Jõudsin Istanbuli. Lend hilines 45 minutit. Tegelikult oli huvitav jälgida, kuidas lennuk, mis oli viimase kohani täis tuubitud, keerutas ja sik-sakitas Atatürki lennuväljale. Õhust paistis kunagine Bütsantsi pealinn suur ja uusi kortermajade rajoone oli justkui kogu poolsaare peale laiali pillutatud. Mitmed mošeed jäid silma, aga milline neist on see valge mošee või milline on Sophia, seda ei suutnud registreerida. Sophia peaks olema sinine. Samuti nägin uhket kahte kontineti ühendavat rippsilda ja hulga kaubalaevu sibamas läbi väina.

Lennukil oli palju eestlasi, kellest enamus ilmselt sõidab lõunasse edasi kuurortlinnadesse. Vaatasin väljuvate lendude ekraani ja leidsin, et selgust minu värava kohta pean veidi ootama. Suundusin pubisse. Võtsin Efesi õlle ja palusin laadida leti all minu akupanka, et oleks särtsu klappidele ja telefonidele järgneval pikal reisil.

Järsku istus minu kõrvale nägus daam, Kelly. Selline sisenemine, lavale sisenemine, meenutas tegelikult James Bondi vastavaid kaadreid spioonidaamidega. Kelly on vabatahtliku organisatsiooniga abistamas Liibanonis lapsi. See ameeriklanna on Lähis-Ida risti-rästi läbi reisinud ja seetõttu oli temaga väga põnev vestelda. Ta rääkis mulle põhjalikult USA valimissüsteemist, mis on vaatamata selgitusele meeletult arhailine ja keeruline, ja presidentaalsest võimust. Samuti oli juttu äärmuslusest ja teiste hirmust. Ta andis vihjeid ka minu Iisraeli reisi jaoks. Oli väga tore aeg, mis lausa lendas.

Jätsime hüvasti ja mina liikusin oma väravasse, kus oli juba suur mäsu. Kus on hindud, seal on ka jutuvada. Minu kõrvale tuli istuma üks keskealine hindu daam, kes elab USAs ja külastab sugulasi Indias. Muuhulgas oli juttu sellest, et hindud teevad, ilmselt alateadlikult, peaga vasakule-paremale pisikesi kallutusi. Selle sisu võib olla nii "ma olen sinuga nõus", "ma ei ole nõus" või "ma ei tea". Vaevalt, et keegi päriselt aru saab, kui su hindust vestluspartner niimoodi pead kõigutab. Samuti oli jutuks see, et Houstonis, kus ta elab, räägivad nad kodus ainult hindi keelt, et keel ei läheks meelest ja lapsed saaksid vanavanematega vabalt suhelda. Hästi tore daam. Läksin lennukile mineku sappa.

Lennuk on suur Boeing 777, kus on 3+3+3 istekohta reas. Tüüpiline India hakkas kohe pihta. Minu kohal oli üks mees, kellel oli piletil märgitud 46B. Mina pidin istuma akna alla, so 46A. Aga prantsuse vanapaar oli lihtsalt veidi nihkes istumas. Tulin neile vastu ja istusin hoopis 46D. Lennuk oli taaskord väga tihkelt täis müüdud. Panin enda klapib pähe ja isoleerusin. Palju on lapsi, kellest mitmed on väsinud ja õhusurve vaheldumisest häiritud. Minu kõrval üritas erinevaid magamispoose, mis võisid kohati ühtida joogapoosidega, üks India vanem naine, kelle varbad ühtepuhku minu sülle sattusid.

Dilara, tore stjuuardess, keda veidi moosisin, tõi Mirjamile väikese pehme mängulennuki. Õhtusöögi pakkumisel juba küsiti - vegi või non-vegi. India ei ole enam kaugel.

Garpasoumi ja Kita on veidi vaesamad talupidajad, kelle väga lihtsas savimajas valitses piinlik puhtus ja kord. Kõik potid ja tötsikud olid uskumatult korrapäraselt laotud seinariiulitele. Perenaine valmistas meile magusat piimaga teed. Istusime lehtlas vaiba peal. Nemad räägivad tamili keelt, mis on ilmselt üks ürgsematest keeltest siinkandis, aga mida ei mõista ka Danish. Seega tuli suhelda käte ja jalgadega. Nende majapidamine oli tegelikult väike. Neil oli väike sojaoa põld, lehmad ragistasid ja kõlistasid kellukest sügaval orus ja kanad. Loomulikult oli ka kass ja koer ning hobune. Varsti liitus meiega ka Abhimanyu, kes oli teinud täiendava ringi, et näha otsitud lindu. Ta vist nägi seda või siis vähemalt väga sarnast lindu. Jõime tee ära ja ütlesime Nandri ehk siis tamili keeles aitäh ning hakkasime tagasi allapoole liikuma rataste juurde. Mägede tippude kohale olid kogunenud sünged pilved. Ilmselt saame korraliku sahmaka. Kohati oli tunda paduka rõsket õhku, aga pääsesime kuivalt. Sõitsime mööda käänulisi teid tagasi kontorisse. Peldikus proovisin ära siis kohaliku tava, so ilm paberita ja kruus veega meetodi. Ilmselt harjuks ära.

Päike tuli taas välja ja ma heitsin särgi maha. Olin saanud korraliku joodikupäevituse. Kontori hoovis on puukool ja mõned mesilastarud. Samuti on siin mõned uitavad lehmad, kanad, kalkunid ja loomulikult mitu sõbralikku lontut koera.

Sõime kohalikku toitu (mannapudrust pallikesed, riisi, kastet ja kartulitükke), mida oli kohalik perenaine, kes on mõned maja toad välja rentinud, meile valmistanud. Kartulid olid eriti uhkelt vürtsitatud. Isegi kohalikud luksusid ja ahmisid õhku. Ilmselt taheti valge mees proovile panna. Veidi tibas vihma. Sõitsin linnapeale ja ostsin päikesekreemi, hambapasta ja suveniirteed koju. Siis proovisin aru saada Kodaikanali linnaplaanist, aga tegin ootamatu ringi ja sattusin samasse alguspunkti. Vaatasin kaarti ja siis sai asi selgemaks. Sõitsin järve äärde ja tegin kogu selle hulknurksele järvele ringi peale. Miks tulevad tuhanded kohalikud turistid siia? Kõik massiturismi nähtused on end siin üles rivistanud. Siin on aerupaadid, vesirattad, tandemratta rendid, õhupüssiga märkilaskmine, hobusega ratsutamine, suveniiri- ja muu ühesuguse valikuga nänni ning tänavatoidu müüjad.

Võtsin ühe tee ja ajasin kohalikega juttu. Mootorratta parkisin ühe atraktsiooni, so tasuline ilupark, ette, aga sisse ei soovinud minna, sest näen ilmselt ägedamat kohalikku looduskooslust mägedes. Sõitsin tagasi kontorisse. Vahepeal oli Danishil tulnud idee minna üleööbussiga Bangaloresse, kus ta peaks pühapäeval tegema ühe eksamini ja ühtlasi lõpetaks ühe töö ning saaks makstud mitme aasta eest. Ühtlasi kohtuks Gautamiga, kellega sai palju hängitud Dehradunis 2 aastat tagasi.

Aga nagu Danishiga vahel on, et ta otsustab teha asju, mida ta on ammu soovinud ja ei tee asju, mida ta oleks pidanud ammu tegema või peaks kindlasti tegema. Tegelikult juhtus sama asi Dehradunis, kus ta tegelikult eksamite ignoreerimise eest kinga sai. Mina olin ka just sellel perioodil seal. Mulle hakkab tekkima süükoorem, et ta tahab minuga lihtsalt nii väga aega veeta, et kooliasjad lükkab kõrvale vaatamata tagajärgedele. Samuti selgus, et Gautam tuleb homme hoopis Kodaikanali.

