppimise keskusi. Jalutasime üles Shiva templisse. Tee peal sain ilusaid porteefotosid kerjusmunkadest. Ühe värava peal kõõlusid ahvid. Üks nunnu ahvipoeg poseeris mulle ja äkki oli minu kõrval ähvardav emaahv. Tegin sama häält talle vastu ja läksin edasi. Ahvid tunduvad siin nagu koduloomad, aga tegelikult on nad metsloomad ja elavad oma karjareeglite järgi. Paar korda nägin ahve korralikus kakluses.

Meid pandi kardinaga eraldatud ruumi, kus teiselt poolt kardinat oli kosta teise inimese mõminat või karjeid. Ma pole olnud kunagi nii õline. Ajur Veda Tallinna versioon oli lihtsalt silumine, mis ei olnud ei erootika ega massaaž. See siin oli päris raju. Alguses muditi pead ja kaela. Kaks meest tegid mu ülejäänud keha 45 minutiga täitsa pehmeks. Siis sisenesin kapiustega istumiskambrisse, kust mu pea oli väljas. Aurukapp võttis suurema osa õli ära. Siis pühkis mees mu puhtaks. Ainult hargi vahelt tegin end ise puhtaks. Pärast jõime teed ja lobisesime niisama.

Jalutasime tagasi teisele poole jõge. Õues oli juba pime ja kaupmeeste letid kiirgasid valgust, mis turiste nagu öiseid tiivulisi ostma meelitasid. Ostsin mõned esemed oma naistele. Takso juures uurisin teistelt, kas nad jäid reisiga rahule. Sõitsime tagasi Dehraduni. Vahepeal pidime ootama 10 minutit, et tekiks korralik autode kolonn. Nimelt selles metsases lõigus on aktiivne metsloomade ränne, eriti elevantide. Ilmselt loomad pelgavad sellist autodest koosnevat tulede ja müra ussi ja ei tule siis teele.

Kämpuse väravas tuli muidugi tüüpiline India jälle lagedale. Nimelt autojuht ütles, et ta tahab saada lisaraha joa ja teiste sõitude eest. Meil oli tema ülemusega kokku lepitud 2300INR/26€ fiks sh kõik kohalikud sõidud. Ma olin valmis venna saatma pikalt, et ta tulgu oma ülemusega koos ja ei anna talle ühtegi ruupiat. Aga Claudia oli pehmem, ilmselt õhtune jooga rahustas teda. Lõpuks oli meie kulu 2600INR/29€.

Mänguplatsidel käis suur turniir. Varsti öeldi, et ma peaks pinksi mängima. Kaotasin ka selle võistluse, kuigi andsin endast parima. Mu õlg lubad juba päris korralikult mängida, aga vastane oli lihtsalt parem. Sain mitu head lööki teha. Kurat võtaks, üldse ei vea loosiga. Seegi vastane võitis hiljem kogu turniiri. Siis mängisin Danishi ja teistega väikest koroona mängu meenutavat ajaviidet. Augud olid väiksemad ja laud oli ise ka väiksem kui koroonal. Kiisid ei olnud. Sõrmenipsuga tuli nuppe auku ajada. See oli päris tore mäng. Varsti läksin magama.

Jõin kohvi ja hiljem sõin jäätist, milles olid pipratükid. Päris põnev oli inimesi jälgida. Naised on stiilsed ja enamus mehed on täielikud töllid plätudes ja dressipükstes. Mõned üksikud mehed on ainult hoolitsetud, stiilsed ja hästi riides. Üks femonemen on vaatamata minu suurele kultuurilise tolerantsusele võõras - meeste kaelakuti kõndimine. Selline maskuliinne kallistamine on väga levinud. See on pigem siin suure sõpruse märk. Aga ikkagi võõras. Kuandyk sai lõpuks oma iluprotseduurid tehtud ja me sõitsime tuk-tukiga tagasi kämpusesse. Õhtul sõin sööklas ja mängisin lauatennist. Pesin ja rääkisin kodustega.

Esmaspäev 19.01.2015

Hommikul ärkasin inimlikul ajal, so 8:15. Jõin kohvi ja sõin puuvilju. Seekord ei läinud hommikusööki sööma. Õppisime täna radareid ja mikrolaineid. Andsin nädalavahetuste avaldused sisse. Avalduses pidin kirjeldama, kuhu lähen ja kus ööbin. Ja loomulikult ei maininud ma plaanitava hotelli lünka kirjutada telk ja transpordivahendiks mootorratas. Pärastlõunal tegelesin Flowtime'i asjadega. Pidin asju siluma ja rahustama, et arendus ikka edasi läheks. Praktilises koolitöös mõõtsime termoradariga erinevate materjalide soojuskiirgust. Pärast kooli magasin veidi ja rääkisin Skypes Klaas-Janiga. Õhtul mängisin pinksi.

Teisipäev 20.01.2015

Hommikul sõin sööklas pannkooke ja läksin tundidesse. Täna jätkasime radari- ja digitaalpiltide jutte. Pärast tunde lugesin rõdul raamatut. Varsti läksime Amiti, Danishi ja Gautamiga kesklinna. Sõime ühes odavas sööklas India toite. Toidud olid väga head. Kolasime mööda moto- ja matkapoode. Vaikselt valmistame reisivarustust ette, sest meil seisab ees korralik motomatk maailma laele. Poest ostsin kohalikku õlut ja rummi. Jõudsime tagasi kämpusesse. Söökla köögis sõime veel teise õhtusöögi. Õhtul vaatasin jalgpalli ja tennist, vastavalt African Nation Cup ja Australian Open.

Vaesed poisid pidid meie pärast kõvasti pedaale pressima. Jõudsime kokku lepitud ajaks kuju juurde. Jalutasime veel mööda teed allapoole, kus ootas meie buss. Sõitsime tagasi kämpusesse. Tegin väikese uinaku. Ärkasin, keetsin kohvi ja toimetasin arvutiga. Käisin söömas ja pärast tiksusime veidi Gautami toas ja jõime kohalikku õlut King Fisher ja rummi McDowell. Kui need joogid olid mekitatud, siis läksin oma tuppa jalkat vaatama. Vaheajal mängisin veel pinksi.

Neljapäev 22.01.2015

Täna on sombune ja vihma ilm. Ajasin end voodist välja ja läksin sööma. Õpingud keskenduvad nüüd peamiselt digitaalpiltide protsessimisele. Teepausi ajal rääkisin Danishiga reisist. Selgus, et sõidan üksi, sest Danishil nihkus eksam 27ndale, mis omakorda tähendab, et ta peaks terve reisi ajal olema pea õpikus. Sisuliselt on nii, et kui Danish nüüd põrub, siis ta õpingud peatatakse sootuks, sest tal on 2 hoiatust all. Tõsine seis.

Seega plaanin nüüd reisi üksi, sest teised potentsiaalsed kaaslased ei saa erinevatel põhjustel tulla. Gautami tellitud mobiililaadimisaku saabus ja sain selle karbist välja koukida. Just nagu jõulud. Nüüd saan muretult mõlemat mobiili mägedes laadida. Lõunatasin. Pärast kooli sõitsin rattaga linna ja tegelesin varustuse ostmisega. Clocktoweri juures sõin kohalikus sööklas kõikesugu head ja paremat. Sõitsin läbi ummikute ja suure trügimise tagasi vaiksesse kämpusesse. Danish tegi mulle selgeks, et ta oleks saanud iga eseme odavamalt. Pakkisin asju, jõin teed ja läksin pinksi mängima. Õhtul vaatasin jalkat.

Reede 23.01.2015

Hommikul käisin pesus ja kiiresti loengutesse. Danish lubas õlivahetuse ära korraldada, aga ta ei saanud kuidagi loengutest minema. Kogu see õlivahetus läks siiski vett vedama, sest Danish pani julma ja ei teinud lubatut. Kella viieni ootasin ja siis lõpuks sain temalt võtmed ja matkaasjad. Danish arvas, et ta tuleb ka ikkagi kaasa. Ma hurjutasin teda mitte tulema, aga ta tahtis siiski hirmsasti kaasa tulla. Pakkisin asjad ja sõitsin kesklinna raha vahetama ja kiivrit ostma. Otsustasin siiski osta ühe korraliku kiivri 1700INR/20€, millel molu avaneb üles ja on päikesesirm, mis hiljem vähe läbipaistvaks osutus. Selline kiiver on mugav ja mõistlik. Sa saad isegi sõidu ajal süüa.

Dehradunis olid kõvad ummikud. Mul võttis terve igaviku linnast välja sõitmine. Õues oli juba pime. Maanteel oli päris ebamugav sõita, sest käib pidev pusimine ja nähtavus kehv, sest vastutulijad pimestavad. Suured Tata bussid muudkui signaalitavad, et kobigu ma teelt eest ära. Korraga sõitsin ühest august läbi nii, et üks peegel lendas minema. Õnneks sain kohe pidama ja sain peegli tee pealt ära korjata. Tee tundus lõputa. Kilomeetrid lausa venisid. Pärast selgus, et tegin ka väikese ringi. Jõudsin Rishikeshi ja sõitsin üle rippsilla Ram Jhulasse. Minu massaažikoht oli juba kinni.

Sõin korraliku ja rikkaliku õhtusöögi. Leidsin lähiümbruskonnast ühe Pink'i nimelise võõrastemaja, mille ruumi eest maksin 400INR/5€. Ram Jhula kitsad tänavad olid pimedas vägagi kõhedusttekitavad. Tee oli sisuliselt suured kivitükid, millel üritasid liikuda väsinud ilmega lehmad. Enne Pinki leidmist sõitsin kogemata ühte suurde munkade kloostrisse, kus nägin vaid susse uste ees. Hosteli tuba meenutas Lähis-Ida filmides nähtuid safehouse, mis on hästi askeetlikud ja uksed-aknad kostavad läbi. Võtsin kogu kola rattalt ära ja laotasin selle tuppa. Just siis, kui olin saanud voodisse pikali visata, helistas Danish, kes teatas, et ta tuli pöidlaküüdiga Rishikeshi. On alles tüüp ja ikkagi paras hipi. Sõitsin talle teisele poole rippsilda vastu.

Loomulikult oli mul hea meel teda näha, aga tal on teisipäeval eksam. Sõitsime külalistemaja poole kui me kuulsime ja nägime templi ukse praost munki, kes teenisid laupäevajumalat. Küsisime, kas me võime sisse tulla. Jah oli vastus. Kaks vana munka mängisid harmoonikumi ehk siin kontekstis mängukasti, millel oli klapplõõts ja poolteist oktavit klahve, ja tablasid. Muusika, ilmselt ülistus jumalale ehk Hare-Hare, oli hästi monotoone. Klahvimunk kasutas vaevu viite klahvi. Trummirütm oli seevastu vahelduvalt aeglane ja tempokas. Veel köitis minu tähelepanu ruumikujunduses, mis peamiselt koosnes vaipadest ja lillepärgadest, riisist tenhtud mandalad. Need mandalad olid tehtud värvitud riisiteradest ja need moodustasid erinevaid keerukaid mustreid. See peab kindlasti olema üks kannatlik inimene, kes seda kunsti viljeleb. Hiilisime vaikselt välja ja sõitsime võõrastemajja. Danish oli toonud kaasa mahaununenud telgivaiad, milleta ilmselt poleks ma saanud teha telki kolmemõõtmeliseks. Õhtul rääkisime kohalikust naisevõtu traditsioonist ja kolmest tüdrukust. Mina püüdsin neid oma arusaama järgi analüüsida. Selliseid tube ei köeta ja need majad pole ka soojustatud. Seega öösel oli päris külm.

Maastikul torkavad silma helerohelised riisipõllud, mis laikudena ja treppina mööda mäekülge on rajatud. Teel nägime palju ahve, lehmi, eesleid ja koeri. Paaril mägiteel oli nii, et kaljusein ulatus kaugele teele ja sa sisuliselt sõitsid kalju tüki alt läbi. Neljal korral oli aga nii, et tee oli suletud. Autod ja motikad seisid järjekorras ning ootasid kuniks tee uuesti avatakse. Nendes kohtades, kus on maalihete oht, on meeskonnad ja tehnika pidevalt valmis, et hakata kaevama ja liiva-savi-kive teelt ära lükkama. Tavaliselt võttis tee vabastamine maksimum 15 minutit. Teed olid üldiselt jubedad. Palju oli lõike, kus hoiatamata algas kruusatee ja kui sa liiga suure hooga kruusasele lõigule sõitsid, siis said korralikult raputada. Mitmes lõigus oli löökauke. Aga siis oli ka suurepäraseid ilusa asfaldiga käänulisi teid. Tee ääres nägin Hulmani ahve, pühasid ahve. Need on suured ja valge kraega ahvid. Igas pimedas kurvis pead signaaliga törtsutama, et kõik reastuksid enda serva. Suured bussid ja veokad on kohati sama laiad kui tee ja nende törtsutamine võib olla kõrvulukustav sireen või meloodiline muusikaline ettekanne. Tegin mitmeid pilte maalilistest momentidest, kuid mida oli väga raske pildiks teisendada.