Panime asjad kokku ja sõitsime Vattakanalisse, kus Danishil on üks tuba. See paik on imelise vaatega kallakul, kus on mõned kohvikud. Nägin isegi paari eurooplast kohvikus vaadet nautimas. Mina sõitsin ja Danish hoidis kohvrit, voodipesu ja kahte seljakotti. Tõeline India ongi selline. Viisime asjad tuppa. Tuba on tõeline safe house, hästi lihtne. Toalt pääseb rõdule, kus saab nautida vaadet mägedele ja orule. Rõduust peab siin kinni hoidma, sest siin on konkreetne ahvi oht ehk teisisõnu tüübid võivad rõdult sisse ronida ja ärastada motikavõtmed, telefoni või terve seljakoti. Ühte suurte keradega isendit ma tee ääres juba nägin.

Danish läks motikat tooma. Mina aga pakkisin end lahti ja läksin pessu. Seekord oli ainult ämbrite majandus, aga vähemalt sooja veega. Pärast pesu läksin kohvikusse, kus võtsin suure tee. Istusin ja nautisin mägesid, mis soojendasid end loojuva päikese käes. Varsti jõudis Danish teise motikaga. See on klassika - Royal Enfield Bullet. Mulle see ratas väga ei sümpatiseeri, sest sellel on 350CC kohta põhjendamatult vali hääl. Sõitsime linna, et osta peolauale juustu (paneer) ja mulle rätiku. Danishi motikas jupsis ja suri korduvalt välja. Lõpuks jätsime selle bussijaama juurde.

Suundusime ühe motikaga kontorisse, kus varsti oli pidu. Väga head road. Selle kandi loodusmees ja organisatsiooni juht oli ka meiega. Vestlesin temaga eukalüptipuust, mis on siia kanti toodud võõrliigina ja mis nüüd teeb palju kurja põlisliikidele. Õhtusöök oli kõrvalmajas. Kokad olid jälle toitu ohtralt vürtsitanud. Tänasime ja läksime tagasi kontorisse. Rääkisime juttu. Arshu saab varsti isaks, ilmselt kaksikute isaks. Jätsime hüvasti ja sõitsime tagasi linna. Otsisime kohvikut, kus saaks juua kuuma piima mandlitega. Lõpuks leidsime. Jalutasime Danishi motikani. Lõpuks saime motika käima. Ma leidsin sellel vanal rattal toore klapi ja siis oli elu juba palju lihtsam. Sõitsime Vattakanali ja sättisime magama. Päris teguderohke päev oli. Meie voodi all elavad kiisupojad ja piiksuvad. Hommikul mõtleb, mis nüüd nendega edasi ette võtta. Nad on ilmselt paarinädalased. Öösel oli külm ja minu õhukesest tekist jäi ka väheseks.

Jõudsime jõeni, mis voolas üle ballastkivi paljandiku ja kukkus siis joana sügavikku. Imelised vaated üle kogu maastiku ja meie all laiuva inimesest puutumata oru. Võtsin saapad jalast ja läksin läbi jõe. Ornitoloog läks varsti oma teed rohumaa linde otsime. Danish jäi imetlema vaadet. See on Danishi salakoht. Siia ei satu palju inimesi ja ilmselt enamusel kohalikel ei ole sellest paigast aimu. Tegelikult ei tahagi, et seda kohta kohalikud teaksid ja muudaksid selle massiturismi objektiks. Ühte plastpudelit nägime ja sellegi võtsime metsast kaasa. Hakkasime tagasi suunduma.

Jalutasime tuttava kohvikumehe juurde, kes õpetab minule tamili keelt. Külge see iidne keel ei hakka. Jalutasime mööda järsku jalgteed kohviku nurgast alla oru suunas. Poolel teel hakkas udutama ja tibutama. Ostsin toorest mangot soola ja vürtsidega. Maitses nagu soolakurk. Delfiini nina, mis on Vattakanali suurim vaatamisväärsus, on sisuliselt suur eenduv kollane kaljunukk, millele saab ronida ja näha imelist vaadet. Danish oli paar nädalat tagasi teinud siin koristamisaksiooni. Oli jälle prügiseks läinud, sest enamusel kohalikel puudub puhta keskkonna konseptsioon. Jalg hakkas valu tegema. Nii põlv kui ka suurest ronimisest reie tagalihased valusad. Jõudsime üles tagasi ja Danish oli vahepeal käinud ja nüüd taas linna sõitnud.

Gautam valmistas ette toidud, mis sai eile ostetud. Ma ei suutnud näppudega riisi ja kastet süüa. Võtsin kaasavõetud noa ja vestsin endale chopsticksid. Aga tegelikult oli ka isu kadunud ja mul oli palavik ning kontides valu. Võtsin eelmisel reisil saadud eurooplasele mõeldud tabletti. Loodan, et läheb paremaks. Pärast pikemat munemist läksime alla kohvikusse sööma hommikusööki, kusjuures appi võeti ka meie eile ostetud praetud riis, mis tehti soojaks ja lisati sibulat ning muud värki. See kohvik on meie tavapärasest putkast veidi allamäge, kus avaned kena vaade. Pilved ja rõskus ronib mööda mäe külge üles. Ja kohati läks jälle selgemaks ja päike tuli välja. Sõin omletti. Nägin UK naiskat, kellega eile tegin törtsu juttu, samas kohvikus. Kutsusin teda meie lauda, aga ta ütles, et hakkab just sättima minekule.

Sõitsime motikatega mäe otsa ja läksime koske vaatama. See kosk on otse tee ääres ja loodus on siin trööstitu. Kõikjal on prügi ja pudeleid. Danish tegi prügist pilti, et pärast koristusaktsiooni saaks näidata fotosid Enne ja Pärast. Liikusime mööda kallasteed allavoolu. Mul oli tarvis kõndida aeglaselt ja rahulikult. Nõrkus annab tunda. Jõudsime nii kaugele kui saab. Edasi on sisuliselt läbimatu džungel kuni selle kohani, kus me käisime eile hommikul. Palju kohalikke tallub metsaradu ja tehakse suurte kivirahnudel keset jõge loomulikult sefisid. Läksime üle jõe ja teisest kaldast otse üle tee peale, kusjuures pidime pugema läbi aiaaugu. Võtsime mootorrattad ja sõitsime ühe Danishi töökaaslasega kohtuma, aga see jäi ära. Kiivrid jäid koju, sest meil oli plaanis teha väike tiir. Sõitsime kontorisse, kus suundusin kohe euroopa sitamajja. Istusin potil ilmselt pool tundi. Sellist istumist poleks india potil kükitades küll suutnud teha, reied oleks üles öelnud juba 5 sekundiga.

Viskasin pikali ja proovisin magada. Poisid läksid linna ja tõid naani ja kastmeid. Sõin üllatavalt palju, kusjuures Gautam torkis mind kogu aeg tagant - söö veel, siin on veel sibulat - nagu ema. Loomulikult tahtsid mõlemad, et ma taastuksin kiiresti, aga kesise isu juures on raske suuri portse ette võtta. Helistasime Poojale, kes on Dehraduni gängi üks väheseid naisi, ja lobisesime. Tore oli kuulda tema häält. Tegin temaga rongireisi Dehradunist Amritsari kaks aastat tagasi.

Istusin veidi verandal. Läks jahedaks ja läksin taas magama. Varsti tulid Gautam ja Danish tagasi. Gautam jagas mulle internetti ja ma sain kodustega facetime'da. Pakkisime asjad ja sõitsime bussipeatusesse, kust Gautam sõidab magamisbussis Chennaisse. Veidi oli väljumiseni aega ja me istusime ühes kohvikus. Saatsime Gautami teele ja sõitsin Danishiga mööda Bazaari tänavat allapoole, et saada mulle 3G data. Ilmselt läks kokku tund aega ja me ei saanudki seda tehtud. Mina läksin tooma teed. Küsisin enda arust tamili keeles "du ti", aga tema valmistas mulle douti, mis on sisuliselt üks suur õhuke pannkook vürtsise kastmega. Noh, mis seal ikka sõin selle ära. Jalutasin tänavat pidi edasi ja sain ka osta teed.