Danish pani ees jalgsi minema. Mina tegin ühe tiiru liftiga ja sõitsin Danishile vastu. Tegime poseerimispilte. Danish oli esimest korda lumelaual ja tegelikult ka lumel. Rääkisin ja näitasin põhiasjad ning proovimise nö tantsida mäest alla. See oli üpris lootusetu, aga paljudel on esimene lumelauapäev just selline. Palusin tal ise edasi pusida ja sõitsin ise alla sööma. Ta jõudis mäest alla ja tõdes, et see lumelauatamine on ikka väga raske. Jätsime hüvasti ja Danish sõitis Dehraduni. Mina sõitsin mitmeid kordi veel rajaäärsetest nõlvadest alla. Tegelikult olen ma pettunud, sest Lonely Planeti jutu järgi pidi siin olema 4km pikkune rada. Reaalselt on kõik nõlvad vaevu 500m ja need ei ole omavahel liigendatud. See aga tähendab kõmpimist ühest liftist teiseni. Kokku oligi muide ainult kaks lifti. Mõõtsin ära maksimaalse lumelauatamise kõrguse ja see oli 3008m. Aga kokkuvõttes olen õnnelik, et sain ära käia India esindussuusakuurordis ja lumelauatada Himaalajas.

Sõitsin edasi ja otsisin jõe ääres ilusat telkimisplatsi. Lõpuks hämarduvas õhtus keerasin teelt üles mäkke mööda kitsast sinkavonka mullateed. Leidsin muruplatsi. Käisin uurimas kaugemal asuvatelt inimestelt, kas võin siin telkida. Ega keegi mõhkugi aru ei saanud, mida ma tahan. Püstitasin telgi ja rääkisin poistega, kes on kõik kellegi onupojad, mootorratastest ja minu senisest reisist. Õhtul hiljem tuli veel peremees ka asja uurima. Surusin ka temal kätt. Koha nimi on siin Ropachaltar, 1004m merepinnast. Läksin telki ja sättisin magama. Taevas on selged tähed ja ümberringi kottpimedas on gruppidena valgustäpid. Need valgustäpid on väiksed mägikülad. Kuulen jõe müha ja suhteliselt sageli kivide varingut vastaskaldal. Minu mägi, mille all on minu telk, on trepjas ja metsaga kaetud. Nüüd külma trotsides magama.

Esmaspäev 26.01.2015

Öö oli karm. Kõva küljealune ja Danishi suveniiripoest ostetud magamiskott võivad teha ühe öö ikka täitsa põrguks. Magamiskott oli veel ka lühike. Lõpuks sain und nii, et olin selili ja nahktagi näo peal. Hommikul umbes enne seitset kuulen kedagi pomisemas. Alguses ei tahtnud ma temast midagi kuulda, siis aga läksin asja uurima. Üks onupoegadest oli minu telgi juures ja rääkis, et Man, Rain. Selge, vihma on hakanud sadama. See uudis pani minu pakkimisele tempo peale. Minu tegevust kogunes vaatama suur hulk onupoegi. Sain kõik rattale pakitud ja vihmariided selga. Jätsin hüvasti ja alustasin vaikselt mööda muldteed mäest allapoole sõitmist. Pinnasevaringuid oli tegelikult ka siin samas ette tulnud, aga praegu on vist ok. Hakkasin Rishikeshi poole sõitma. Tegin siiski õige otsuse, et hakkasin eile Joshimathist tulema, sest muidu oleks saanud Joshimatist saadik juba vihma.

Enam ei sadanud ja vahetevahel hakkas juba päike paistma. Siis aga juhtus minuga jälle midagi esmakordset, nagu tookord, kui andsin elus esimest korda verd. Nüüd aga toimus minu elu esimene motikaavarii. Nimelt laskusin orgu, kus oli jõgi ja sild. Kiirus oli veidi liiga suur. Proovisin käikudega pidurdada, aga see ei aidanud ja sillal tuli vastu üks skuuter. Kaldusin ideaaltrajektoorist välja, pidurdasin ja kaotasin ratta üle kontrolli. Asfalt oli mudane ja motikas hakkas külge ette tõmbama. Nägin, et kokkupõrge betoonbarjääriga on möödapääsmatu. Kuidagi suutsin viimasel hetkel lasta lenksust lahti ja hüpata rattalt maha. Motikas paiskus küljega vastu betoonbarjääri nii, et jäi sellele toetuma nina taeva poole ja samas alaspidi. Oleks võinud teha sellest pildi, aga olin vast liiga sapsu täis. Ajasin kiiresti motika ratastele. Esmapilgul oli vaid üks mõlk ja üks suunatuledest oli murdunud. Ratas oli ok. Mina ilmselt panin käbara maha nii, et ma ise ei saanud midagi aru. Põlvest allpool oli veidi valus, vist sain põrutada. Kilepüksid olid säärest ribadeks ja kilejopel oli selgelt näha betooni kriibitud jutte. Õnnelik õnnetus. Üks motikamees tuli uurima, kas ma vajan arstiabi. Motikas läks ilusti käima ja sõitsin edasi Srikot Gangnali linna, kus tegin omletiburgeri peatuse ja üle vaadata õnnetuse tagajärjed. Sõitsin edasi ja tegin veel ühe teepeatuse.

Rishikeshis sõitsin läbi Laxman Jhula kitsaste tänavate ja üle rippsilla Ram Jhulasse, kus palusin teha endale massaaži. Päris mõnus pärast sellist pikka sõitu. Massöör märkis kohe ära minu jalal tänase kukkumise. Vihma hakkas jälle sadama. Danish tuli mulle Dehradunist vastu. Viisime sinise Bajaj'i ratta renti tagasi. Sõitsime Danishiga Dehraduni. Kahekesi kokkupressitult ühel rattal, millel ei ole suur mootor ja millel on veel küljekotid ja telgid/magamiskott - see on väga väsitav ja ebameeldiv sõit. Ummikutes ei saa ka hästi manööverdada, sest olin istmel liiga ees ja seetõttu kohmakas. Jõudsime pimedaks kämpusesse.

Kokkuvõttes oli suurepärane reis ja ime, et me nii kaugel ära käisime, sest Auli on rohkem kui 300km kaugusel Dehradunist. Tulin oma toa ukse taha. Ukse võti oli kadunud, aga õnneks oli uks irvakil. Hakkasin kohmakalt asju tuppa viima ja uks läks klõpsti kinni. Turvameest hetkel ei olnud ja ma pidin koridoris passima. Egiptlased ja jeemenlane kutsusid mind enda tuppa, et põrandal vaibal süüa kõiksuguseid hõrke rooge. Seltskonda oli kuidagi lisandunud ka indoneeslanna. Toit oli tõesti hea. Varsti kutsus Kuandyk mind enda tuppa Pizza Huti pitsat sööma, mille ta eelnevalt tellinud oli. Sõime pitsat ja muljetasime mõlemad oma reisidest sellel nädalavahetusel. Läksin veel sööklasse sööma, kus uurisin Mauritiuse tüdrukute reisimuljeid ja eriti nende muljeid esimesest kokkupuutest lumega. Lumi olevat olnud ebamaiselt külm. Õhtul jõin teed. Rääkisin Klaas-Janiga. Vaatasin jalkat.

Muljetasin tänulikele kuulajatele enda reisist. Pärastlõunal jätkasime arvutiklassis praktilise töö tegemist. Täna oli kämpuses rohkem sabinat ja elevust, sest õhtul oli rahvuslik pidu ja etendus. Läksin tuppa ja tegin Skype kõne Flowtime meeskonnaga. Läksin peamaja kõrval asuvasse põllunduse majja, kus oli suur lavaga saal. Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Laval käisid väikesed tüdrukud pop- ja rahvatantsukavadega. Üks väike poiss tantsis ja imiteeris Bang-Bang filmi laulu. Rahvas oli showst haaratud, lauldi kaasa ja plaksutati. See on tõeline India. Lisaks oli laval mitu kitarridega ja lauludega tudengite etteastet. Samuti veel erinevaid tantse ja üks pikem hindikeelne draamaetendus. Üks vuntsidega mees tegi pikema soolo, mida võiks kategoriseerida stand-up comedy, poeesia ja traditsionaalse laulu seguks. Mina sain hindikeelsest soolost aru vaid ühe rea: "Fashion TV amorale", mis oli kontekstis, et emale ei meeldinud, et tütar vaatab Fashion TV-d, sest see on amoraalne. ITECi tudengid esitasid tantsuetteaste Made in India. Tegin mõned pildid kogu üritusest. Sõime õhtust ja suundusin tuppa. Rääkisin skypes Marekiga. Vaatasin jalkat.

Pärast õpinguid lugesin enda rõdul raamatut ja jõin teed. Varsti läksin Claudiaga Amritsari hotelli netist otsima ja bookima. Sealsamas international hostelis mängisin veel ühe mongoliga pinksi. Lisaks mängisin kuni õhtusöögini sulgpalli. Õlg tundub olema paranenud. Õhtusöögiks sai valida, kas kana, mida siin klassifitseeritakse non-vegeterian, või taimetoitu. Seekord proovisin kana. Pesin ja rääkisin Illimariga, kes peaks lähipäevil isaks saama. Läksin, King Fisheri õlu näpus, Amit'i ja Danishi tuppa, kus tegime peo. Kotist ilmusid välja võluväel snäkid ja rumm.

Tõmbasin üles hommikuse sobitatud abielu teema. Amit on ainuke, kellel on hetkel pruut, ja kes oli eriti agar vestleja. Amit selgitas selle nähtuse tausta, kuid toonitas, et ta ise on sobitusabielude, eriti lapsabielude, vastu. Lõpuks hakkas minul kooruma oma kontseptsioon. Sobitusabielu on vaikiv kokkulepe ja ühtlasi meede, kuidas noored inimesed saaksid võimalikult vähese riskiga kokku. Riskid on siinkohal teadmatus varakuse ja toimetuleku küsimustes. Samuti tahavad sugulased garanteerida endale hea sugulaskonna, sest selles kultuuris käivad sugulased väga tihedalt omavahel läbi. Vanematel on muidugi universaalsed põhjendused, miks nad sekkuvad kaasa leidmise protsessi. Nimelt vanem olemine ja elukogemuse olemasolu. Samuti toonitatakse, et armunud noored ei ole piisavalt objektiivsed hindajad. Ja lõppude lõpuks tahetakse enda lapsele ju ainult head, parimat. Pooja loost tuleb välja see, et talle jääb siiski võimalus öelda EI, kui pakutud kaasa ei kliki. Põnev.

Neljapäev 29.01.2015

Hommikul, sarnaselt paljudele hommikutele, ruttu riidesse, üks tee ja sööma. Pärast kooli lebotasin veidi toas ja läksin pinksi ning sulge mängima. Siis pessu ja sööma. Narmada ja Pallavi läksid kesklinna turule söögikraami ostma, et valmistada ise reedel häidd Lõuna-India roogi. Lubasin söögivalmistamisel kaasa lüüa. Samuti kutsusin nad enda tuppa, et nad tutvuksid minu masalade varandusega, mis mul ühest peost oli järgi jäänud. Selgus, et seda kõike neile just vaja oligi. Lisaks palusin, et nad läheksid pangast läbi ja vahetaksid 20€ ruupiateks. Mul on seda raha siin kulunud vahepeal ohtralt, sest valmistusin Joshimati reisiks ja ostsin kingad.

Pärast õhtusööki rääkisin egiptlase Ahmediga elust Egiptuses ja koos leidsime, et araabiamaad ei taha kunagi lääneriikidele omast demokraatiat, mille mõiste on araablastel pigem anarhia ja kõige lubamine, ja lihtsad inimesed pooldavad alati pigem ühte tugevat liidrit. Seega autokraatia või diktatuur või äärmisel juhul suure mõjuvõimuga presidentaalne demokraatia.

Poliitika- ja ajaloojutud jätkusid kasahhi Kuandyki toas, sest ta kutsus mind enda juurde külla. Tema ajalooteadmised olid keskmised vabastaja-tüüpi russofiilsed seisukohad. Vestlesime ja ma avasin veidi Euroopa poliitilist ajalugu Esimese Maailmasõja-eelsest perioodist. Siis rääkisin suurriikide, sh USA, Saksamaa, Inglismaa, Hiina ja Venemaa, lõputust huvist kontrollida naabreid või endisi kolooniad majanduslikult ja poliitiliselt. Kuidagi lihtsalt ei saa olla nii, et väiksemad riigid saaksid olla rahus. Kasahhid ja eestlased on mõlemad kannatanud nõukogude terrori all ja osa rahvast on küüditatud. Kasahhidel on sarnaselt ukrainlastega hinge peal 30ndate aastate kunstlik näljahäda, kus vili ja eluskari lihtsalt viidi Moskvasse. Pikapeale leidsime, et me tegelikult ei olegi väga eriarvamusel. Kuandykile väga meeldis meie vestlus, sest ta saab praktiseerida enda inglise keelt ja me suudame leida vestluses kesktee. Läksin pesuruumi, kus panin enda pesu masinasse. Panin enda homse reisikraami valmis. Magama.

Reede 30.01.2015

Hommikul sõin ja kiirustasin tundidesse. Täna oli juttu data vigadest ja kontrollist. Pärastlõunal panin koti kokku. Pärast tunde tulid Pallavi ja Narmada meie korruse kööki ja me hakkasime ITECi kambaga toitu valmistama. Lõuna-India toit oli suurepärane ja mõistlikult vürtsikas. Kana masala on kiires vürtsimarinaadis praetud kana. Riisitoit meenutas köögi- ja juurvilja risotto, mis on jällegi keskmiselt vürtsikas. Sõin viimased palad ja tormasin maja ette, sest Pooja ja Claudia olid juba valmis teele asuma.

Jalutasime Kalidase tänava algusesse, ostsime mõned snäkid ja sõitsime tuk-tukiga raudteejaama. Õhtuses Dehradunis näed lisaks hektilisele valgusreklaamile tulekumasid. Täpselt ei teagi, aga ilmselt kodutud korjavad päeval paberit ja pappi ning õhtul teevad sellest lõkke ning soojendavad endid selle kumas. Selline pilt on üpris levinud. Joshimatis nägin varahommikul ühte koera sellise lõkke tuhas kerasse tõmbununa magamas. See on jällegi päris India. Rongijaamas otsisime platvormi number 2. Meie rong, mis meenutab nõukogudeaegseid vaguneid, oli ees ja me otsisime esimest klassi. Kui me lõpuks leidsime enda kupee, siis see oli suur pettumus. Sest selles armetus 4ses kajutis ei olnud konditsioneeri, mis tähendas, et meil on külm, ei olnud linu, ei olnud isegi elektripistikut, aga oli seevastu kajutiuks. Selle kajutiukse ehk privaatsuse eest maksime me 200 ruupiat rohkem kui kolmas klass, milles on AC ja linad, aga ei ole ust, vaid on kardin.

Kõige rohkem oli endast väljas Claudia. Mina mõistsin kohe, et mul tuleb sarnane öö nagu telgis - külm ja vähese unega. Rong tegi mingi kummalise ringi läbides esimesena näiteks Haridwari, mis on 180 kraadi meie sihtkohast. Igas suuremas jaamas peatub rong pikemalt. Chandigarhis lällas teadustaja, ilmselt automaat, vahetpidamata. Päris kohutav. Meie vestlused olid põgusad. Üks kild muidugi tuli. Pooja selgitas, et tegelikult tema vanemad ootavad temalt, et ta ei kannaks teksasid ja kannaks nikaabi. Kõik tema naissugulased on märksa sõnakuulekamad. Aga Pooja vanemad ei ole moslemid, vaid hindud. Põhja-Indias on tänu islami tugevale mõjule hindudel riietuses palju ühiseid jooni. Enne islamit oli Indias ainult üks Kama Sutra.

Laupäev 31.01.2015

Seitsme paiku jõudsime Amritsari, mida võiks tõlkida kui igavese elu eliksiiri linna. Pooja oli avatud vaguni uksel ja vaatas üksisilmi tasast maastikku vahetult enne päikesetõusu ja Amritsari eeslinnu. Mina pooldasin sama vaadet kogeda vaguni akna klaasi kaudu, sest tuul oli külm ja ma olin terve öö külmetanud. Jalutasime raudteejaama parklasse, kus meile oli vastu saadetud sõjaväemaastur koos kahe ohvitseriga. Hea, et autole ei olnud lippu heisatud. Sõitsime selle maasturiga kesklinnast veidi põhjapoole sõjaväelinnakusse, mis oli hiigel territoorium ja koosnes lõpututest barakkidest ja eluhoonetest.

Sõitsime ühe 4 korteriga maja ette, kus olid Pooja ema, isa ja õde. Tutvusime nendega ja töllasime niisama. Pooja isa on suurtükiväe ohvitser ja Amritsaris on nende rügemendi kokkutulek. Neil on ajakavas söömised, kriket, kuldne tempel ja piirishow. Seega päris mitmed asjad kattuvad meie plaanidega. Aga Pooja ja ta õde väga ei taha nende sõjaväelastega hängida. Seega me sõitsime varsti meie hotelli, kusjuures Pooja õde lipsas ka meie auto peale, mis omakorda tähendas seda, et tütarde isa ei olnud kõige rõõmsam, et mõlemad tütred jooksu panid. Tuk-tuk viis meid hotelli ette, kusjuures pidime teda Google Mapsi abil juhendama.

Kesklinn ja eriti kuldse templi ümbruses on palju kitsaid ja kaubandusest kirevaid tänavaid. Hotell oli aus ja lobby oli paljulubav. Me jõudsime hotelli kell 9:30. Me ei saanud teha varajast check-in'i, sest kõik toad oli veel hõivatud, ja me jalutasime hommikusöögile. Sõime kõike head ja paremat. Geeta ehk Pooja õde tundis end halvasti ja me sõitsime elektrimootoriga tuk-tukiga tagasi hotelli, kus meil õnnestus teha check-in. Tuba oli tõesti korralik ja üle tüki aja sain korraliku ja töötava dušši all käia. Tavaliselt on nii, et kui vett on, siis see on pigem külm, ja kui on sooja vett, siis see on olematu survega, sest see ise voolab veidi kõrgemal asuvast boilerist. Olles jälle inimene, läksime kolmekesi 200m kaugusel asuvasse kuldsesse templisse.

See on muidugi massiturismi objekt ja Punjabi osariigi, mis oli veel 20 aastat tagasi kõige rikkam India osa, kõige rohkem külalisi tõmbav magnet. Kuldne tempel on reaalsuses pisikesem kui ootad. Suursuguseks teeb selle loomulikult kuldne fassaad ja tohutu bassein, mille keskel see tempel asub. Basseini ümber on veel omakorda suur kompleks. Võtsime jalatsid jalast ja andsime hoiule. Mina sidusin endale pähe Arafati rätiku. Arusaadavalt siinkohal vale värvivalik, aga tookord just selline sai ostetud. Sikhid ja moslemid on aastakümnete jooksul vastastikku toorutsenud ja verd valanud. Istusin maha basseini äärde ja lihtsalt nautisin hetke. Tegin mõned pildid vees olles turbanites ja aluspükstes suplevatest sikhidest. Basseinis ujuvad suured kuldkalad. Teisel pool basseini olevat Indira Gandhi võimuperioodil tapetud mitusada sikhi äärmuslast ja osaliselt oli sikhide kõige pühamat paika lammutatud. Uskumatu lugu, mille detaile proovin homme rohkem selgitada.

India pool mängis oma tuntud pop-staaride ja Pakistan omi ergutavaid palasid. Meie nägime siiski peamiselt ainult India poolel toimuvat ja vilksamisi nägime samaväärselt India piirivalvuritega jalgu taevasse loopivaid suure harjaga Pakistani artiste. Rahvas elas kaasa kõigele, mis oli nende vaateraadiuses. See indialaste entusiasm on tõesti elektriseeriv. Loomulikult oli siin lisa tegur see, et kõik pidi olema parem kui Pakistanis. Minu jaoks oligi kõige ägedam näha seda unikaalset showd poliitilise nurga alt. Kaks pidevalt konfliktis olevat riiki suudavad midagi sellist koos teha. See on muljetavaldav. Lipud võeti varrastest alla ja väravad pandi lukku.

Piir on tänaseks suletud. Rahvamass hakkas tagasi autode juurde valguma. Mitte kohalike sektor lasti kõigepealt teele. Nägin Pakistani poole peal inimesi tribüünidelt alla poole liikumas. Lehvitasin neile ja nad lehvitasid suure entusiasmiga tagasi. Siis omakorda minu kõrval hindud lehvitasid ja veel rohkem pakistanlasi lehvitas vastu. Spontaanne lehvitamine oli päris tore. Läksime bussi ja sõitsime juba hämarduvasse Amritsari.

Buss pani meid maha sõjaväelinnakus, kus Pooja pikka aega rääkis enda sugulastega ja oli kahevahel, kas tulla meiega või jääda perega pidulikule peole. Ta tuli siiski meiega. Kesklinnas otsisime pikka aega söögikohta. Enamuses olid elektroonikapoed ja need vähesed restoranid, mis me leidsime, need olid randomid ehk polnud soovitusega. Veidi on mul raske Claudiaga ja ma tean, ma irroteerin teda ka. Püüan hakkama saada. Leidsime taaskord ühe vegi koha ja tellisime toidud. Toidud olid head, aga ma tunnen juba puudust päris lihast, sest ma ei ole tegelikult herbivoor. Mulle ei sobi ka kana masala, sest tahan BBQ liha või kala. Eks näis äkki Kuandykiga läheme sööma korraliku toitu. Sõitsime elektri tuk-tukiga tagasi hotelli. Me olime tegelikult päris lähedal, aga Claudia tahtis ruttu hotelli saada. Sõitsime läbi kitsaste ja pimedate tänavate. Pooja hakkas mingit röövimise pada ajama ja Claudia friikis päris outi. Jõudsime hotelli. Vahetasime riided ja läksin Poojaga lähiümbrusse kolama. Jalutasime öist kuldset templit vaatama.

Sain veidi selgust ka veresaunale, mis siin samas ühes templis toimus. Sikhide äärmusrühmitus, mida muuhulgas rahastas ka Pakistan, tegi enda viimaseks võitluspunktiks just selle templi 80ndate aastate lõpus. Indira Gandhi ei löönud risti ette ja lasi armee kogu sikhide pühale kompleksile peale. Tankid ja automaatrelvad murdsid vastupanu ja ka templi seinu. Mingit mälestusmärki sellest sündmusest ja hukkunud inimestest ei ole, sest India pealiin kirjeldab neid lihtsalt terroristidena. Loomulikult on see asi segasem, sest arvatavasti oli see rühmitus vastutav mitmete terroriaktide eest ja samas olid nad iseseisvusvõistlejad. Jalutasime hotelli, vaatasin jalkat ja magama.

Tegelikult tüdrukutelt oodatakse, et nad oleksid peamiselt kodus. Selline üksinda reisimine ei ole turvakaalutlustel tolereeritav, aga veelgi olulisem on see, et mida vähem reisitakse, seda vähem nähakse maailma ja seda sõnakuulekamad lapsed sul on. Selline filosoofia on omane eriti külades, aga ka linnainimestele, kellel on küla taust. Seega siit saab veidi järeldada ka üldisemat tõrksust koolitada enda lapsi, sest siis nad näevad maailma laiemalt, mida piirasid ennem religioossed ja külaelu raamid.

Varsti pidime hotelli tagasi minema. Võtsime tuk-tuki ja sõitsime hotelli, kus võtsime enda asjad. Rongijaama on vast mingi 3-4km. Meie rong oli juba ees. Leidsime õige vaguni, mis oli soe. Liikusime mööda koridori kuni meie kohtadeni. Mõned inimesed olid pugenud juba teki alla ja jalad rippusid üle voodi ääre. Meie vahes oli perekond koos kahe väikse lapsega. Kõrval ahes leidsime ühe paari, kes on meid jälitanud. Elisabeth ja Kain Uus-Meremaalt. Me nägime neid Brothers kohvikus, piirishowl ja templis. Ajasime juttu erinevatel teemadel. Meile toodi linad, padjad ja tekk. See on tõesti luksus võrreldes esimese klassiga. Varsti sain aru, et mina pean magama kolmandal lavatsil päris lae all. Turnisin oma lavatsile ja jäin magama. Kõrvatroppide tõttu ei kuulnud ma väga palju enda ümber toimuvat. Rong õõtsus tihtilugu. Keset ööd aga läks põrguks. Väiksem laps kukkus lohutamatult röökima ja ema proovis teda käega seljale patsutades magama saada, aga ei. Tegelikukt karjus ta senikaua kuni nad läksid ühes peatuses maha.

Esmaspäev 02.02.2015

Hommikul ei tahtnud ma sooja teki alt välja tulla. Sõin värskeid puuvilju, mida sain rongi peldikus pesta. Peldiku reovesi läheb otse rööbaste vahele. Arutasime võimalust taksoga kinni püüda meie kursuse field tripi buss, mis suundus 70km kaugusele lõunasse Puontasse. Aga meie rong hilines nii palju, et meil ei olnud enam mõistlik ka iseseisvalt taksoga Puontasse sõita. Helistasime bussi ja selgitasime olukorda. Rong jõudis kella 11:00-ks Dehraduni, kuigi oleks pidanud jõudma 10:15 ja meie kursuse buss väljus kell 9:30.

Otsustasime hommikust sööma minna restoran Kumari. Toidud olid väga head. Veidi aega veetsime kõrvalasuvas raamatupoes. Jätsime hüvasti uus-meremaalastega, kes on vabatahtlikud puuetega laste lastekodus. Võtsime taaskord tuk-tuki ja sõitsime kämpusesse. Pärast pesu, väikest mõnulemist rõdul ja väikest uinakut läks elu jälle edasi. Varsti kuulsin koridoris suurt kära - egiptlased saabusid field tripilt. Tegin teed. Läksin pinksi ja sulge mängima. Õhtusöögi järel läksime Danishi ja Amitiga Kalidase tänava poodi. Õhtul rääkisin Klaas-Janiga ja kodustega. Danishile näitasin Amristari pilte. Läksin magama.