Sõitsime koju. Õhtuti läheb jahedaks ja seetõttu ma panin endale selga mitu kihti jopesid ja kasutasin põlvekaitsmeid, et tuul ei tõmbaks põlvest läbi. Danish jäi toppama Vattakanalis mehhaaniku juurde ja mina tulin koju. Põikasin läbi meie maja kõrval asuvast kirikust. Töömehed ehk kiriku liikmed tegid viimaseid ettevalmistusi, et uuel nädalal avada uus kiriku hoone. Vitraaž akendel oli lisaks tavapärastele Jeesusega seotud lugudele ka Ema Teresa pilt. Tuleb välja, et siin kirikus on missa esmapäeva õhtuti. Samuti on India kirikute eripära see, et kogudus istub vaibal maas. Vaid mõned pingid on vanematele inimestele seatud seina äärde. Tulin tuppa. Pesin, jõin mõned lonksud Tamil Nadu brändit McLene ja läksin magama.

Sõitsime Bazaari tänavale, kus andsime magamiskoti keemilisse puhastusse ja läksime taaskord tegema mulle sim-kaarti. Tuleb välja, et muidu kehtivad Indias ernevate osariikide vahel roomingud. Meie saime lõpuks Jio paketi 800INR/10€, millel on data ja helistamine üle India tasuta ja piiramatult. Kuna see tegevus on ülimalt keerukas ja aeganõudev, siis läksin teisele korrusele riidepoodi. Ostsin Mirjamile ilusa Tamili stiilis roosa varukateta kleidi, sest Mirjamil on tähtis, et oleksid lühikesed varukad. Endale ostsin ühe ornamentidega valge triiksärgi. Internett sai valmis. Danish pidi ühes tema organisatsiooni kontoris sebima uut kokkulepet järgmisteks töödeks. Sõitsin mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid mäe otsas asuva kirikuni. Sacred Heart kirik on suur ja võimas katoliku kirik. Jalutasin ümber kiriku ja astusin ka sisse. Muidu on nagu katoliku kirikud ikka, paljude ikoonide ja kujukestega, aga siin on täiendav kohalik element - laest seintele rippuvad kuldsete lindikestega kaunistused. Kiriku hoovist on näha enumus Kodaikanali. Lähedal asub üks roheline mošee. Siin ilma suuremate sekeldusteta suudavad erinevad religioonid koos eksisteerida.

Sõitsin tagasi Bazaari poole ja nägin Danishi. Ta ikka mässab enda avaldustega. Tuli mõte, et ma võiksin orgunnida motika hoolduse. Selleks sõitsin veidi edasi Bajaj'i poodi, kus nad andsid mulle kaasa mehhaaniku. Ta sõitis ees ja me jõudsime Bazaari tänava lähistele, kus mehhaanik võttis minult ratta ja käe kõrval gaasi lisades talutas ratta üles mööda kitsast treppi, mille keskel oli väike kaldtee. Rääkisin meestega ja näitasin neile minu kodust ratast. Varsti tuli Danish ja me läksime lähedale suppi sööma ja teed jooma. Saime ratta teenindusest tagasi. Danish läks oma asju ajama ja ma jalutasin veidi ringi.

Käisin paaris juveeliäris, kus jäid silma ühed veidi tagasihoidlikumad kividega kõrvarõngad. Kohalikud naised kannavad palju kulda ja hõbedat. Mehed tihti hoopis vasest ehteid nagu käerõngad. Peamine selgitus on hinduistlik selgitus, et need metallid toovad vastavalt õnne. Gautam selgitas, et temal on vasest käerõngas ja, et naised kannavad kulda ja hõbedat. Kui vaatad tänaval naisi, siis märkad, et naised kannavad kullast käerõngaid, suurte ornamentidega kõrvarõngaid, sõrmuseid, varba rõngaid, jala ripatseid, ilmselt ka nabarõngast jne. Hetkel veel ei raatsinud osta. Vaatame palju ruupiaid jääb järgi pärast matka.

Sõitsin sööma Cloud Street kohvikusse, mis on kujunenud eurooplaste, aga peamiselt ameeriklaste, varjupaigaks. Sõin pitsat. Vahepeal tuli sahmakas vihma ja minu kiirustamine lahtus. Pool pitsat palusin kaasa pakkida. Danish oli seadnud meile kohtumise Bob Stewartiga. Ta elab Vattakanalist eespool külas ühes väikeses majakeses. See oli üpris kummaline kohtumine. Esiteks oli meil vastas kolm kollast haukuvat koera. Pikapeale saime sellest takistusest edasi majja, kus oli voodis teki all üks suitsu popsiv ja õlut joov vana mees. Tegelikult ei saa ta olla nii vana nagu ta välja näeb. Danish on just Bob'i poolt üles korjatud poiss.

Bob tuli koos enda naise Tanyaga Inglismaalt siia Kodaikanali aastal 1985 vihmametsi kaitsma. Ta on oma olemuselt ilmselt hipi, sest seda paistis välja tema ütlemistes. Nad olid koos botaanikud, kes kaitsesid metsamassiive, mägiseid rohumaid ja istutasid erinevatel põhjustel Vattakanali ja täpsemalt Palani Hills alale seemnest uusi puid. Nt Vattakanali juurde on nad istutanud sada mehhiko mändi, mis on tänaseks suureks suureks kasvanud. Paljuski tema jutt oli uskumatu. Näiteks, et Ema Teresa olevat hoopis suur suller ja mitte hoopiski püha. Samas oli ta Danishi suhtes kriitiline, et ta ei pea enda lubadustest kinni.

Lisaks arvas, et tema panust siinsesse looduskaitsesse ei ole piisavalt hinnatud. Kohati väga depressiivne tüüp. Eeslmisel aastal suri ta naine ja ta on korra üritanud endalt elu võtta. Eks kõik see kombineeritult võibki inimeselt röövida elurõõmu. Lisaks pärast Tanya surma jäi Bob abituks, sest Tanya sõitis autoga ja oskas arvuteid ja elektroonikat käsitseda. Minu juuresolekul, kui ma lugesin Bobi kaasautorlusega raamatuid siinse ümbruskonna florast ja faunast, helistas talle üks naisterahvas Inglismaalt, kes oli tema lapsepõlvekaaslane ja kes pakkus talle ilmselget kosutust. Ta ütles talle muuhulgas, et tal on külas haruldane liik - väga tark eestlane. Danish oli vahepeal tagasi jõudnud fotoka ja muu kolaga, mida ta lubas tuua kohtumisele kaasa, aga ei toonud. Ma olin täis laetud erineva impulsiga tundeid. Tänasin selle kohtumise eest. Koerad ei pistnudki mind nahka, kuigi üks vaatas mind siiani altpoolt kulmu.

Sõitsin koju. Tegin sinavast hilisõhtusest taevast ja mägedest mõned pildid ning jõin teed. Kirikus oli avamissa. Astusin sisse. Piiskop tuli kätlema ja tervitama. Osalesin veidi isegi hindikeelsel teenistusel - amen ütlesin kaasa. Läksin tuppa ja rõdule, kus ma kuulsin edasi teenistust samal ajal kirjutades õhtust päevikut. Lapsed jooksid ja mängisid ümber kiriku. Koer tuli rõdule ja nõudis pai. Õigupoolest ta tuli juba kiriku ukse taha minu asju nuusutama. Õhtul rääkisime Danishiga veel sellest Bobiga kohtumisest.