Teisipäev 03.02.2015

Hommikupoole öösel hakkas õues äike paugutama. Sähvatused oli päris lähedal ja müra oli väga vali. Vihm tuli veidi aja pärast. Midagi sarnast toimus minu kõhus. Ilmselt sain eile sööklast mürgituse. Lasin sisikonna mõlemast otsast tühjaks ja kerisin tagasi voodisse. Väga rõve oli olla. Käisin korra üheksa paiku tunnis nägu näitamas ja panin enda nime kirja. Tulin tagasi oma tuppa ja magasin pärastlõunani. Selgus, et Kuandyk ja Claudia on samalaadse hädaga kimpus. Kuandyk tõi mulle kotitäie värskeid puuvilju. Tundub, et puuvilju kannatab süüa. Hiljem tulid veel Bashar, egiptlased ja Danish vaatama, kuidas minul läheb. Tore, et hoolitakse. Läksin magama.

Kolmapäev 04.02.2015

Hommikul tundsin end paremini, aga väga nõrgana. Ajasin end tundidesse. Täna saime paari nädala portsu raha. Lõunal magasin. Õhtul oli Flowtime'i koosolek. Proovisin sööklas juba riisi süüa. Õnnestus. Jalutasime lähedalasuvasse poodi ja ajasime juttu teemal, mida mina arvan Indiast. Mängisime pinksi ja vaatasin jalkat. Magama.

Neljapäev 05.02.2015

Hommik oli mul seekord nii kiire, et ei jõudnud sööklassegi. Uni oli lihtsalt nii hea, et ei tahtnud kuidagi villaste tekkide alt välja tulla. Koolis oli meil seekord külalisesineja, kes rääkis oma teadustööst operatsioonirobotitest ja fotointerpretatsiooni automatiseerimisest. Seega remote sensing, aga inimese sees. Lõunalauas hakkas üks kohalik tüdruk minuga vestlust arendama religiooni teemal. Istusime pärast peamaja ees pingil ja jätkasime neid vestlusi. Pärast praktilist tööd arvutiklassis läksime Kuandykiga Pizzahuti, mis on hinnaklassilt võrreldav Eesti pizzadega, aga kohalikele pigem luksuslik suutäis. Aga ma tahtsin süüa midagi muud kui riis+kastet ja tahtsin, et lõpuks tuleks minu seedimisele ette mingi prunt, sest seni on kõht olnud väga lahti.

Siis jalutasime veidi edasi kohvikusse. Sõitsime tuk-tukiga tagasi kämpusesse, kus meid haarati täis kõhuga võrkpalli mängima. Kohal oli uskumatu kaader. Enamus oli meie kursuse inimesed. Aga see, kuidas lõuna-aafriklased mängisid ja võrgus rippusid, on kirjeldamatu. Rocky mängis peamiselt peaga ja Mosambiigi tüüp isegi servis jalaga. Nalja sai palju, lahe kaader. Toas vahetasin riided ja läksin pinksi mängima. Hiljem mängisin veel sulge. Meie korruse köögis oli peakokk vietnamlanna Hay korraldanud peo, kus pakuti kana, riisi, munaga praetud kartulit. Väga hea on vahelduseks söökla toitu üldse mitte süüa. Amiti toas oli aga järgmine pidu, kus pakuti kohalikku viskit ja õlut. Juurde sõime vürtsikaid snäkke. Jaurasime vast paar tundi. Siis mängisin veel veidi pinksi, pesin, vaatasin jalkat ja läksin magama.

Pooja pani ette sõita Dehraduni põhjaossa Antara peole. Nimelt eramajade, ilusate majade, rajoonis üürib stuudio tüüpi korterit Antara boyfriend. Nad olid teinud mingit kala grilli laadset asja, aga järel olid mõned tumedad raasud. Peamiselt keskenduti rummile ja kanepile. Suur eramaja oli jagatud nii, et jupikesed on välja üüritud. Esimesel korrusel oli hall ja meetri kõrgusele küündiv kivist platvorm. See on magamisase, mis ennekõike meenutab lava. Köök ja tualett on hoopis õues. Teisel korrusel ja keldris on väikesed kamorkad. Väga kummaline ruumilahendus. Ilmselt selgus, et maja on liiga suur ja osa tuleb välja rentida. Seltskonnas oli veel üks poiss. Jututeemad olid peamiselt filmid. Mina lonksasin veidi õlut. Varsti pidime tagasi sõitma. Poojal oli külm, aga ta oli vaatamata sellele õnnelik, et saab motikaga sõita. KFC-s võtsime mingid burksid ja sõitsime kämpusesse. Viisin võtmed Danishile. Taas oli nende tuba rahvast täis ja osad olid juba päris pehmed.

Elasin korra end välja, et "Stupid Indians...that bike rental guy didn't..." Ma ei saanudki lõpetada, kui suur jama läks lahti. Nimelt taust oli see, et Amit tuli kesklinna Danishi juurde ja arvates, et ta on mootorrattaga, lasi ta oma sõbrad tuk-tukiga kämpusesse sõita. Siis aga selgus, et Danish on jalamees ja et kummalgi pole raha. Nad tulid sõnatult 5km jalgsi. Nüüd aga valasin mina õli tulle. Amit ja Anitch läksid näost punaseks. Üks häda oli minu üldistus, et kõik hindud on lollid, mida ma tegelikult ei öelnud või kindlasti ei mõelnud. Minul oli frustratsioon reisi ärajäämise pärast. Poisid olid muidugi väga pehmed ja igasugune selgitamine oli väga raske. Siis tuli järgmine süüdistus. Mina olevat kogu Indias viibitud aja ainult virisenud ja näidanud välja, kuidas India on nõme. Miks ma üldse siia siis tulin? Ladusin siis lauale, mis mulle India juures meeldib. Pidu läks edasi ja ma läksin Danishiga pinksi mängima. Veits mõru maitse jäi sellest. Danish on väga cool ja tundub, et tema võtab kõike väga rahulikult. Danish ei joo ka alkoholi, mistõttu on tal lihtsam end talitseda. Pinksimängu ajal märkasime, et värava turvamehed teevad tubades reidi. Danish tormas Amiti pidu hoiatama. Läksin oma tuppa. Vaatasin jalkat ja läksin magama.

Esmaspäev 09.02.2015

Täna on meiepäev, st 17 aastat tagasi sai selgeks, et mina ja Jaanika ei ole enam sõbrad...vaid midagi muud. Nokkisin veidi hommikusööki ja läksin GIS loengutesse. Jätsin mõned loengud ära ja magasin. Kella kolmeks läksin arsti juurde. Arsti kabinet asub välise värava kõrval asuvas majas. Kõigepealt lükkas hallipäine arsti vanamees mulle ette paberi, kuhu olid paljud ITECi inimesed allkirju lisanud. Vereanalüüse ei tahtnud ta teha, korra katsus vaid pulssi. Andis kolm retsepti. Toidumürgitus ilmselt ja need ravimid peaksid paari päeva jooksul minu mao normaliseerima. Jalutasin edasi suurele teele, kus hüppasin linna tuk-tukile ja sõitsin Pacific Malli, mis on linna põhjapiiril. Sõin Pizzahuti väikest pizzat. Tahtsin süüa mitte riisi, aga pizza oli ka pärast ¾ ärasöömist veidi vastumeelne. Nälg on, aga isu ei ole. Täiesti imelik olukord.

Jalutasin veidi poodides ja sõitsin tuk-tukiga kesklinna. Käisin läbi ligi 10 apteeki, kuid sain lõpuks ainult ühe rohu kolmest. Sõitsin tagasi kämpusesse. Vahetasin riided ja läksin sulge mängima. Õhtul sõin viinamarju. Pesta ei saanudki, sest vett ei olnud. Danish tuli vaatama, kas minuga on kõik ok ja kas ma äkki vajan midagi. Seekord ei ole ma minu ja naise tähtpäeva ajal Eestis. Täna ei saanud Tallinnas Koidula bussipeatuses 17 aasta taguseid sündmusi väiksemas mahus läbi mängida nagu me seni oleme igal aasta teinud. Mängu osa on olnud ka see, et me ootame buss nr 5-te ja ma sõidan sellega ühe peatuse. Seekord sõitsin tuk-tukiga. Läksin magama.

Varsti sõitsime Kuandykiga kesklinna projektiga lähemalt tutvuma. Täpsemalt läksime Itaalia restorani, kus tellisin pikaltigatsetud pastat. Arutasime projekti üksikasju ja panime arvutisse need mõtted kirja. Jalutasime mööda Rajpuri kohati olematuid kõnniteid ja kujutlesime ette enda projekti. Sõitsime tagasi kämpusesse, kus suundusin varsti sulge mängima. Hiljem mängisin veel pinksi. Pärast pesin ja läksin magama.

Käisin talle välja mõtte, et ta võiks kasutusele võtta kummist isolatsiooniga asfaldi peale kinnitatavad sensortrossid. See annaks tema teadustöödele mobiilsuse. Ta oli väga tänulik sellise info eest. Läksime tagasi oma tubadesse. Käisin marketis ja ostsin reisile provianti. Tegin endale praekartulit ja praetud tuunikala. Pakkisin asjad ja läksin bussi peale. Kõik olid elevil eelseisvast reisist. Buss sõidutas meid rongijaama, kus otsisime õiget vagunit. Seekord oli esimene klass mugav ja õdus istumisvagun. Minule sattus lauaga ja rohke jalaruumiga koht. Sellised võiksid olla lennukid.

Teel Haridwari tekkis suure pauguga meie vastas aknasse 5cm auk. Klaasikillud sadasid Mauritiuse tüdrukutele sülle. Väike ehmatus siiski. Ilmselt keegi viskas kivi. Terve tee sai palju nalja. Meid toideti päris mitu korda. Sashi Kumar, meie reisi juht, on tore mees ja palju õppinud. Ta tegi magistrantuuri Hollandis. Botswana Rocky töötab valitsuse heaks veiste jõusööda retseptide koostajana. Tal on kaks teismelist last. Viietunnise rongisõidu lõbu maksab 1400INR/17€. Jõudsime New Delhi raudteejaama. Jaamas oli palju platvorme, mille ääres olid joondunud pikaks venitatud vorsti sarnased rongid, millelt tulid ja läksid reisijad. Punastes vormides kohvrikandjad on nagu tsirkuseartistid, kui nad kannavad pea peal üksteise otsas suuri kohvreid. Neil on annet ja nad selle üle silmnähtavalt uhked. Pidime ootama veidi enda bussi. Terve jaamahoone esine on täis tuk-tuke.

Varsti läksime bussi peale. Buss sõitis läbi öise kesklinna ja võttis suuna läände, kus asub Dwarka linnaosa. Remote sensingu ülikool asub sektoris 17. Delhi on suur. Kesklinnast koolini on 30km. Teed on laiad ja ilusad. Inimesed sõidavad oluliselt rahulikumalt kui Dehradunis. Kooli kämpus on jälle nagu vaikne oaas. Hostel on väga suursugune, pigem meenutab paleed. Mina sattusin Kuandyki ja Bashariga ühte tuppa, mis oli tegelikult kahe toaga viie voodikohaga ruum. Kõik oli puhas ja kõik töötas. Ajasime veel pikalt juttu erinevatel teemadel. Teemadel nagu poliitika, abielu ja religioon. Lõpuks magama.

Varsti liikusin muuseumi, kus sain rohkem teada Bahà usundist. Seda paika külastab palju kohalikke kui ka turiste. Kuandykil õnnestus näha kasahhe. Läksime taaskord bussi ja sõitsime lähedale söögikohta. See oli disainitud turistilõks. Restoran oli neljandal korrusel ja sinna pääsemiseks tuli läbida treppide pidi kolm korrust pudukaupmehi. Kontseptsioon meenutab RyanAiri lennujaama teekonda läbi duty-free poe või Hiina turistilõksude kogemust. Kõigile ei ja asusin toitu tellima. Sõin seekord hiina toitu. Poest ostsin siiski mõned suveniirid.

Laupäev 14.02.2015

Sõbrapäev. Ärkasin kell 5:30. Ruttu riidesse. Tegin endale hommikusöögiks võileivad kaasa ja läksin hosteli lobbysse. Jõin teed ja asusime teele Agrasse. Viietunnine tee oli sündmustevaene. Rosaldal on endiselt kõhuprobleemid ja ta vajas mõned korrad peatust. Sõime hommikusööki ühes teeäärses toidukohas. Sõitsime edasi mööda korralikku 6-realist kiirteed, mis oli nagu autobahn.

Tee ääres nägin peamiselt põldusid ja mitmeid üksikuid korstnaid. Need üksikud korstnad kuuluvad lihtsate tellisevabrikute juurde. Tegelikult on selline telliste valmistamine tuhandeid aastaid vana tehnoloogia. Ahju ümber kaevatakse savi, vormitakse, põletatakse ahjus ja laotakse koormateks. Seda kõike loomulikult käsitsi, sest inimtööjõud on odav. Jõudsime Agrasse, mis oli kunagi India pealinn. Siin on tohutult turiste ja palju sagimist.