Cloud Street kohviku lähedal kohtusime sakslase Andreas Deffner'ga. Ta oli linnas, et ühte tööriista koju viia. Danish käis suuremat motikat otsimas, aga tulutult. Sõitsime kolmekesi ratastega Kodaikanalist välja ja mööda käänulisi teid allapoole. Siinses liikluses on kollased kastiga jeebid kõige ohtlikumad, sest nad hiilivad mäest alla sõites vaba hooga, tihti mootor välja lülitatud, sinu kõrvale ja vajadusel pressivad sind tee äärde, et end ära mahutada. Permual Malai nimelises linnas ostis Andreas ühest väikesest putkast kruvisid ja uksehingesid. Neid käidi toomas tagaukse kaudu ja jäi mulje, et kuskil hoovi peal on meeletu ladu. Palusin vaadata, kas neil juhtub olema kõige muu kraami hulgas Boeing 777 tagavararatast. Aga vot seda ei ole.

Siis seisatas ta ühe hollandi perekonna juures, kes selles linnas elavad 15000INR/200€ eelarvega kuus. See on neil justkui eksperiment. Kahte blondi tütart õpetavad nad koduõppe formaadis. Sõitsime läbi eükalüptimetsa Andrease valdustesse. Selleks tuli sõita sinka-vonka mägiteed kõrgele ja siis mööda imepisikesi radu allapoole. Väravast läbi sõites avanes imeline vaade kogu orule. Me sõitsime mööda kitsast muru ja kiviplaatidest teed 200m allapoole. Parkisime rattad ära ja läksime veel allapoole. Andreas on poissmees, kes on eelistanud karjääri ja end mitte mingil juhul siduda. Ta on freelancer fotograaf ja ta teeb üle maailma suuremaid projekte. Portreed ei õnnestud teha, ta hakkas selle peale paaniliselt vingerdama.

Jalutasime tema valdustele tiiru peale. Krundi piiriks on oja, mis tuleb kosena kalju seest. Istusime oja keskel kaljusel pinnal. Ta on juba kümme aastat Indias elanud. Enne elas Prantsuse koloniaallinnas Puducherrys ja nüüd siin. Berliinis on tal veel stuudio alles, kus ta käib vahest projekte tegemas. Jõudsime ringiga tagasi maja juurde. Mind võttis see trampimine higiseks ja hingetuks. Tal on siin majapidamises 4 palgalist. Kokk näitas binokliga vastaskaldal väidetavalt puid raputamas koguni kuute elevanti. Korra arvasin, et nägin elevandi tagumikku, aga see oli hoopis kivi. Elevandid on siin sagedased külalised, kes söövad muuhulgas veranda roomattidest seina. Elevant on siin kõige kardetum loom, sest ta suur, kartmatu ja ettearvamatu. Andreas näitas enda raamatuid ja töid.

Jõime kohapeal röstitud ubadest kohvi ja sõime. Andreas tahaks ju saksa kombel, et kõik oleks ornungis, aga see on India ja viimase detaili tagaajamist on siin lootusetu ja tervisele kahjulik. Näiteks vannitoas on torude plastikust hülsid seina viimistlusest näha kuigi need peaksid olema täiesti seina sees. Pole mõtet jaurata. Jõime veel kohvi. Päike paistis siin mõnusalt ja siin 1500 meetril ei lõõska. Seadsime minekule ja rassisime tagasi rataste juurde. Andreas laenas enda uut ratast Danishile. See on suurepärane uudis, sest võrr oleks mägedes ära koolnud. Sõitsime mööda järsku teed väravateni ja sealt läbi Permal Malai mäest ikka allapoole.

Kui jõudsime lauskmaale, mis on ligi 500m kõrgel, siis hakkas kuumust meile jagama nagu fööniga. Ilmselt 35'C. Järgmine suur linn oli Periyakulam, kus me tegime snäkid ja teed ning otsustasime minna ööseks mitte Kerala suunas, vaid hoopis vihmametsa sisse mäe tippu. Sõitsime läbi väga vaese küla, mis võib olla just mangoistanduse töötajate ja nende perede kodud. Ühe templi juures oli jälle helivõimendus ja suure kõlari, mis oli mängimas ülevõimendatud hindu klassikaid, juures mängis vaibal üks kaheaastane tüdruk. Kurb ja mõttetu müra.

Sõitsime läbi mangoistanduste mööda vooklevat suurepärast uut asfaldit jõe tammini. Siis lõppes ilus asfalt ja algas kitsas, kõrgete põõsastega mõlemal pool teed ümbritsetud, olematu asfaldiga ja kohati lihtsalt suure fraktsiooniline killustikust tee. Hakkas kohe minema jahedaks ja pimedaks. Tiirutasime ja tiirutasime mööda mäe külge. Danish võttis peale ühe külamehe, kelle viis täitsa mäe otsa. Parkisime rattad ja läksime jalgsi edasi. Mees viis meid külla. Oh seda elevust, mida kaks hiiglast saapad jalas ja kiivrid käevangus, võivad tekitada!

Alguses esimest korda priimuse korda seadmisel oli ootamutult palju jändamist. Kohalik mees oli meile abiks. Mina lõbustasin lapsi, kes olid kooliplatsile kogunenud, piltidega Mirjamist ja varasematest motoreisist. Lapsed läksid 20:30 magama ja hakkasime kottpimedas banaani lehtedelt putru sööma. Telgi püstitamisel aitas üks poiss meid usinalt. Kui õhk oli puhas, siis tuli mõte vaadata müüril selili lamades tähti, mida siin on erakorselt palju. Danish tegi müürilt hüppe teele ja ilmselt õlg tuli liigesest välja. Moslem karjus ja ropendas, mispeale pool tundi koerad haukusid kogu külas. Danishil on õlg juba pikemat aega katki. Nägime mitut sabatähte. Öine linnulaul vihmametsas on midagi erilist. Erinevad hääled segunevad kohati kajaga kakofooniaks. Müstline kogemus. Tegin kodustega videokõne nii, et mind oli vaevu näha - nii pime oli. Läksime telki.

Sõitsime mööda peaaegu olematut kiviklibu teed mäest tasakesi alla. Jõudsime tagasi alla Periyakulami linna, kus oli tolmune, kuum ja mürarikas. Sõitsime läbi väikeste linnade ja külade mööda pöörast maanteed, kus kõik siblivad ja tuututavad. Kohalike jaoks on see vist normaalne, aga suurtel kiirustel on see minu jaoks lihtsalt närvesööv ja erilist tähelepanu nõudev. Sõitsime Theni'st läbi ja suundusime Munnari poole läbi otsatute istanduste. Suured palmid, mangopuud jne. Ostsime värskeid puuvilju ja peatusi tee ääres ühe majapidamise hoovis. Viinamarjad, õunad, mangod ja veel kingid kollased ploomid. Lebosime veidi mangopuu all. Danish tegi kohalikega juttu, mina ei jaksanud, ja noor perepoeg tõi talle riisi ja paneeri toitu. Ja järsku lõppes tasane ja põllumajandusmaa ning algasid serpentiinid, mis on vaimustavad.

Ilmselt ei tüdine ma iial vaadetest tasasele maale siit mägede kõrgusest. Jõudsime kardemoni istandustesse, mis on sisuliselt metsad, kus alusmets on ära raiutud ja istutatud kardemoni pikalehelised taimed. Kardemon tahab varju. Teepõõsad on seevastu lagedatel küngastel ja nende vahel on hõredalt hõbetammed. Danish kaardistab just endisi shola ehk tamili keeles mägist džungli ala, mis on muudetud kultuurmaastikuteks. Olgigi, et muudetud maastikud, aga uskumatult ilusad vaated. Tegin mõnest teeistanduse töölisest pilti. Krutime ikka kõrgemale ja kõrgemale pilvede sisse. Sõidan nüüd Andrease Royal Enfieldiga 420, mis muudab mu sõidu koduseks, sest sisuliselt on see enduro nagu minu kodune ratas.

Lõpuks hakkasime laskuma ja jõudsime 1500 meetri kõrgusele Munnarisse, millest on kujunenud Kotchi ja Varkala turistidele üks väljasõidu sihtpunkte. Ootasin Danishit järgi, sest ta teeb mitmeid peatusi, et kaardistada alasid ja määrata maastiku klassid. Varsti kleepisid kaks nö maaklerit ennast mulle külge. Üks tahtis tulla mulle pakikale, aga ma ei soovinud ja pealegi tundus, et nad nagunii konkureerivad omavahel. Sõitsime mäe otsa. Danish on selles kohas varem maganud - see on tõeline safehouse. Me olime nõus maksma 300INR/4€ kahene tuba. Nad tahtsid saada 400INR. Kaup jäi katki. See oli päris karm koht. Akent ei olnud üheski toas ja keemiahais meenutas mulle Dehradunis tualeti keemiarünnakut siniste tablettidega.

Sõitsime edasi ja Danish leidis järgmise koha, mis oli juba parem. Seekord laristasime ja võtsime kõrgema korruse rõduga ja valgusküllase toa. Hind 600INR/7€. Pakkisime asjad tuppa, kiire pesu ja tagasi linna. Linnapildis on tuk-tukid, mida Kodaikanalis ei leidu. Siin aga väristavad nad hingeldades üle mäekurude. Aga linnaliikluses on nende jälgimine keerukas. See on ju sisuliselt trike - kolme rattaga motikas, millel on kuubik peal. See võib kohapeal ringi keerata ja just seetõttu on see väga kahtlane putukas. Otsisime massaažisalongi. Danish pole kunagi sellist asja kogenud.

Lõpuks leidsime Ajur Veda koha, kus broneerisime aja kaheksaks hommikul. Pärast pikka vantsimist leidsime toidukoha Rapsy, mis on ka turutänava sissekäiguga. Istusime maha. Tahtsin jätkata riisivaba toitu, et ei oleks nii üheülbane toit. Aurutatud riis ja mingi kaste. Danish mõistis mind. Sain krõbedaks küpsetatud kanakoiva ja värsked viilud köögivilju. Lisaks sõin kana-nuudli suppi. Joomiseks on siin erakordne võimalus juua "2 teelehte tassis" värsket teed. Samuti mango lassi. Siinsed maa-alad ja istandused kuuluvad TATA-le või sarnastele hiigel korporatsioonidele, mis ostavad muuhulgas kokku Euroopa firmasid. Jaguar ja Range Rover kuulub TATA-le ja Austria KTM müüdi Bajajile. Pärast sööki sõitsime hotelli.

Danish istub minu selja taga ja kaardistab telefonis vastava äppiga maastikke. Jäime ühele rohumaale oja äärde pikutama. Enamus need maad kuuluvad nö aadelkonnale ehk suurfirmadele. Sõitsime mööda erinevaid teid nii kaugele kui sai või kuniks nende maastike kõrgus merepinnast kukkus alla 1000m ja seetõttu Danishile vähehuvitavaks muutus. Ühe putka ees tegime peatuse, et teed juua. Danishi juurde tulid 2 valget kiisupoega, kes varsti tegid klassikalist kassimaadlust olles ise ilmselt ühe kuused. Putka ees ja tegelikult ka mujal maakohtades on näha lehvimas punalippe, millel on sirp ja vasar. Siin on see rohkem poliitiline tegevus kui ühiskonnasüsteem Nõukogudemaal. Siin on võtnud kommunism ametiühingu ja tööliste, eriti istanduste tööliste, kaitse vormi. Hilju olevat olnud suur meeleavaldus. Ühes külas lõppes tee ära ja meid suunati läbi külahoovide mööda mudast kitserada tagasi teele. Teesulu põhjus oli eükalüptide langetamine konkreetsel teelõigul. Sõitsime vanasse Munnari ja istusime sööma. Mina tellisin küpsetatud makrelli, värskeid köögivilju ja nuudleid.

Nimekiri Kerala kalade nimedest ja nende ingluskeelsetest vastetest

Varsti sõitsime hotelli, et veidi pikutada, sest suur uni tuli peale. Kuskil nelja paiku läksin mina omapäi linna keskusesse. Ostsin kütust 700INR/10€ - paagitäis (10L), seega 1€/liiter. Siis võtsin tänavalt käru pealt kauplevalt mehelt puuvilju, mis on enamasti kõik siitsamast ümberasuvatest istandustest. Nägin uskumatut vaatepilti. Väiksel võrril olid kaks meest ja nende vahel oli risti kits. Elus kits, keda ilmselt viidi arsti juurde. Tagumine mees rahustas silitades kitse. Ju ei ole kitsele selline transport igapäevane.

Mõned lõigud olid väga kitsad, kus bussid ja autod üksteise peale törtsutasid ning proovisid kuidagi üksteisest mööduda. Ühel pool on kaljusein kõrgele pilvedesse ja teisel pool kuristik, kuigi ilusa vaatega. Mootorratas on sellistes kohtades asendamatu, lihtsalt poed kuskilt läbi. Ühest mäest alla sõites ja ühte kurvi sisenedes olin valinud liiga suure kiiruse ja sõitsin suurt pidurdamist vältides sootuks otse ühele kruusateele. Varsti selgus, et olin eelmises linnas valesti orienteerunud ja Google Maps peksis segast ning viga ei tulnudki kohe esile. Tuli tagasi sõita, aga õnneks ainult 5km. Tegin ühel teeistanduse mäel Madisele videokõne. Ta on juba Jerusalemmas ja näitas enda kodu aknast vanalinna vaadet. Sinile tuli ka ekraanile ja näitas kiilakat Kahrot, kes on ilmselt 0,5 aastane. Soovisin Madisele õnne ja näitasin neile teepõõsaid, mis ulatusid silmapiirini. Lubasin pärastpoole veel helistada, et ta näeks ka Danishit.

Sõitsin mööda ägedat teed osariigi piirini, kus Danish pikutas ja ootas mind juba 1,5 tundi. Jõime kohvi ja sõitsime nüüd vaid allamäge kuni lavamaani. Maantee oli suhteliselt tühi ja seetõttu sai koguni 100km/h kohati kihutatud - see on India kohta meeletu kiirus. Tehnis otsisime üles Royal Enfieldi teendinduse, mida sakslane Andreas palus teha, ja õlivahetustöö võeti kohe ette. Istusime veidi müügisalongis. Siis käisime söömas snäkke ja joomas teed. Sellises linnas tavaliselt eurooplast ei nähta. Lehvitatakse suurest rõõmust. Tulime tagasi esindusse, kus ratas oli juba pesus. Varsti saame edasi sõita.

Sõitsime mööda suhteliselt head teed kuni algasid jälle mäed, seekord Kodaikanali mäeahelik. Ja varsti oli pime. Sõitsime mööda looklevaid mägiteid Andrease juurde. Jätsime rattad kallakule seisma ja jalutasime taskulampide valgel majani. Tema juba ootas meid isevalmistatud ravioolidega. Istusime ja muljetasime. Tuli välja, et ta soovis teha rattale mittekorralise õlivahetuse, et uue mootori metallipudi saaks kohe alguses välja uhutud. Ajasime juttu ja hakkasime varsti koju sõitma. Kodaikanal tundus kuidagi eriti kaugel ja pimedas mägiteedel sõitmine on midagi veidrat ja meenutab kohati videomängu. Nimelt kui sul on otse ees kaks autot või mootorratast, siis sa ei pea muretsema vastutulijatega kommunikeerimise pärast ja sa saad sõita sisuliselt kasutades kogu tee laiust hoides kahte täppi enda ees markeritena. Jõudsime linna ja koju vahetult enne südaööd. Rampväsinud ja ruttu magama.