Sõitsime Taj Mahali juurde, kus jalutasime läbi pargi lääne väravasse. Loomulikult olid kõik massiturismi nähtused endid üles rivistanud. Need, kes ei viitsinud 200m jalutada, võisid liikuda kaamelikäruga või elektrikäruga. Lisaks olid kohal pealetükkivad suveniirikaubitsejad ja kerjajad. Mina ostsin jäätise ja jalutasin. Taj Mahali sissepääs maksab välismaalasele 750INR=9€, millega kaasa tuleb pudel vett ja privileeg lühematele järjekordadele. Päike lõõskas ja õhusooja lubas tänaseks 28'C. Läbisime mitu turvakontrolli ja jõudsime sisehoovi. Suure värava suust paistis kriiskav valge maailmaimeks peetav Taj Mahal. Tõesti imeilus.

Istusin trepile ja lihtsalt vaatasin kogu aeda. Meile oli külge kleepinud giid, kelle sabas mina ei soovinud kõndida. Mulle sobis vaid aeglane ja vaikne tempo. Hauakambri marmorist põrandal kõndimiseks anti tekstiilist ühekordsed kingadele tõmmatavad sussid. Mina võtsin plätud jalast ja jätkasin paljajalu. Hauakambri vaatamine oli tõeline pusimine. Nimelt pressis tohutu rahvamass läbi kitsukese ukse sarkofaagi vaatama ja hiljem läbi mitme ruumi õue tagasi. Pean tunnistama, et see trügimine ei ole seda väärt. Jalutasin tagasi parki ja vaatasin pikemalt valget iludust. Tegin Skype kõne Jaanikale ja soovisin head sõbrapäeva. Koht ja kuupäev on just selline, kus tahaksin olla naisega ja mitte üksi. Jalutasin väravate juurde, kus ootasime teisi. Liikusime jälle läbi turistilõksu bussi juurde.

Sõitsime veidi edasi Agra kindlust, kus jalutasime läbi kogu territooriumi. Siingi põlgasin ma grupis liikumist ja liikusin üksinda. See kindlus oli India pealinn ja kuninga varjupaik. Taj Mahali ehitaja poeg haaras võimu ja pani enda isa vangitorni, kus ta sai Taj Mahali ainult vaadata.

Pärast sööki sõitsime Agra ummikutesse. Bussi tagumisest osast hakkas kostuma laulu ja plaksutamist. Lauldi mitmes keeles ja nalja sai palju. Veepudel käis ringi ja kõigil oli lõbus. Hüüd “Gimmi watta” tähendas seda, et Rockyle tuleb veepudel anda, et ta saaks edasi laulda ja tantsida. Rocky tantsis aafrika tantsu. Tore kaader. Hilisel õhtul jõudsime Delhisse, mille tundsin ära juba erilise leha järgi, mis on selline väävline. Sõitsime läbi kogu metropoli ja jõudsime hostelisse. Saime veel sööklast õhtusöögiks hommikusöögi jääke. Käisin pesus ja läksin magama.

Sõitsime Sarojini Nagar turule, kus eelkõige müüakse tarbekaupu. Kuandyk ja mina otsisime kõigepealt söögikohta. Ühes kaubanduskeskuses leidsime hiina restorani, kus sõime head ja paremat. Jalutasime turu kitsastel tänavatel ja suundusime väikesesse parki, kus mitmed inimesed murul külitasid. Meil oli sularaha otsa saanud ja turul pole kaardiga midagi teha. Väga lihtne. Varsti läksin jalutama ja leidsin meie bussi, kus Kuandyk juba pikutas. Kuulasin podcaste ja olin õnnelik, et ei pea turul rassima.

Neljapaiku sõitsime Walkcitysse, kuhu oli kogunenud osa Delhi keskklassist aega veetma ja brändikaupu ostma. Mall ise oli mitme eraldatud sektsiooniga ja sisehooviga, kus laval tehti ilmselt mingit mängu. Kuandykiga võtsime jäätised ja kohvid ning istusime väljas. Päike oli loojunud ja õues oli juba pime, aga endiselt mõnusalt soe. Sõitsime tagasi hostelisse. Rosalda oli terveks saanud ja juhtis laule. Üks oli tänulaul Sashile ja bussijuhile. Jälle sai palju nalja. India liikluses võin üldistades formuleerida instikt-reaktsiooni. Nimelt kui on foor või ummik, siis autojuht, aga eriti just mootorrattur, reageerib nii: misasja, kõik seisavad - ma pean saama kuidagi edasi liikuda. Ja nad hakkavad sõeluma ja vaikselt mingis suunas valguma tihti tekitades ridades totaalse kaose. Lihtsalt ootamine ei tule enamusele pähe või kõne alla.

Hostelis pesin, võtsin asjad ja sõin õhtust. Sõitsime raudteejaama. Läksime platvormile number 14 ja leidsime enda vaguni. Mul õnnestus jälle saada ülemine lavats, kus ma enda voodi varsti üles seadsin. Oleme nagu sardiinid konservikarbis. Suur Ismael, 120kg, pidi end kuidagi keskmisele lavatsile pressima. Palju nalja sai. Enne keskööd hakkas rong liikuma.

Teisipäev 17.02.2015

Hommikul läksime laborisse, kus proovisime faili tööle saada. Kuandyk sai esimesed tööd tehtud. Pidime laborist lahkuma, sest täna on vaba päev - Shiva sünnipäev. Sõitsime lõunatama kesklinna. Sõin grillitud kala, mis oli suurepärane. Jalutasime nüüd mööda Rajpuri tänavat ülespoole. Tegime lahendamata punktidest pilte ja külastasime poode. Kuandyk on tõsine ostuhull. Tegime veel ühe kohvipausi. Vaikselt liikusime tagasi kämpusesse.

Teel õnnestus mul teha pilt ühest neljaliikmelisest perest, kes sõitsid motorolleriga. Uskumatu vaatepilt. Ostsime putkast kaks suurt pakki head jäätist ja purgi mango moosi. Täna on indoneesitari Era sünnipäev. Tegime veidi sporti, so pinksi ja sulkat. Jõudsin meie hostelisse ja Era sünnipäev oli just alanud. Soovisime õnne ja sõime kõikesugu eksootilist toitu. Siin oli mitmeid Aasia toite. Nii nuudli kui riisi baasil. Samuti oli mitmeid salateid ja kreftiseid suupisteid. Puuviljabool oli rikkalik ja alkovaba. Tordile olid pandud ilusti küünlad. Kõik olid kohal peale Bashari ja Hay. Palju õnne Era! Läksin pessu ja pusisin veidi tööd teha.

Kolmapäev 18.02.2015

Hommikul sõin sööklas ja tõttasin kohe laborisse. Olin esimene. Jätkan projekti kirjeldamisega ja presentatsiooni ettevalmistamisega. See võtab tohutult aega ja seetõttu ma teen seda paralleelselt uuringuga. Kuandyk pusis ArcGIS programmiga. Tegelikult oleme veidi pettunud, et me koolist paremat Dehraduni pilti ei saanud kui 4m resolutsiooniga 2004 aasta data set. Seetõttu peame tegema palju käsitööd ja otsima võrdlevat ning uuemat kaardimaterjali. Sõime lõunat. Mul oli suurejooneline pesupäev. Vahepeal käisin pesumasinat uuesti laadimas ja riideid kuivama panemas. Mina jäin laborisse ja Kuandyk läks kesklinna.

Kuandyk tegi hiilgava innovaatilise lahenduse. Nimelt meil oli päris mitu kahtlast kohta, mida pidime minema kohapeale vaatama. Kuandyk võttis tuk-tuki ja sõitis aeglaselt kogu trassi läbi, ise samal ajal telefoniga filmis mõlemat Rajpuri tee äärt. Tulemuseks oli HD remote sensing materjal. Nägin Danishit ja me sõitsime motikaga ühte kana-/kalarestorani. Danish tahtis taimetoidule, mida ta on järjekindlalt pool aastat söönud, vaheldust. Mina tellisin kana karrimarinaadis šašlõki. Küll oli hea. Sõitsime tagasi kämpusesse. Mängisin sulge ja pinksi. Meie köögis mikrolaineahju taga on tuvipere endale pesa teinud. Käib hoogne haudumine. Pesa on vooderdatud kõrtest. Uskumatu, et tuvid tulevad läbi aknavõrede ja teevad köögitasapinnale pesa. Mõtlen, et see saab olema alles vaatepilt kui väikesed tuvipojad hakkavad köögis ukerdama. Ilmselt tuvid ei ole seda päris läbi mõelnud. Rääkisin Skypes Marekiga. Tegin veidi raamatupidamist. Magama.

Neljapäev 19.02.2015

Hommikul sööklasse ja laborisse. Jätkasime kaardi täpsustamist ja tegime esimese sektsiooni Gandhi pargi piirkonnas. Meile tundub, et me teeme midagi olulist.

Sõime lõunat ja jätkasime. Õhtul sõitsime tuk-tuki Kanwali teele, kus pärast pikka ootamist sain rentida mootorratta. See on uhiuus must Bajaaj Adventure. Mäletan sarnast sinist ratast, millega käisin Joshimatis. Tollel rattal oli kehv tagumine pidur, pooled suunatuled olid katki, peegleid ei olnud ja esilatern oli hädine. Sellel uuel rattal olid kõik asjad küljes ja töötasid. See on nii uus ratas, et pole veel numbrimärkegi eraldatud. Sõitsime Rajpuri tänavale, tankisime ja läksime Itaalia restorani, kus meid juba teatakse väga hästi. Tellisin pastat. Köök on siin avatud ja ma vaatasin enda toidu valmimist pealt. Sõime veel topsikese jäätist. Sõitsime kämpusesse. Käisin vaatamas Gautami ja Amiti laborit ning Amiti projekti. Mängisin pinksi. Pesin ja lugesin Buddha raamatut. Magama.

Reede 20.02.2015

Hommikul laotasin voodile laiali reisikraami, sest pärastlõunal suundun mägedesse. Sõin sööklas ja suundusin otseteed laborisse. Tegin edasi projekti dokumentatsiooni, mille kirjutamine ja toimetamine võtab tohutu aja. Kuandyk liitus veidi hiljem ja jätkas ArcGISis teemudelite konstrueerimist. Kell 13:30 tõmbasime otsad kokku. Mina läksin asju pakkima ja motoreisiks riietuma ning Kuandyk läks sööma.

Kell 14:00 asusin teele. Nagu kiuste oli ennelõunal rahet sadanud ja teed oli veidi sopased ja märjad. Tormituuled olid teedele puistanud oksi. Aga mida enam ma sõitsin mägede poole, seda kuivemaks läks tee ja meel läks rõõmsamaks. Mussorie mägitee on üks serpentiin ülespoole. Iga kurvi peal pean törtsutama signaali, sest mitmed kurvid on pimedad ja ei või mitte ette teada, millal Tata buss sulle vastu vurab. Päike tuli välja. Imeilusad vaated. Mussories sõitsin mööda väikseid tänavaid ja lõpuks tulin ikka tagasi Gandhi kuju juurde ühte toidukohta. Hinnad on siin kuurordi hinnad. Minuga koos sõid kaks inglast. Sõin tomatisuppi ja momosid. Kohv oli tõeline ikaldus. Lasin end petta kohvimasinast, mis seisis letil. Reaalselt tehti mulle lahustuva kohvi lurri. Kohe restorani kõrval tegutsesid ehk käisid katuseid mööda linnaahvid. Kell 15:00 sõitsin edasi ja võtsin suuna itta. Esialgu oli väga kehv tee, mudane ja auklik. Naliwalas tegin peatuse ja jõin chai masalat. Poisid mängisid tänaval, so ainsal küla läbival asfaltteel, kriketit enda tehtud palli ja kurikaga. Pall tundus olema tehtud sukkadest ja nööriga kokku tõmmatud. Kurikas oli puhas käsitöö lauajupist ja käepide oli teibitud.

Mina jõudsin linna 16:30. Sõitsin veidi ümbritsevates mägedes ja tulin tagasi kesklinna turule. Sõin ja jalutasin veidi turul ning uurisin hotellide seisu. Turul on suht ühekülgne ja kohalikule tarbijale suunatud kaup. Ega siin turiste ei ole. Mina olen jälle üks imeloom teiselt planeedilt. Hotellid ei ole pärast tingimist kallid, kuid kuidagi ei saa puhurit tuppa. Neil lihtsalt ei ole seda ja mina ei taha külmetada. Palusin enda saapad tänaval ära viksida, mis on nüüd nagu uued. Leidsin ühe mahla- ja jätsipoe. Selle peremehega rääkisime pikalt. Üks teemadest oli sugulaste poolt organiseeritud pruudikandidaadid. Ta leidis, et selline süsteem on parema skooriga kui internetist leitud kaasadega abielud. Hea point. Jõin tema poes suure klaasi värsket laimi pressmahla. 80INR~1€ on kohalike joaks hirmkallis, aga see oli igat sõõmu väärt. Ise mahla pressides mõistsin kui palju on vaja tsitruseid, et üldse mahla saada.