Sõitsime alustuseks Pillar Rocksi juurde, kus avanes suurepärane vaade. Me nägime isegi Palani templi mäge. Maksta sissepääsu ei tulnud, sest väravad olid kinni, aga me pääsesime vaatamata sellele läbi aiaaugu vaateplatvormile. Tüdrukud õppivad Kodaikanalis vahetusõpilastena loodust ja religioone. Billy õpetab neile hinduismi ja tegelikult suutis ta isegi minule selle keerulise jumalateloo lihtsaks mäluda ja tuua välja peamised voorused ja semiootilised tähendused. Sõitsime edasi lääne poole ja jõudsime massiivse sholani Kookal'ini, kus me vaatasime soojärvekesi ja suundusime vihmametsa. Enne metsa oli kaevatud suur kaitsekraav takistamaks elevantide teed külla ja ühtlasi püüdmaks kinni loomi, kes kukuvad sellesse pikka künasse. Ületasime selle takistuse jalutades üle purde, mis kannab inimest ja mitte elevanti, ja suundusime metsa. Selles igihaljas kõrgdžunglis on erilised liigid, kes on jäänud pärast viimast jääaega sellistesse mäeahelikesse lõksu. Need liigid ei liigu enam kuskile, sest ümberringi on madalam ja kuumem. Metsas olid mõned hiiglased, mis kasvavad nagu eraldi puudena ja siis jälle moodustavad kokku kimbu. Angkor Watis Kamboodžas on sarnased puud mässinud mitmed templid enda juurtesse. Mets oli vaikne.

Nägime korraks hiigeloravat. Rada muudkui läks mööda metsa. Varsti hakkasid tüdrukud nihelema ja jalgu kratsima. Nad olid plätudes. Nad leidsid enda jalgadelt 2-4cm pikkusi metsakaane, kes vinks-vonks jooksid sooja vere suunas. Tüdrukud jooksid metsast välja tuldud rada. Nii palju siis matkast. Puhastasin ka enda tossud ja sokid. Ligi 20 tüüpi tuli ära kangutada, sest nad hoiavad väga järjekindlalt kinni.

Sõitsime vaatama Poombarai terrasspõlde. Need on väga vanad põllumaad, sajandeid enne inglaste saabumist siiakanti loodud. Meid on kutsutud sööma Poombaraisse Club India kuurorti restorani. Raju pere on siin kõvasti rassinud ja teinud selle ilusaks puhkekeskuseks. Perepoeg Priyanth juhatas meid sööma. Ta oli väga rahulik ja mitte upsakas. Billy ütles, et ta on allutanud enda ego ehk saanud jagu enda paabulinnust - vastõpitud hinduismi teadmised. Pärast sööki mängisime Danishi ja ühe ameeriklannaga pinksi nii, et me jooksime ja mängisime kolmekesi ümber pinksi laua. Päris lõbus. Tänasime ja läksime bussile ning sõitsime lähedalasuvasse hindu templisse, kus Billy selgitas tüdrukutele hindusmi jumaliku perekonna lugu ja semiootikat. Templis pandi ka minule täpp otsa ette. Sõitsime tagasi Kodaikanali.

Jäin pikemaks veel Billy ja ta mehe, kes on arst, kodu verandale kohvi jooma ja lobisema. Neil on neli koera, kes on kõik kuidagi nende juurde tulnud. Üks oli leitud kutsikaga tee äärest lahtise käpaluu murruga. Jalg ampuleeriti ja koer tuli aasta tagasi nende juurde. See kolmjalg koer on üks lustakas ja rõömus koer. Vaatasime Kodaikanali raamatuid ja pilte minu reisist. Väga tore abielupaar. Nende tütar on abielus kanadalasega ja elavad Vancouveris. Poeg on nende majas, teda ma ei näinud. Järsku hakkas sadama ja küll alles kallas. 10 minuti pärast oli jälle kõik päikseline ja auras. Jätsime hüvasti ja jalutasime kontorisse. Siin krundil liiguvad ringi 6-7 piisonit. Üks isapiison, kes on ilmselt hetkel täis suguiha naispiisoni vastu ja viha koerte vastu, kes talle lihtsalt klähvides pinda käivad, tuli nuuskima minu kätt ja siis hakkas laamendama sarvedaga vastu maja posti ja ronitaimi. See loom kaalub vähemalt pool tonni. Õues läks pimedaks. Tegelesime arvutitega ja piltidega. Pakkisime asjad ja sõitsime kesklinna. Vahetasin 100€ eest ruupiaid, sain 7000INR. Ostsin uue laadmiskaabli. Vana kaotas Danish kuskil metsas ära. Tegelikult oli see ka juba vigane. Läksime sööma. See on meie viimane õhtusöök. Sõitsime koju.

Leidsin kiiresti enda bussi. Täpselt samasugune suur ja roheline kolakas, millega ma tulin siia linna. Uurisin, et kas TV ja Disco bussi ei ole. Vuntsidega bussijuhid muhelesid ja hüüdsid varsti edasi läbisegi enda bussi sihtkohta. Siit saab kõikidesse suurematesse Lõuna-India linnadesse: Bangalore, Chennai, Pondycherry. Buss hakkas liikuma ja keerutama alla mööda West Gants mägiteid. Teel nägin kaubikautot, millel oli kirjutatud tagumisele uksele mingi task force, millel olid suured kahvad riputatud auto väliskülgedele ja milles nägin koeri. See oli ilmselt koerapüüdjate auto, mis on Eestis juba folklooriks muutunud. Kohe, kui jõudsime platoole, muutus kliima. Värskus ja kargus asendus kuumuse ja lämbusega. Sõitsime läbi mitme linna, mille paljud tänavad tolmavad. Maapiirkonnad on enamuses istandused. Märkasin päris mitmeid katoliiklike koole ja kirikuid.

Jõudsime Maduraisse. Polnud päris arusaadav kuhu täpselt buss suundub ja seetõttu läks maha võimalikult lähedal Madurai templile. Kohe, kui bussist maha hüppasin, peatus minu ees tuk-tuk (100INR/1,1€) ja me vurasime sellega Meenakshi Amman templisse, mis just suleti päevaseks puhastuseks. Avatakse jälle kell 16:00. Mulle soovitati minna kunstipoodi, sest sealt saab katusele, kus avaneb parem vaade templi tornidele. Müügimees Jay oli kogu müügisüsteemi viimase detailini välja töötanud. Esiteks olid tal soovitajad tänaval ehk referralid. Siis küsis ta igal korrusel, kas ma soovin midagi osta. Lõpuks jõudsime jutuga Kašmiirini ja taris letile kõige pehmemad Kašmiiri kangad. Lõpuks pärast pikki läbirääkimisi ostsin kollase salli 2500INR/28€. See on ehtne ja väga pehme kašmiiri kangas. Tavaliselt lisatakse kangale siidi või puuvilla. Ta kasutas veel vana head nõksu, et ta läheb ülemuselt küsima. Kaup tehtud.

Jätsin kohvri poodi ja kõndisin vanalinnas ümber templi. Templi ümber on vaikne, sest ringtänav ümber templi on liiklusele suletud. Ostsin jäätist ja värsket papaiamahla. Istusin trepile ja vaatasin templi torni sadu ja tuhandeid kujusid. Need tornid on vanemad kui 2000 aastat. Läksin tagasi poodi. Jätsin seljakoti ja fotoka poodi ning poemüüja pani mu pihale ümber rätiku nagu pika seeliku. Seelik sellepärast, et lühikeste pükstega poleks mind templisse lastud. Tegelikult olid mul pikad püksid kaasas olemas, aga ju tahtis poemüüa näha kuidas ma seelikus välja näen. Plätud jätsin väravas jalatsihoidu. Turvakontroll katsus minu korralikult üle, et mul poleks pommi ja muid keelatud asju. Astusin templi hoovi. Kiviplaadid on päikese poolt väga kuumaks köetud. Elevandikuju juures tegin endale otsaette valge täpi. Liikusin ümber sisetempli müüride. Suundusin muuseumi, et veidi aega parajaks teha. Templi väravad olid veel suletud ja kogu turgu meenutav kaubandus oli pimedas ja puhkeasendis. Tuli selline imelik kõhe tunne. Inimesed magasid oma pimeda poe ees maas. Ja varsti oli kõik jälle lärmakas ja värvikirev. Päris Meenakshi templi sisse mind kui välismaalast ja mittehindut ei lastud. Keegi giid lohutas, et ma võin ju abielluda hinduga, siis saan. Suundusin tagasi poodi. Tänasin, andsin seeliku tagasi ja võtsin enda kodinad.