Kell 19:00 saabusid Danish ja Arasu, kes olid tulnud mööda teist teed ja olid rampväsinud. Nemadki jõid veidi mahla. Poe peremees soovitas meil mitte jääda ööbima Uttarkashis, vaid sõita 40km edasi Gangnanisse, mis on juba päris kõrgel 1956m. Gangnasis on kuumaveeallikad ja hindu templis võib saada ka ööbida. Otsustasime pimedas siiski õnne proovida ja sõita allikate juurde.

Tee oli pööraselt kehv. Kohati meenutas see enduro off-road rada, aga häda oli selles, et meil ei olnud endurod. Tee kulges kogu aeg jõekallastel ja mitmel korral me vahetasime kallast. Tumedas sügavikus oli kuulda jõe müha. Korraga lippas üle tee koerasuurune kollane mustade laikudega metsakiisu, leopard. Lisaks nägin kojotte. Järjest vähem tuli autosid meile vastu, sest Gangutri tee on suletud. Jõudsime kohale. Parkisime rattad kohvikuputka ette. Palusime burksi ja teed. Danishil oli kaasa võetud sööklast risotolaadset toitu, mis lahkelt meile soojendati. Läksime treppidest üles aurava basseinini. Läksime veel veidi treppidest üles ja jõudsime templini. Võtsin saapad jalast ja Danish tegi munkadega juttu. Me saame magada koopas, mille põrandat soojendavad kuumaveeallikad. Hindud ehitavad tihti templeid kohtadesse, kus on midagi suursugust, püha või üleloomulikku. Siin ilmselt on kõik kolm. Võtsime alasti ja läksime basseini. Danish ütles, et mina ja Arasu on järgmised inimesed peale tema ema, kes on teda alasti näinud. Turiste ei ole südaöö paiku enam karta. Vesi oli tõesti kuum. Kord juba sees olles harjub keha vee kuumusega. Tumedate mägede vahel paistis taevalaotus, kus oli meeletu hulk tähti, mis enamus on minule võõrad. Tähekaart on segi paisatud. Nägime langevat tähte. Kokku olime basseinis vast tund aega. Läksime templisse magama.

Autod tulid pidevalt vastu ja pimestasid tuledega. Kohati ma ei saanud aru, kas ma sõidan alla või hoopis mäest üles. Päris kapsaks võttis. Kohati sain ainult nii aru, kui võtsin gaasi maha. Kui hoog rauges, siis sõitsin siiski üles mäge. Tee ääres nägin mitmeid pulmi, mille üks kohustuslik osa on tänaval tantsimine. Sarnaselt Eesti pulmavalsiga, vihuvad kohalikud pruutpaarid tantsida tee ääres enda rahva keskel ja ümbritsetud päris veidrate grammafoni kõlareid meenutavate kõlaritega. Loomulikult on heli üle võimendatud ja kärisev ning kriiskav muusika kostub kaugele. Palju õnne pruutpaarile!

Sõitsin Dehraduni ja kämpusesse. Danish ja Arasu jõudsid minust 15 minutit hiljem. Valvuritega tuli mul veidi pusida. Nimelt olid nemad vahepeal paanikat teinud, et ma pole neile leave applicationit esitanud ja olen kadunud. Palusin neil vaadata oma kausta. Nad leidsidki minu avalduse, millel oli mitmete direktorite allkirjad. Samuti leidsid nad minu lahkumise allkirja ja ma lisasin ka saabumise allkirja. Järgmistel päevadel pidin veel mitmeid direktoreid väisama ja selgitama seda sama lugu. Kõik on siin väga mures, kui ITECi inimene on kaotsi läinud. Danishiga olid lood teised. Ta oli lihtsalt tuima pannud ja lihtsalt ilma igasuguse avalduseta teele läinud. Olin päris laip. Käisin pesus ja magama.

Esmaspäev 23.02.2015

Hommikul kiirustasin sööma ja laborisse. Tegime pool päeva projekti ja kell 14:00 startisime Kuandykiga Rishikeshi.

Seekord sõitsime mootorrattaga Rajajii rahvusparki. Dehradun ja eriti Dehraduni ja Rishikeski vaheline tee on raju. Tõeline uljus, ükskõiksus, kamikaze stiil ja pohhuism. Tundub, et inimese elu väärtuse hindamine on siin liikluses kuidagi teistsugune. Võimalik, et üks tagamaadest on miljardite inimeste olemasolu ja teine religioosne uuestisünni ja ringluse loogika. Jõudsime Rishikeshi kolmeks ja hakkasime otsime rahvuspargi peaväravat. Kaardirakendustes olen tõeliselt pettunud. Need ei tea kohe mitte muhvigi ja Sygic hoiab lihtsalt moka maas. Väga tüütu oli seisma jääda, kiskuda taskust telefon välja ja vaadata kaarti. See oleks pidanud töötama audiojuhistena.

Nägime taamal Gangese kuiva sängi. Kogu jõe vesi lastakse läbi kanali ja läbi hüdroelektrijaama. Küsisime mitme kohaliku käest ja lõpuks jõudsime pärast tund aega pusimist õigesse kohta. Selgus, et täna lõppes safari 15:30. Näitasin, et nende veebis on lahtiolekuaeg märgitud 15-18:00. Kuidas meie peaks teadma, mis neil on värava kõrval plangul kirjas. Meie saame näha ju ainult neti infot või helistada telefonidele, millest ükski ei ole kasutusel.

Selgitasime ühele mehele, et me ei saa homme uuesti tulla. Lubas uurida, kas saab meile orgunnida ühe gipsy. Gipsy on siis kohalik nimi lahtise katusega ja pinkidega maasturile. Läksime putkasse toitu ja jooke tellima. Aga varsti mees hõikas ja me pidime juba tormama autole. Sõitsime läbi väravate parki.

Samuti nägime metssiga, paabulinde, kiivitajat, kotkaid ja veel elevante tihedas metsas. India elevandi ja aafrika elevandi vahe ongi peamiselt elupaiga erinevus ja kõrva suurus. India elevandi kõrv on olulisemalt väiksem ja ta elab tihedas metsas. Sõitsime mööda jõe sängi ja mööda oru põhjas olevat teed. Päike hakkas loojuma. Suuri kasse me siiski ei näinud, kuulsime vaid leopardi haugatusi metsast, mille ees heinamaal kitsed nosisid rahulikult rohtu. Metsa hääled olid võimsad. Varsti oli juba päris hämar ja me pöördusime tagasi.

Meie teel oli jälle autode kolonni koondamine, sest siis on suurem tõenäosus, et elevandid ei torma üle tee. Käänulisel teel toimus tuim pidev möödasõitmine, mis meenutab praamilt pääsenud autojuhtide uljast rallit. Doiwola linnas ühel ristmikul kihutas kõrvalteelt peateele ja risti meie eest läbi üks motikas, mis põrutas autole külje pealt sisse. Motikas isegi ei pidurdanud. Kolm meest motikal, kõik loomulikult ilma kiivriteta, lendasid üle auto katuse. See juhtus kõik meie ees ja kõrval umbes 2m raadiuses. Täiesti metsik. Nad said kindlasti luumurde ja peavigastusi. Me seisma ei saanud jääda. Päris pöörane on näha midagi sellist enda silme ees.

Terve tee Dehradunini oli närvesööv. Näiteks üks Tata buss tuli vastassuunavööndisse ehk suundus otse meie suunas, ega kavatsenudki möödasõitu lõpetada. Sisuliselt oli mul kaks valikuvõimalust. Üks oli keerata teelt välja metsa. Teine võimalus oli oodata veel ühe sekundi ja loota, et bussikolakas pöördub tagasi oma rajale. Lõpuks oli nii, et ma pidurdasin, surusin end asfaldi servale ja buss läks meist napilt mööda. Persse, täiesti haige ja teistega mittearvestav liiklus. Ma ei taha rohkem sõita suurte linnade vahel ja eriti öösel. Jõudsime tervelt kesklinna. Sõime McDonaldsis ja sõitsime Kanwali tänavale, kus andsin motika renti tagasi. Sõitsime tuk-tukiga kämpusesse ja jõudsime väravasse kella kümneks. Sellest õnneks ei tehtud suurt numbrit. Me olime väsinud. Pesin ja rääkisin Klaas-Jani ja kodustega. Magama.

Teisipäev 24.02.2015

Eesti sünnipäev. Täna ilmselt Toompeale lippu heiskama ei lähe. Sõin ja läksin laborisse. Pusisime projektiga õhtuni ja saime kõik valmis. Presentatsioon ja raport ehk raamat said lõpuks valmis. Sõitsime kesklinna sööma ja tähistama suure töö lõppu. Õhtul tegin sporti. Magama.

Kolmapäev 25.02.2015

Hommikul kell 10:00 algas projektide esitlus. Rajpur road sidewalks projekt oli esimene. Mina rääkisin põhiliselt ja Kuandyk rääkis konkreetselt viiest mudelist. Teised projektid olid mangroovimetsadest Sri Lankal, muldade võrdlus Egiptuses ja Vietnamis, linnade soojuskaardistamine Kalkutas ja metsatulekahjude ennetamine Indias.

Neljapäev 26.02.2015

Viimane täispikk päev siin Dehradunis. Hommikul magasin pikalt. Varsti läksin tänavale viinamarju ja seeni ostma. Majandasin veel söökla arve ja uute võtmega. Nimelt olin kuidagi enda ukse võtme ära kaodanud, pidin tellima duplikaadi. Lisaks ajasin grilli teemat ja veel grillimise lubamise taotlust. Õnneks on see minu viimane päev Indias. Ma vihkan sellist haiget bürokraatiat. Direktor Kumar kirjutas avaldusele, et “Barbecue is allowed”, aga lisas, et “only outside of hostel premises”. Varsti hõikas mind mingi vahepealne direktor ja tahtis näha minu luba. Ahah, väljaspool hostelit võite siis grillida. Selgitasin, et me ei grilli siseruumides ja me teeme seda hosteli sisehoovis. Ja samuti, et me tahame, et kõik oleksid koos ja grillijad ei peaks olema kuskil parkimisplatsil. Teda see ei huvitanud. Fuck, selline nõme tähenärimine. Ta soovitas mul uuesti minna direktori juurde ja muuta seda sõnastust. Ütlesin, et ma ei soovi selle teemaga rohkem tegeleda. Ma olin tõeliselt marus, et kuidas saab olla selline nõmedik. Kus on inimlikkus? Ta vist lausa nautis seda, et ta leidis mingi konksu. Lasin auru välja ja alustasime ettevalmistusi. Tore oli kogu kambaga asju teha.

Bashar, Kuandyk ja vietnamlane Tien tegelesid grilliga. Danish aitas minul näpata veidi puitu ehitusjäätmete hulgast, et sellest grillimise süsi saada. Siis läksin mongoolitari Nara tuppa vegi-grilli materjali pesema ja lõikuma. Varsti tuli Bashar kanaliha maitsestama. Laudadele kogunes pikapeale palju toitu. Ekta tegi India snäkki, Narmada, Nara, Rosalda ja Tasneem tegid kõik erinevaid salateid. Turkmeenitar tegi ploffi. Lisaks toodi veel puuvilju ja palju magusat. Uskumatult kirev laud. Kahte termoskannu valasime jooke, mida me nimetasime roheline ja punane tee, aga mis olid sisult õlu ja punane vein. Üks mongol oli DJ ja ta vedas enda muusikasüsteemi enda toast välja alla hoovi. Tal oli lai valik erinevat muusikat erinevatest riikidest.

Poojaga jalutasin kämpuses ja tõdesime, et on olnud tore, kuigi plaanitud metsareis ja lõkke tegemine jäigi tegemata. Danish, Gautam ja Amit olid ka sentimentaalsed, sest see on viimane õhtu koos. Tasneemi toas kopeerisin kõik India pildid tema arvutisse. Varsti ajas turvamees minu ja Danishi hostelist välja. Pidu on läbi. Vahva pidu oli. Ainult egiptlane Esmail ja venezuelanna Adriana ei tulnud, ülejäänud olid kohal. Gautamile kinkisin Eesti euromüntide seti, selline ilus kujundatud ümbrisega suveniir. Oma toas pakkisin asju ja rääkisin veel viimast korda kodustega. Meie tuvi projekt nurjus, st köögis mikrolaineahju taga olevas pesas on kaks katkist muna. Tuvid on kuulutanud selle haudumise nurjunuks ja lõppenuks. Magama.

Reede 27.02.2015

Hommikul, mis on minu viimane Dehradunis, läksin sööklasse sööma. Pakkisin viimased asjad. Viisin mõned riideesemed, tossud ja koolist saadud kirjutusvahendid slumi poistele. Nad olid tänulikud kõige eest. Läksime Kuandykiga meie inimestega hüvasti jätma. Kohati läks hüvastijätmine sentimentaalseks, eriti Mauritiuse tüdrukutel tuli tihk peale. Jalutasin pea aja ette, kus tõmmati kokku avatud uste päeva või messi, kus uued potentsiaalsed tudengid olid tulnud uudistama uusi võimalusi. Kesk-Aasia tüdrukud, täpsemalt Usbekistani ja Kõrgõzstani omad, võtsid minu näpu otsa ja me liitusime tee joomise ja snäkkide söömisega.

Nägin veel meie osakonnajuhatajat Shefalit, keda tänasin meie eest hoolitsemise eest. Sain hea üllatuse osaliseks. Nimelt paluti minul tulla veel raamatupidaja juurde, kes andis minule veel 2500INRi (~31€). See kulus just marjaks ära. Pooja püüdis minu kinni ja andis Mirjamile läikivas ja krabisevas ümbrises kingituse. Sõin veel lõunat, viimast korda siin sööklas, ja läksin tuppa. Tõin oma asjad alla ja andsin võtme ära. Auto tuli maja ette ja me panime enda tavaari auto pakiruumi. Jätsime kõigiga hüvasti. Gautam, Amit ja Danish olid kõik veidi kurvad, et ma lahkun. Anisha ja Tasneem poetasid isegi pisara.

Kuandyk, mina ja Nara - meie kolm ja meie kohvrid ja kotid said ilusti auto peale. Sõitsime läbi Dehraduni ummikute ja suundusime ilusale metsateele, mis kulges läbi jõeoru ja lähenes lennujaamale tagantkaudu. Lennujaamas läks Kuandyk kohe lennukile ja mina Naraga pidime ootame check-in laua avanemist. Läksime lounge'i, kus sõime. Arve oli mingi müstiline 600INRi (~ 7€) tegelikult mõtetu omleti, friikartulite ja tee eest. Sama raha eest oleks saanud Rajpuri tänaval itaalia restoranis suurepärase õhtusöögi. Minu lennufirma oli Air India. Check-inis läks muidugi kohe jutt lahti, et pagasi limiit on 15kg ja ülekaalu eest peaksin tasuma 2100INR (~25€). Aga mina ei olnud sugugi rahast loobumise meelt. Palusin kohe manageriga rääkida. Tema sai varsti aru, et ma olen reegleid lugenud ja tean, kui mu lend jätkub Euroopasse, siis ei ole see reis mitte kohalik, vaid rahvusvaheline reis. Ja seetõttu on limiit 20kg. Ta palus minu kohvri läbi lasta. Inimlikkust ka veidi vahelduseks.

Istusin tagasi Nara kõrvale. Tema ootas enda lennu check-in laua avanemist ja mina turvakontrolli avanemist. Minu lend hilines lõpuks 2 tundi ja seejuures jagati väga vähe infot. Meie väike lennuk oli välja müüdud. Jõudsime Indira Gandhi lennuväljale kell 20:00. Ukse pealt leidsin sildiga mehe ja me sõitsime Dwarka linnaossa Remote Sensingu instituudi hostelisse. Kuadyk oli juba end tuppa sisse seadnud ja oma kraami laiali laotanud. Käisin pesus ja tellisime tuppa veel termosega teed. Kuandyk oli taksosõidul märganud viinapoodi ja ostnud sellest mõned õlled. Manustasime neid. Rääkisime autodest, ajaloost, geograafiast ja muust olulisest-pähetulevast. Magama.

Värske tagasivaade

Mul on vastakad tunded. Osalt igatsen näha enda tüdrukuid, keda ma pole kaks kuud näinud. Samuti olen jäänud ilma Eesti talvest. Mõni ilmselt ei nutaks seda taga, aga mulle tegelikult meeldib talv. Teisest küljest jäi mul maha Indiasse hulgaliselt ilusaid mälestusi ja toredaid inimesi. India, see osa, mida minul õnnestus kahe kuu jooksul näha, on vastuoluline.

Loodus on imeline. Minu retked mägedes olid suurepärased. Need kaunid vaated olid hingematvad ja neid kirjalikult edasi anda on minusugusel diletandil täiesti mõttetu üritus. Mägiteed läbi seedrimetsade või läbi laialeheliste metsade olid põnevad ja adrenaliinirohked. Mägine India on hoopis midagi muud kui seda on platoo maastik. Isegi kohatised kehvad teed ja teid takistavad varingud ei morjendanud mind. Aga mind häiris ja tegi kogu selle ilu keskel nõutuks prügimaastikud ja nende keskel prügiahvid ja kilekotte söövad lehmad. Kuivades jõesängides oli tihti nii palju prügi nagu prügimäel. Inimesed justkui ootavad tulvavett, mis paiskaks nende prügi allavoolu.

Mägedes elavad inimesed on hästi sõbralikud, kohati arad, aga tegelikult väga uudishimulikud. Tegin enda arvates väärt portreede seeria nedest ilusatest ja omalaadsetest inimestest, kes tihti polegi väga oma kodukülast kaugemal käinud.

Linnad on erinevad. Dehradun on täna tegelikult suht mõttetu või teisisõnu mitte turistile suunatud linn, kus varsti ligi miljon inimest lihtsalt elab ja töötab. Rishikesh on jällegi tavaline linn, mis osaliselt teenindab kõrval asuvat Laxman Juhlat ja Ram Juhlat, mis on eurooplaste ja ameeriklaste joogakeskused. Nende kohtade joogane aura ja rahulik elutempo on kogemist väärt. Mussorie on mägikuurort, kus on palju turiste nii Delhist kui Mumbaist, aga ka loomulikult euroopast, austraaliast ja ameerikast. Vähem turistised kuurortid on aga Dhanaulti ja Chakrata, mis on tegelikult Mussorie lähedal, aga on palju huvitavamad. Minule lihtsalt sobib olukord, kus mul ei ela seljas turistide hordid. Nii Chamba, New Tehri, Joshimath kui Uttarakashi on mägised linnad, kust on huvitav läbi sõita või mõni päev kohapeal tunnetada kohalikku elukorraldust.

Amritsar oli huvitav ja väga teistsugune linn. Sikhide pühamu tõttu ilmselt on see linn omapärane. Vanalinna kitsad tänavad ja bazaarid on toredad ja väga kärarikkad. New Dehli on pööraselt suur linn, mida läbid autoga tundide kaupa. Õhk on enamasti kehvakene. Ilmselt on see nagu Los Angeleses Hollywoodiga. Korra oled käinud ja peamised vaatamisväärsused ära näinud, siis võid lugeda teema ammendatuks. Võib-olla järgmine kord külastaksin mõnda Gandhi muuseumi ja veel mõnda templit. Agra on turismitööstus. Taj Mahal on ilus, aga need massid, kes seda hoonete kompleksi vaatama pressivad, on lihtsalt üüratud.

Liiklus on haige, eriti suurlinnades ja suuri linnu ühendavatel teedel. Inimesed on hooletud, ükskõiksed, kamikazed ja egoistid. See tohutu signaalitamine on tüütu ja väsitav. Mauriitsiuse Anisha sõnastas minu arvates selle ülemäärase signaalitamise täpselt. Nimelt tundub, et signaalitamine on preventatiivne. Kui tee ääres seisev motikamees või hullemal juhul buss ei kuule signaali, siis ta arvab, et tee on puhas ja ta võib alustada ümberpööramist.

Signaalitamine on ka suhtlus: tõmba veidi kortsu, sest ma proovin siit läbi pressida. Kui Tata buss ilmub sinu selja taha ja annab signaali, siis see on minu jaoks arusaamatu. Kas ta tahab, et ma keeraks põõsastesse ja teeks talle tee vabaks? Mõnel skuutril, või minu kõnepruugis föönil, on kohatult vali signaal. Mägiteede pimedates kurvides ja serpentiinides antakse signaali, sest tee on enamasti kitsas ja sõitjatel on kiusatus sisekurve lõigata. Signaal või pimedas tuledega vilgutamine kurvis on selleks, et kõik kobiksid oma rajale. Dehradunis tee ületamine nõuab julgust. Minusugune valge ahv saab muidugi nii üle tee, et hakkab julgelt minema vaatab juhile silma ja osutab käega märguandeks, et ma lähen nüüd siit üle tee ja ole sa meheks ja ära aja mind alla.

India toit on väga erinev ja samas täiesti ühesugune. Kohalikud, st inimesed põhjast ja lõunast, korrutasid kogu aeg, et nende toidud on väga head ja erilised. Tõesti, snäkid nagu samosa ja momod on omapärased. Siis on veel see masala, mida sa saad peaaegu iga asjaga. Kana on üks peamiseid mitte-vegi toite ja peamiselt on see kana masala, mis on sisuliselt veidi marineeritud ja maitseainetes keedetud/praetud kana.

Thal on sisuliselt kombotoit, kus sa saad enamasti aurutatud riisi, mingi kastme, mõned jupid värskeid juurvilju, mingi juurviljahautiselaadse möksi ja roti. Thal oli meie igapäevane leib koolis. Kord olid kastmeks oad, kord midagi muud, kuid see hakkas lihtsalt korduma. Lõpuks oli see ikkagi kõigest riis, mingi kaste ja mingi juurikamöks. Ma pole kunagi nii palju riisi söönud. Kohalikud söövad kogu kremplit muidugi näppudega, millega ma ei harjunudki ära. Minu jaoks oli kõige huvitavam toit masala dosa, mis koosneb krõbedasse biskviiditorusse keeratud kartulist ja muudest juurikatest. Paneer on kohalik juust, mida tihti toitudesse lisatakse. Leibadest meeldis minule enim erilises ahjus tehtav naan. Rotit sain kooli sööklas nii palju, et suutnud seda viimaks enam üldse süüa.

Hea vaheldus oli kana tikka, mis on sisuliselt karrimarinaadiga kanašašlõkk. Kohalikud ei tea palju midagi grillist või BBQ-st, mida me viimasel õhtul koolis tegime. Rajpur tänava itaalia restoran jäi minule oaasiks, kuhu ma põgenesin, kui ma vajasin vahelduseks pastat, salatit või grillitud kala või kana. KFC ja McDonald's on kohalike jaoks suur atraktsioon. Mina ei taha aga väga saiast ja õlist nõretavat toitu. Kokkuvõtteks oli toit hea ja huvitav. Eriti lahe oli Danishiga tänavatoite või mägiteedel 40INR~0,5€ omlette ja muid toite proovida. Chai masala, mis on sisuliselt maitsestatud piimatee, ja maitsega lassi, mis on banaani- või mangomahlaga segatuna keefir/jogurit, on täitsa head rüüped.

India bürokraatia on maailmatasemel st haige tasemeni evolutsioneerinud. Ma pole kunagi nii palju allkirju ja avaldusi kirjutanud. Naljatades võib õelda, et kui tahad tualettpaberit, pead andma allkirja. Aga korra olin ma ikka päris marus ja olin valmis kõik bürokraadid persse saatma. See oli too koolis grillpeo loa saamine. 3G sim-kaardi saamiseks pidi tegema hulga paberitööd. Ja see internet oli kehvakene ja sigakallis võrreldes isegi Eesti 4G hindadega. Kaks asja, mida ma taga ei igatse, ongi bürokraatia ja linnaliiklus.

Vaesus ja roppus. Ilmselt ma ei ole veel enda elus näinud nii suurt lõhet rikaste ja ülivaeste vahel. Kodutud lapsed on täiesti tavaline asi. Kerjavad lapsed ja imikuga emad tüütavad sind Rajpuri ja Bazaari tänaval, kusjuures mõnikord jalutavad nad ristmikul autode vahel. India võib olla küll võimekas tuuma- ja kosmoseriik, aga riik ei ole siin kindlasti nii paks, et maksuraha kuidagi sotsteenuste näol vaesteni suunata. See on täiesti lootusetu olukord. Kaks uus-meremaalast tegid vabatahtlikku tööd Dehraduni tänavalaste turvakodus ja nemadki tundsid, et nad ei suuda suurt midagi käegakatsutavat luua. Olen näinud lapsi, kes korjavad õhtuti tänavatelt prügi, mida sooja saamiseks põletada. Samas midagi ei lähe raisku, sest soojas tuhas võtab varsti mõni koer magamise rõngasasendi sisse. Tänavatel näeb teine kord rulalaadsel alusel kulgevaid liikumispuudega inimesi, kes ka kerjavad.

Aga eriti hull on minu meelest vaade jõesängidele, kuhu on rajatud käepärastest vahenditest slummilikud putkad. See on ju tegelikult aja küsimus, millal kõiki nende kodusid ohustab katastroof, kus hukkuvad nende lapsed, vähesed koduloomad ja saab hukka nende vähene vara. Sellest räägitakse, aga reaalselt tuleb slumme aina juurde.

Hulkuvad koerad ja kassid oleks justkui inimeste kodutuse kõrval probleem, millega on veel liiga vara tegeleda. Tegelikult on linnapildis veel uitavad ja prügi söövad lehmad. Huvitav, milline piim sellisest lehmast tuleb? Lisaks on veel prügiahvid ja seakarjad. Uskumatu vaatepilt.

Prügikaste on linnaruumis vähe ja inimestel on veres pakendi avamisel kõik tuulde paisata. Enamustel ilmselt ei tulegi pähe, et äkki peaks prügi prügikasti viskama.