Suundusin tee poole ja sõitsin tuk-tukiga 400INR/5€ lennujaama. Tegelikult ma üldse imestasin, st selline putukas sõidab 15km kaugusele. Jõudsin päris varakult lennujaama. Ostsin kohvi ja saiakesi. Vaatasin lennujaama ees lehvivat hiigelsuurt India lippu. Kõik need eri rahvad ja eri religioonid on kuidagi koos hoitud ühe üüratu riigina. Palju-palju on väikseid tüdrukuid ringi jooksmas - see omakorda peaks tähendama, et Indial on pikalt rahu, sest poiste rohkus tähendas sõja tulekut. Õues hakkas paduvihma sadama, mida tibutades ähvardas siis, kui läksin tuk-tuki peale. Tuk-tukiga sõites oleksin ilmselt trussikuteni läbimärjaks saanud. Turvakontrollis avastati mu nuga, mis on tegelikult hirmutava väljanägemisega militaarnuga. Mina olen India reisil seda peamiselt kasutanud mangode koorimiseks ja lõikmiseks. Avasin kohvri ja ütlesingi seda. Nende kommentaar oli küüniline: Ah või mangonuga. Teine tollitöötaja siiski lisas, et lahe nuga. Andsin enda kohvri ära ja seda ma näen alles New Delhis. Läksin väravasse. 20:30 ei juhtunud midagi. Lend jääb hiljaks 2 tundi. Rääkisin väravas ametnikule tagasihoidlikult enda muret, ta võttis minu piletid ja praegused pardakaardid ning poole tunni pärast tuli teine poiss lahenduse ja uute pardakaartidega. Uskumatult hästi ja kiiresti lahendatud. Ma ei pidanud kuskil leti taga seisma ja munema ning samal ajal muretsema. Kõik on korras. Lähen siis plaanitud lennuga, aga ei lähe maha Chennais, vaid jään lennukisse ja sõidan lõpp-punkti Punesse, mis asub põhja pool Mumbai külje all. Punest omakorda lendan New Delhisse. Vaatame, kas kõik läheb plaanipäraselt. Aga tubli töö igaljuhul. Rääkisin juttu ühe perekonnaga, kes elavad Singapuris, aga vanavanemad elavad Tamil Nadus. Hakati süüa jagama. Komplektõhtusöögi saamiseks seisin järjekorras ja näitasin pardakaarti. Varsti teatati, et hakatakse pardale laskma, aga kell on juba 23:00 ehk ka 30 minutit üle uuest väljumisajast. Saab näha, kuidas õnnestub minu seiklus. Madurai - Chennai - Pune - New Delhi.

Kordagi ei pidanud lennukist väljuma, kuigi pidin poolel teel vahetama istekohta 17F -> 18C. Aga kaotatud aega tagasi ei suudetud teha. Kokku hilines lennuk 3 tundi. Kell 5:56 jõudis lennuk terminali 1. Minu Euroopa lend väljub terminalist 3 kell 6:15. Seega IndiGo piletiputka järjekorda. Kokkuvõttes ei saanud abi ega hilinemist kinnitavat paberit. Sõitsin terminali 3. Läksin uuesti IndiGo leti juurde, kus pärast pinnimist sain Indigo templiga hilinemiskinnituse. Siis jalutasin õue kaudu terminali teise otsa. Vahepeal on hakanud sadama. Mul tuli mõte proovida muuta minu Euroopasse viivaid lennupileteid. Turkish Airlines'il ei olegi otseselt enda inimest putkas, vaid on ainult number. Pärast hulka mässamist telefoni teel õnnestus mul lõpuks muuta juba lörriläinud piletite kuupäeva. Kulu võeti telefoni teel krediitkaardilt, so 182€. Aga mul ei õnnestunud saada uut lendu kohe järgmiseks päevaks, vaid neljapäevaks. Aga vähemalt on mul nüüd piletid olemas, see on suur kergendus. Ühest letist võtsin hotelli lennujaama lähistele, kulu on 7500INR/80€. Auto tuli mulle järgi ja me sõitsime lähimasse asumisse umbes 10 minuti kaugusel. Sain endale toa ja viisin asjad tuppa. Jätsin konditsioneeri undama ja läksin tänavale. Paari ploki kaugusel on mitmed odavad sööklad. Sõin kombolõunat. Läksin edasi Royal Enfield'i poodi, kus ostsin endale uue särgi. Jalutasin tagasi hotelli. Käisin pesus ja tegelesin arvutiga. Toas on kehvake wifi ja seetõttu lootsin lobbyst paremat netti, aga seegi on väga heitlik. Proovisin raamatupidamist teha. Jalutasin juba tuttavasse sööklasse. Pärast võtsin ühe jäätise ja lihtsalt vaatasin ristmikul askeldavaid inimesi. Hästi palju on noori mehi, kes ootavad midagi, mõned kindlasti bussi, ja mõned lihtsalt hängivad.

Suundusin tagasi hotelli. Kasutan igat võimalust, et olla internetis . Rääkisin kodustega ja üritasin pilte Dropboxi saada. Väga vaevaline nett.

Üks poiss näitas juba tuttavaks saanud ja rahvusvahelist liigutust läbi hotelli lobby klaasi. Käsi liigub suu ja allpool asetseva peopesa vahet - anna mulle raha, et saaksin süüa osta. Tema ema kerjab selle sama tänavakese nurgal ja ma näen teda siitsamast. Seekord poiss ei saanud midagi, aga üldiselt on mul taskus alati kohalikud mündid just kerjajatele. Üldiselt kohalikud annavad lahkesti oma kogukonna kerjajatele. See on nagu omamoodi sotsiaalsüsteem. Teiseks soosivad enamus kohalikud religioonid annetamist ja vaeste aitamist, mis omakorda põhjendab hästi, miks on oluliselt rohkem kerjajaid templite, kirikute ja mošeede ees.

Hotelli lobbys olid pilukad naisterahvad, ilmselt vietnamlannad, kes ootasid tõenäoliselt enda kundesid. Nad olid viisakalt üles mukitud ja reageerisid igale liginevale meesterahvale elevusega otsekui nad ei teaks, kellega nad kohtuvad. Läksin tuppa ja varsti magama.

Kolmapäev 21.06.

Ärkasin ja nautisin tõika, et mul ei ole kuskile kiiret. Telekat korra näppisin, aga kõik tekst on krõnksudega ja heliks on India erinevad keeled, peamiselt hindi keel. Aga ega mina kohe neil vahet teegi. Hommikusöök konkreetses hotellis oli tagasihoidlik. Sõin alustuseks puuvilju, papaiat ja arbuusi. Hiljem jõin kohvi ja mango mahla. Võtsin endale ka veidi praetud riisi ja omletti. Telekas mängis ja sealt tuli Indiale kaotuse toonud kriketimängu kokkuvõte. Mul on ikka raske aru saada sellest mängust. Eriti punktide arvestus on keeruline. Keegi pillas palli maha, siis tundus, et oli jama ja kui keegi ei jõudnud püüda palli enne välispiiri, siis oli ka jama. Olin ainuke hommikusöögi sööja sellel ajal. Tubade uste taga oli musti taldrikuid kuhjades, ju teised hotellis viibijad ei viitsinud end hommikul toast välja ajada.