Minu jaoks on olnud huvitav mõtiskleda India duaalse maailmapildi üle. Inimestevahelised moraalinormid on kuidagi kohati kõigil teada ja suures osas neid järgitakse. Aga meid ümbritsev ruum pole juskui kuidagi seotud inimese tegude või moraaliga. Tundub, et ropp on see, kui noor naine avalikus ruumis suudleb noormeest, aga mitte näiteks pargis või tee ääres urineerimine. Ilmselt on sellele kindlasti mingid head põhjendused. Aga minu jaoks lihtsalt huvitav. Ühest loengust jäi minule meelde loosung: we don't have a planet B.

Mind ümbritsenud inimesed olid hästi toredad. Esimese kuu jooksul suhtlesin ma intensiivselt kohalike tudengite ja teaduritega. Madise sõbrad õnnestus mul konvertida enda sõpradeks. Mulle meeldis nendega lihtsalt aega veeta.

Danish on minu jaoks salapärane, veidi kinnine. Meenutab justkui kilpkonna, kes on end kilbi alla peitnud, aga samas hästi suure südamega inimene. Ta on hipi ja temaga matkade planeerimisel arvestasin sellega, et ta ei pruugi misiganes põhjustel üldse tulla. Tema koolitegemised olid pidevalt punases. Ma pidin kogu aeg jälgima, et ma ei kasutaks teda ära, sest ta võib kõik enda asjad sulle anda. Mulle meeldis temaga reisida, sest ta ei ajanud taga luksust ega mugavust. Hästi lahe tüüp.

Amit on tark ja tegelikult ilus mees. Ta korraldas tihti pidusid, kus igal juhul pidi kõik pudelid tühjaks saama. Danish, tema toakaaslane, on täiskarsklane ja pidi seetõttu tundide kaupa purjus inimeste jauramist kuulama. Amit on laia silmaringiga ja hea argumenteerija. Meil olid temaga pikad arutelud.

Gautam on tore ja lahke noor mees. Ta on tõsiselt nutikas, aga kohati lööb temas välja tema teine isiksus Borat, kes on omakorda räme, ropp ja labane. Aga Borat on ta kõigest võetud fassaad või mask. Ootan põnevusega Gautami ja Amitiga kohtumist Hollandis sellel suvel.

Pooja on salapärane ja põnev naine. Ta on isepäine, iseteadlik ja haritud. Teda kimbutavad pained, mis tulenevad kultuuritaustast ja sugulaste ootustest. Vastukaaluks on tema enda igatsused ja soovid. Ei ole ilmselt lihtne olla Indias iseendaga hakkama saav ja mõtlev naine. Minul olid temaga pikad jalutuskäigud ja jutud. Aga metsa sõit ja lõkke tegemine jäigi tegemata.

Sugandh on sporditüdruk, kellega ma palju sulgpalli mängisin. Tema oli minu jaoks veidi tasapinnalisem tüdruk. Ta oli vaimustuses tantsimisest ja tahtis mind mitmel korral klubisse vedada. Minu enda naine ei suuda seda, siis nägusatel India tüdrukutel võiks ju olla sanssu...aga siiski ei. Temaga oli meil vestlusi muudel teemadel kui sport üpris vähe.

Antara on veidi sarnane Poojaga. Tegelikult ongi ta Pooja parim sõbranna. Eks sõpru valitakse tihti sarnasuste järgi. See tähendab teisitimõtleja ja seetõttu veidi vabadust tihkav puurilind. Minul olid temaga vestlused sobitatud abieludest, vägistamiskultuurist, kultuuri eripäradest laiemalt, naiste rollist ja meeste domineerimisest. Ta on väike revolutsionäär.

Veebruaris sain rohkem kontakti enda kursusekaaslastega ja hakkasime koos tegema reise ja ühiseid sööminguid.

Kuandyk (Kasastan). Alguses hoidis ta omaette ja kolas üksinda linnas. Ta rääkis peaaegu igal võimalusel oma tüdrukuga ja sugulastega telefonis. Hakkasin temaga rohkem suhtlema, teinekord vene keeles, kuigi tema tahtis just enda inglise keelt praktiseerida. Me tegime üheskoos ilma igasuguste tõrgeta projekti. Kuandyk on erinevalt Danishist tõsine luksusemees. Ta käis korduvalt massaažis, maniküüris, pediküüris, juuksuris ja ostis täiesti ulmeliste summade eest kingitusi ja tarbekaupu. Temaga käisime mitmeid kordi restoranides ja kohvikutes just euroopa toite söömas. Mulle meeldis tema respekt vanematesse inimestesse, mis on tema kultuuris hästi omane. Mitmel korral pani ta Kalidase tänaval vastu kõndiva vanema mehe respektiks enda käe enda rinnale ja kummardas. Samuti oli ta helde tipitaja tuk-tuki juhtidele, kuigi alati me tingisime ja andsime mõista, et me teame tegelikke hindu. Kuandyk on moslem, aga ta ei ole sedavõrd tulihingeline kui on Esmail Egiptusest. Meil oli Kuandykiga erinevaid jutte ajaloo, poliitika, geograafia ja muudel teemadel. Ta on üks vahva ja tark tegelane. Ta plaanib suvel abielluda ja ma sain kutse Astanasse.

Bashar (Süüria) on pealtnäha hästi rahulik, aga teda võivad närvi ajada ja liimist lahti lüüa hilinemine ja eriti kätega söömine. Kord oli kooli sööklas olukord, kus minu kõrval oli üks kohalik väga ilus tüdruk. Ma pöördusin enda vastas oleva tüdruku poole ja küsisin, kas ta peab ka seda tüdrukut väga kenaks. Kõik olid õnnelikud põrkega komplimendi eest. Bashar nägi seda pealt ja oli minu komplimendiga täitsa päri kuniks ta nägi, kuidas see sama tüdruk sõi riisi näppudega. Bashar õppis Damaskuse ülikoolis vene keelt ja teinekord me praktiseerisime seda. Mitmetes vestlustes poliitika ja ajaloo teemadel jõudsime ikka selleni, et Iisraeli riik oli eksitus ja USA tahab kogu maailma kontrollida. Osaliselt on tal kindlasti õigus ja samuti on tal õigus omal arvamusele. ISIS on tema jaoks värdjalikud, kitsarinnalised ja ajupestud, pimestatud ja õnnetud hinged.

Uurisin, kas tema pere Damaskuses on väljaspool hädaohtu. Praegu on, aga on olnud aegu, kus rindejoon on päris pealinna lähedal. Bashar ei tahtnud teiste araablastega koos olla, sest ta ei tahtnud, et ta oleks osa ühikust “egiptlased või “araablased”. Ta tahtis inglise keelt harjutada, aga egiptlased ja jeemenlane rääkisid ju enamasti omavahel araabia keelt. Lisaks leidis ta, et Esmaili range päevakord on siin Indias mõtetult keeruline ja külvab eriti reiside ajal segadust, kui peab minema grupist eemale mošeesse. Bashar jõi hea meelega õlut ja suitsetas, mis omakorda tõsiuskliku moslemi jaoks on võõrad elemendid. Ta sõnastas kogu asja nii, et ennekõike on ta inimene, siis süürlane, siis isa ja abikaasa ning alles siis moslem. Bashar on väga intelligentne ja muhe mees.

Tasneem (Mauritius) on pisike igati Bengali väljanägemisega tõmmu väga armas noor naine. Tema esivanemad ongi Indiast pärit. Tema rääkis tihti oma töökaaslase ja sõbranna Anishaga kreooli keelt, mis on segu kohalikest ja prantsuse keelest. Ta on värskelt abiellunud ja tegelikult esimest korda väljaspool enda saart. Ta polnud isegi käinud lähedalasuvatel Reunioni ja Madagaskari saarel. Kuidagi läks nii, et me päris alguses saime ühele lainele ja ma haarasin nad oma indialaste kampa. Hiljem nad tegid mitu reisi, millest mul polnud aimugi, koos Gautami ja Amitiga. Tasneem on samuti moslem, aga ei pea ennast isegi nikaabiga katma. Ta peab kinni toitumise reeglitest, mis on islamis ju sanitaartehnilised ja teisalt tervise seisukohalt igati mõistlikud. Halal on see olukord, kus loom on tapetud nii, et kõri on läbi tõmmatud ja loom ei pea piinlema. Muul viisil surnud looma ei sööda, eriti seisnud verega nt auto alla aetud looma. Tegelikult ju mõistlik. Tasneem oli väga tubli, et pidas ilusti 2 kuud koduigatsusele vastu. Ta poetas mitmed pisarad, kui ma ära sõitsin. Anisha on samuti India päritolu mauriitsiuslanna, samuti noor ja juba abielus. Temaga oli vahva ja nad olid tihti valmis meiega kaasa tulema restorani või linna. Temagi muutus sentimentaalseks minu lahkumisel.

Claudia (Peruu) on veidi keerulisem tegelane. Mulle on selgeks saanud, et tal on ilmselt lapsepõlvest kaasa saadud ebakindlus, mis väljendub kohati nõmedal viisil. Minu jaoks, ja eriti Bashari jaoks, oli raske taluda tema ameerikalikule ininale sarnanevat kõnemaneeri. Bashar ristis selle lihtsalt "mjau", “hello, you know” jne. Raske kirjeldada, aga see oli kohati koormav. Vahetult enne Amritsari reisi mõtlesin ma reisi sootuks canceldada, sest ma sain aru, et meil seisab ees raske üksteise talumise teekond. Aga ma otsustasin, et ma ei saa teda alt vedada, ja ma elan selle üle, kuid mitte minutitki rohkem. Ta on harjunud hea korralduse ja toiduga.

Ta võis rääkida sarnaselt miljonite ameeriklastega tundide kaupa toidust. Sundolukordades, nagu külmas rongis, võis ta aga vinguda ja jaurata päris pikalt. Samuti ei sobinud talle kitsad ja pimedad Amritsari tänavad. Aga temale au andes oli ta põhjalik ettevalmistuja. Ta googeldas või enamasti ammutas teadmisi Lonely Planetist, kus ta tihti valis majutusi ja toidukohti, mida seal oli soovitatud. Mõnda aega mina ja Pooja lasime seda Amristaris teha, kuid hiljem me ei hakanud pelgalt tont-teab-mis-alusel soovitatud toidukohta, mis pealegi asub teises linna otsas, ummisjalu sõitma. Samuti hotelli leidsin mina valides Google Mapsist kuldsele templile võimalikult lähedal asuva koha. Seda hotelli ei olnud tema soovitustes, aga see osutus väga heaks. Ta tõmbas eriti suure vile üles enda projektimeeskonnas, kus lõpuks kõik olid temast väsinud ja ignoreerisid teda. Kahju temast kohe.

Dilhari (Sri Lanka) on tõeline päike ja rõõmus naine. Temaga oli väga lihtne suhelda. Kutsusime teda korduvalt erinevatele pidudele. Tema oli vast ainuke Claudia sõbranna. Lõpupeol oli tema üks suurimaid tantsijaid. Temaga oli hüvastijätt samuti sentimentaalne.

Narmada (Lõuna-India, Chennai) oli tihti minu laborikaaslane kahel põhjusel. Esiteks ma tahtsin, et minu kõrval oleks keegi matemaatik ja teiseks asjaolu, et kõigile ei jagunud arvuteid, millel oleks kallid sertifikaadid. Narmada valgustas mind enda sugulaste poolt organiseeritud mehega abiellumisest. Tal on juba varateismelised lapsed. Tema oli sagedane külaline ja eriti agar osavõtja meie ühiskokkamistes. Sertifikaatide kättejagamiseks panid kõik meie grupi indialannad imeilusad sarid selga. Narmada nägi saris väga kena välja. Tema lahkus Delhisse juba otse lõpupeolt.

Lõpuks. Minul oli igati tore ja mälestuste rohke 2 kuud Indias. Ilmselt pean olema tänulik India välisministeeriumile, kes kogu minu sõidu, õpingud ja Agra reisi kinni plekkis. Lisaks andis veel stippi, mille ma kõik Indiasse jätsin. Raha kulutasin peamiselt reisimisele ja toidule. Ostsin loomulikult kinke ja veidi ka asju, mis ei ole muidugi samast kategooriast Kuandyki shopinguga. Viimasel õhtul tegime Kusndykiga garaažimüüki, kus müüsime ära mitmed asjad, mida ei tahtnud enam tagasi koju vedada. Kuandyki listis oli ka näiteks föön ja juuksehooldussari. Danishile andsin enda nahktagi, kiivri ja hulga matkamistarbeid, mille vastu oli garaažimüügil nõrk huvi. Meie kööki viisin oliiviõli, teed, kohvi, piima ja tuunikala konservid, mis kadusid sealt ilmselt kolmanda korruse poiste tubadesse nagu nõiaväel. Usun, et sarnaselt kadusid ka kõik teised asjad, mida ma kööki unustasin. Tegelikult veidi imelik.

Osad riided ja kirjatarbed viisin meie hosteli taga asuvasse slummi, kus poisid võtsid kõik vastu suure õhinaga. Teinekord nägin Kuandyki rõdult, kuidas ehitusmeeste pereliikmed lõkkel süüa teevad või lageda taeva all pesevad. On alles elu. Mul oli kahju lahkuda siit vastuolulisest ja tohutu suurelt maalt. India puhul jäävad siiski domineerima head asjad, mis mind siia alati tagasi kutsuvad.