Pakkisin asjad ja käisin pesus. Järgmine kord pesen alles Eestis omas kodus. Ukse taga käis juba suur koristajate jutuvada ja kõvem kolistamine. Chekkisin end välja ja jätsin kohvri respasse. Istusin lobbysse ja vaatasin e-maile. Mõtlesin minna kohvikusse, aga just siis hakkas vihma kallama. Kõik inimesed proovivad kuhugi varjuda. Meie hotelli kõrval kõrgub postidel kiirtee. Inimesed on ka selle silla all. Minu hotelliäärne väike tee muutub mudajõeks. Üldse ei kisu õue. Ja nüüdseks on see nagu Ganges Varanasis - lai jõgi maja seinast seinani. Autod ja motikad liigutavad seda halli prügist küllastunud suppi edasi ja tagasi. Vihm on nüüdseks lakanud ja päike lõõskab taas. Pruun tänavajõgi paljastab oma kõntsa ja koondub nüüd madalamatesse nurkadesse.

Läksin sööma. Siin sellel ristmikul tundub olema kogu aeg ummik. Jalutasin mööda äärekive ja hüppasin ühelt kuivalt asfaldilaigult teisele. Vett ja muda on veel mitmes kohas. Sõin kõhu täis ja siiberdasin seisvate autode vahelt tagasi hotelli poole. Mitmed inimesed kannavad mootorrattaga sõites maski või on endale rätiku sidunud näo ette, et liiklustolm ei tuleks kurku. Läksin kõrvalasuvasse massažisalongi. Kus on hiinlasi, siis seal pakutakse ka massaaži. Võrreldes eelmiste kohtadega on see koht palju soliidsem. Hind oli 1800INR, aga minu kaarti masin ei soovinud ja seega sobisid minu viimased 1000INR/12€. Mind juhatati tuppa, kus sain kõigepealt dušši all käia. Vesi oli siiski kõigest leige.

Varsti tuli tuppa õmbluke triibulises tuunikas Chi. Palus mul kõhuli heita. Ja varsti oli ta mul põlvedega seljas ja sõtkus nii selga, tuharat ja reisi. Muus osas oli nagu massaaž ikka. Äkki päris, kas ma extrat ka soovin. Ikka soovin. Extra oli siis peamassaaž. Pärast massaaži käisin veel korra pesus ja läksin tagasi hotelli lobbysse. Varsti oli jälle kõht tühi. Astusin hotelli uksest kohe restorani, kus täna sõin hommikusööki. Minu kõrvallauas istusid soomlased. Sõin kõhu head ja paremat täis. Siis selgus, et minu kaart ei sobi neile. Aga ruupiad on mul otsas. Õnneks oli mul varuks 20€-ne.

Tulin tagasi lobbysse. Tellisin takso kella üheteistkümneks ja seekord pidin maksma teenuse eest. Sõitsin lennujaama. Terminali uste juures on turvamehed, kelle ülesanne on kontrollida pileteid ja passe ning takistada inimesi, kellel ei ole põhjust siseneda check-ini alale. Mulle saigi just see viimane osaks. Ma hakkasin juba närvi kaotama. Turvamehele ei sobinud minu kritseldatud pileti väljaprint. Palusin, et kutsuks enda ülemuse, aga see keeldus sellest. Kurat küll, on alles tümikas. Ideaalmaailmas oleks talle lihtsakoeliselt lõuksi andnud ja liitunud teiste eestlastega India vanglas. Aga läksin järgmise ukse juurde ja sain sellele turvamehele selgitada, et muutsin telefoni teel piletit ja mul ongi ainult käsitsi kirjutatud pileti number. Tema küsis vaid, kas mul on juhtumisi lennufirma kinnitust e-mailis. Üleskutse teha online check-ini e-mail sobis talle suurepäraselt.

Istusin maha ja tukastasin veidi, sest Turkish Airlines laud avatakse alles kell 2:30. Võtsin suure kohvi ja läksin chrek-ini sappa. Sain pardakaardid ja tegin läbi turvakontrolli, mis mõlemad võtsid kokku aega nõks üle tunni. Kõmpisin väravasse. Viskasin vaibale pikali ja lugesin Tammsaaret, ilmselt suurest igavusest. Aga samas oli ka mõnus end sirutada ja lihtsalt lebotada. Lennukis vaatasin mitut II maailmasõja filmi. Sõitsime üle Afganistaani ja teoreetiliselt Kabuli lähedalt, aga mina nägin vaid tumepruune mägesid. See oli nagu kortsus puuvillane kangas, millele on kogemata suhkrut peale pillatud. Lumised mäetipud peavad olema vähemalt 5000m ja kõrgemad. Kummaline vaatepilt igal juhul.

Maandusime Istanbulis ja suundusin kohe kohvikusse, kus kuulsin juba eesti keelt. Liikusin enda väravasse ja munesin sealgi veel tunnikese. Ma pole vist kunagi nii palju pidanud ootama. Ma olen lugenud kaks raamatut läbi ja Tõde ja Õigus on poole peal. Tallinna lend veel ja siis kodus. Koduigatsust otseselt seni ei tundnud, aga selline jõude olemine tekitab selle kindlasti. Lihtsalt tahad juba kohal - kodus olla. Seiklused olid Lõuna-Indias, tagasireis on olnud lihtsalt talumine. Varsti kodus.

Kokkuvõtteks

Mul on õnnestunud Indiaga kuidagi nii, et ma naudin positiivset ja proovin ignoreerida negatiivset. Selline lähenemine alati ei õnnestu, aga vähemalt ma proovin. Ma ei saa üksikisikuna, peale selle, et ise talitan õigesti, prügimajandust luua või vaesust kaotada. Ma ei oleks tahtnud üksinda kõik need kaks nädalat olla. India teebki ilmselt ägedaks minu jaoks need inimesed, kes mind siin igatsevad. Gautam tuli kohe teisest linnast külla, kui Danish talle moka otsast mainis, et mina olen temaga Indias. Poojaga oleksin äärepealt kohtunud Delhis, aga ta jõudis 22.06 õhtul alles suurde linna. Tema elab endiselt Dehradunis ja lõpetab magistrit. Kui Amit oleks olnud Indias, siis ta oleks ka raudselt tulnud meile Lõuna-Indiasse külla. Aga ta on Hollandi Indias, nagu Indoneesiat kunagi kutsuti.

Ma veetsin suuremosa ajast 2000 meetri kõrgusel ja nautisin puhast ning värsket õhku. Kodaikanal ja Munnar on nagu oaasid keset Lõuna-India lõõskavat kuumust ja tolmust platood. Pole siis ime, et Chennai, Bangalore ja teiste suurte linnade inimesed pagevad nädalavahetuseks just nendesse kuurortitesse. Sellel reisil nägin ma mitmeid suurepäraseid mentoreid või häid ingleid, kes on võtnud Danishi enda hoole alla. See on omamoodi rahvusvaheline võrgustik inimestestest, kellele läheb korda Kodaikanali metsad ja laiemalt Shola ehk Lõuna-India keskmäestiku džungli loodus. Sholat Danish kutsubki prokoliks, sest satelliidipildil näeb see metsala just nagu oleks prokolid tihedalt üksteise kõrval. Tegelikult on kurb lahkuda Indiast, mis mulle millegipärast meeldib. Indiale jääb ilmselt eriline kohake minu südames. Ja ma tulen siia ikka ja jälle tagasi.

Lisamärkmed

Kohalikud kasutavad nullide ja suurte numbrite vältimiseks selliseid ühiskondlikke kokkuleppeid:

1 lac = 100 000 = 1400€

1 crore = 10 milj = 143 000€